Saavutadez 2015 aasta IPO- FH eestikatel väga hea tulemusega kolmanda koha tekkis mul Tüübiga võimalus minna FCI IPO FH MM le reservvõistlejana. Selline võimalus andis päris palju mõtlemisainet.  Ma olen alati võtnud MM võistlusi äärmiselt tõsise mõõdupuu järgi. See tähendab, et olen ise läinud võistlema vaid siis, kui minu nägemuses koer vastab teatud kriteeriumitele ning samuti olen oma õpilastel soovitanud sama. Ma leian, et MM võistlused ei ole koht, kuhu minna nö. turismi tegema.  Olen Tüüüpi treeninud jäljel kogu aeg sellise eesmärgiga, et tahaksin ühel päeval olla FCI IPO – FH l kuue hulgas . Koer on küll lähtuvalt oma iseloomuomapäradest osutunud üsna suureks väljakutseks ning kindlasti  paljud loobuks sellise koeramaterjaliga sedavõrd kõrgetel eesmärkidel jälje treenimise. Minule aga väljakutsed meeldivad ning siiani läheb ikkagi töö nö. laias piiris eesmärkidele suunas.

Minu silmis ei ole Tüüp sel kevadel FCI IPO- FH ks veel selliselt valmis, et täidaks minu enda asetatud kriteeriumid. See tähendab seda, et ta võib teha mõlemad jäljed punktidele üle 90, aga lähtuvalt enda noorusest ja suhteliselt väikesest kogemusest võib ka midagi nihu minna. Seepärast panigi võimalus minna MM le pikemalt mõtlema.

Eesti võistkond (Greta ja Aarne) soovisid mind väga meeskonna kapteniks.  Minu jaoks on mõlemad Eesti võistkonna liikmed äärmiselt sümpaatsed arvestdes nende suhtumisega sporti, treenimisse ja võistlustesse. Nad teevad väga palju tööd, et saavutada ilusaid tulemusi. Seetõttu otsustasin minna kaptenina kaasa. Kui minna ligi kaheks nädalaks kodunt ära, siis ei tahaks jätta koera kodustele koormaks. Arvestdes asjaoluga, et treenimata koer hakkaks kodus kindlasti ülejääva energiaga tüli tekitama ei ole see üldse tore. Seetõttu võtaksin ma MM le minnes nii ehk naa koera kaasa. Sealt edasi liikuski mõte suunal, et kui ma olen nii ehk naa MM I paigas ning mul on ka koer nii ehk naa kaasasm, siis tegelikult on sealt ju startimiseni üsna lühike samm. Sellegipoolest polnud ma kindel, et ma siiski tahan seda võimalust endale avatuks jätta. Lõpliku otsuse langetasin jaanuari keskel.  Detsembri lumevaesemad ilmad võimaldasid veidi koera jäljel katsetada.  Minnes oma esimestele jälgedele peale pikemapoolset pausi peale hooaja lõppu nägi koer jupi parem välja, kui oleks eeldanud.  Tavaliselt on Tüüp peale pausi näinud välja üksjagu lohakas j ahektiline. See ontingitud suurest soovist jäljele pääseda ning sellest tekkivast instinktihüppest.  Seekord nägi koer välja tasakaalukam. Ei saa küll öelda, et paus nagu üldse ei oleks mõju avaldanud ning taustalt paistis välja ka kiirustamist, hektilisust ning närvilisust, kuid siiski nägi see pilt välja oluliselt parem, kui oleks eeldanud.  Eks sellel on kaks tausta. Esitek son koer saanud vanemaks ja sellega veidi stabiliseerunud ning teiseks on ka jäljekoolitustase jõudnud sellise lävepakuni, et koer tunnetab õiget jäljetööd juba paremini.

Mõeldes eelnevale kallutas mind osalemise suunale mõte, et kuigi minu kriteeriumite järgi pole koer veel 100% valmis ning see nö. õige aeg oleks alles järgmisel aastal, annab siiski antud reis hea võimalus ekoera katsetamiseks. Saadava kogemuse najal on juba võimalik järgmisteks suurvõistlusteks natuke targemini valmistuda.  Olgem ausad, eks mul eesmärgid j akriteeriumid ongi üsna kõrged ning kui koer teeb tulemuse  sellest piirist allapoole, kuid siiski okei punktide peale, siis enamus inimesi ju oleksid oma koeraga väga rahul. Seega pannes nüüd kõik need poolt ja vastu argumendid kokku jõudsingi järeldusele, et ma olen ju nii ehk naa kohapeal, mul on koer kaasas ning arvestades koera tasemega võib ta teha igati okei tulemuse. Eks võib ka nihu minna, aga see võimalus on IPO – FH s alati teatud riskiga olemas. Igal juhul annab see aga väärt kogemuse, et edaspidi targemalt atra seada.  

Lähtuvalt sellest otsusest olengi mina ja Tüüp 2016 aasta  FCI IPO – FH MM-l Eesti võistkonna reservkoerana kirjas.  IPO – FH MM del on igal aastal olnud selline seis, et kuivõrd võistlejaid tuleb natuke vähem, kui maksimumarv lubab (44 osalejat on piir), siis võimaldatakse kohapeal olevatel osadel reservkoertel startida. Selleks tõmbavad kaptenid loosi ning need kellel rohkem õnne pääsevad starti. Seega selgub lõplik startimise võimalus kaptenite nõupidamisel, mis toimub vahetult enne avamist.  See tähendab, et võimalus starti pääseda võib ka vägagi lihtsalt olematuks saada. See tähendab seda, et ühest küljest ma treenin koera ja valmistun MM ks, millele ma võimalik, et üldse ei pääsegi. Eks seegi on huvitav kogemus, kui tuleb nö. häälestada koera sügavas teadmatuses, et kas saab starti või ei saa.

MMi toimumise ajaks on Tüüp just eelneval nädalal saanud 3 aastat vanaks, mis on FH maailmas veel täiesti poisike.  Eks vaatame, kuivõrd suudab poisike meeste maailmas läbi lüüa ning loodame, et loosiõnn meile naeratab.

MM I koduleht asub siin http://ipo-fh2016.uku.com.ua/index.html