Kui teha koeraga sporti eesmärgiga võistelda, siis lisaks tehnilisele ettevalmistusele peab koeral olema ka hea füüsiline ettevalmistus.  Selleks, et võistlustel hästi esineda peab tal olema nii jõudu kui ka vastupidavust. Suvel tõusis Tüübi koormus treeningutel päris suureks ning kirjutasin sellest ka siin. Sügisel oli ca. 5-6 nädalane period, mille jooksul treenisin ainult jälge. Eesmärk oli korralikult IPO-FH eesti MV steks valmistuda ning samas anda jalale puhkust, mis enne IPO eksamit kergelt viga oli saanud.  Huvitav oli vaadata koera kõrvalt. Tegin temaga päris nõudlikke ning väsitavaid jäljetreeninguid. Kui loete mu tolleaegseid kirjutisi, siis sealt on näha ju isegi 2000 – 3000 sammused jäljed. Selline treening oli üsna nõudlik ja ka väsitav. Samas algasid mul kodus üsna pea probleemid. Ilma kuulekuse ja kiatse treeninguteta jäi koeral selgelt koormusest puudu. Koer, kes oli 2,5 aastat suutnud kodus täiesti rahulik olla hakkas üksi jäetuna närima jalanõusid ja naabreid häirivalt haukuma ja kiunuma. Arvestdes, et sellist probleemi polnud kunagi varem olnud, oligi võimalik näha siin ainukese seosena taga asjaolu, et koeral lihtsalt jäi liiga palju energiat üle ning ta ei saanud ennast vajalikus suunas trenniplatsil rakendada. Vaadates koera füüsilist väljanägemist oli tõeliselt veider näha, et koera jalgade ja selja suvega üsna tugevaks arenennud lihaskond tõmbas märkimisväärselt tagasi.

Kuigi jäljetreeningute käigus ei hoidnud ma koera kuidagi näljas ning ta sai sama koguse süüa, nagu varemgi, hakkas selgelt silma, et varrukas ja kuulekus andsid koerale siiski nii palju füüsilist koormust, et nende mõlema ärakukkumine tõi endaga kaasa ka lihasmassi tagasitõmbumise. Erinevus pildis enne ja pärast oli ikka märkimisväärne. Alustades taas varrrukatrennidega oli tegelikult ka trennis märgata, et koer ei jaksanud sarnaselt töötada, nagu suvel. Seetõttu alustasingi kuulekuse- ja kaitsetrennidega järkhaaval tõstes varrukatrennide hulga lõpuks detsembris – jaanuaris 2-3 trenni peale nädalas.  Detsembri lõpus oli juba selgelt näha, et taastunud olid nii lihased, kui ka vastupidavus. Lähtuvalt sellest oli võimalik hakata veel koormusi tõstma ning ehitada koerale sellisel tasemel füüsiline põhi alla, nagu ühel sportkoeral olema peab. Suureks abiks oli asjaolu, et üle mitme aasta pakuti meile taas külma lumega talve.  Kuna koeral on vanust juba piisavalt, et temaga saab harrastada suusavedu, siis otsustasingi suusaveotreeningud käima lükata. Ma olen kõigi oma koertega teinud suusavedu. Tavaliselt pole ma alustanud enen, kui koer saab 2 aastaseks. Leian, et enne  seda pole koera füüsis veel sedavõrd välja arenenud, et vedamisega talle liiga ei teeks.  Suusavedu näeb välja selline, et käin koos koeraga suusatamas. Tema veab kummiga rihmaga ees galoppi joostes ning mina suusatan taga vastavalt võimalusele/vajadusele.  Eelmiste koertega  sõitsin kui suusarada võiamldas kuni 8-9 km juppe suusatades seljataga uisku. Tüübiga alustasin järkhaaval 3-4 km pikkuste ringidega. Kuni jaanuarilõpu suurema sulani olin jõudnud sõidetava maa kasvatada ligi 6 km peale.  Tõsi, seda 6 km ei saa päris võrrelda teiste koertega sõidetava 8 km-ga, kuivõrd rada kus Tüübiga sõidan on üsna käänuline ja veidi kitsas. See nõuab üksjagu pidurdamist ja koera osa vedamisel on jupi suurem, kui oleks sirgel rajal, kus saaksin mõnusalt taga uisku sõita. Olen ehitanud trenni ülesse selliselt, et enen suusatama hakkamist jalutan koera korralikult soojaks ja peal esuusatamist lasen tal lahti joosta ning seejärel venitan. Suusatan seni, kuni on näha, et lihased hakkavad kangemaks tõmbama ja vedamisest kaob lõtv samm. Ma ei taha sõita koera lihaseid nii kinni, et jalad järgmisel päeval haiged oleksid. Leian, et stabiilse treeningplaani säilitamiseks on vajalik, et koeral oleks võimalusel igas trennis hea olla ning ta ei peaks kuulekusse või varrukasse minnes tundma jalgades eelneva päeva rasket trenni. Samuti olen vältinud suusavedu varrukale eelnevatel päevadel.

Siin on üks video ka sellest, kuidas ma koeraga suusavedu teen.