IPO-FH võistlusega sai lõpetatud ära jäljehooaeg 2015.  Võistlustele eelnenud nädalatel saigi tegeletud sellise rõhuasetusega jäljega, et kuulekuseks ja kaitsetreeninguteks aega ei jätkunudki. Seega peale jäljevõistlusi võis tõdeda, et kaitsekoolituses oli sees olnud ca. 1,5 kuuline paus ning kuulekuses veidi lühem auk.

Nagu ma ka oma varasemates kuulekust  puudutavates lugudes olen rääkinud, on tegelikult tüübiga olnud kogu aeg mõnevõrrra probleeme kõrvalkäiguga. Tüübi iseloom on selline, et ta instinkt kaldub hästi kergelt minema kõrgele ning  selliselt kipub ta minema alasse, kus ta ei suuda oma tegevust väga hästi just kontrollida. Kõrvalkäigus tähendab see sündmuste jada, et ta näiteks satub juhuslikult veidi ettepoole, tajub tehtud viga, see tõstab instinkti,  mis omakorda viib teda episoodiliselt veel rohkem ettepoole ning edasi võib tulla veana ette mõningast viltust asendit ja episoodilist asendis ette liikumist. Kui teha kõrvalkäiku kontrollitud meeleolu taasndis, siis seda viga ei esine ning koer suudab teha väga head kõrvalkäiku. Samas tekib aga hüpe instinktis teinekord täiesti arusaamatu mõjutaja näol, mis polegi üldse justkui mõjutaja ning viga tuleb koheselt esile. Lähtuvalt kirjeldatud problemist tekkis mõte, et tuleks koerale koolitada sisse selline käitumine, et kui koeral peaks ka juhuslikult instinkt ja energia hüppama, siis ta hakkaks taotlema  mingit sellist käitumist, mis oleks lähedal ideaalile ning juhul, kui ta seda asendit võtta ei suuda, siis taotleks seda veel intensiivsemalt. Mõelnud ja kaalunud erinevaid koolituslikke teid tekkis mõte võtta kasutusele klikker ja target.

Pannes koerajuhile targeti küljele mõnevõrra tahapoole võiks vähemalt teoreetiliselt loota, et nö. taotlemine tahapooles oleks kasulikum, kui taotlemine ettepoole. Tahapoole nihkumisel peaks ka koeral tekkima vähem nö. negatiivset seost ja emotsiooni,mis omakorda instinti tõstaks ja koera nö. ebameeldivas meeleolu suunas nihutaks.  Saigi siis ette võetud ja koer sisse klikitud. Peab tõdema, et selles osas on Tüübil lahedalt kaks erinevat nägu. Ühest küljest õpib ta hullu kiirelt ja näiteks sisseklikkimisel tulid mingid osad ikka täiesti iseenesest välja. Vaadates seda protsessi nö. kõrvaltvaataja pilguga jääb lihtsalt tunne, et sellise koera treenimine võiks täiesti iseenesest sujuda. Samas on seal ka teine nägu ehk kui olukorras tekkis konflikt ehk koer ei saanud aru, mis toimub ja kuidas edasi, siis lendas instinkt nagu rakett ja koera nö. lahtilukustamine  sellest tõusugraafikust  oli suhteliselt võimatu. Seal kahe näo vahel balasseerimine ongi veidi keeruline.  Suures pildis läks sisseklikkimine siiski üsna ladusalt ning edasi siirdumine targeti peale möödus ka kiiremini kui oleks võinud arvata.

Nüüd ongi saanud siis ca. poolteist kuud teha tööd kõrvalasendi ja targetiga.  Peab tõdema, et eks see tee on ka üsna kivine olnud.  Heaks näiteks võib tuua asjaolu, et kodus kõrvalkäiku tehes suudab koer targetiga  ilusat kõrvalkäiku teha pea lõpmatult. Samas aga järgmisel päeval trenniplatsile minnes suudab ta meeleolu ronida sellisele tasandile, et koer vaatab targetit nagu võõrkeelset sõna ning ei oska üldse mitte midagi teha. See võib tunduda uskumatu, kuid põhimõtteliselt koer, kes ühel päeval teeb nagu perfektset tööd ja teisel päeval pole nagu kogu harjutusest kuulnudki kõlab suhteliselt ikka  veidralt. Siiski jätkates lolli järjekindlusega samm haaval liikumist on ka treeningplatsil toimuvas märgata mõningast edasiliikumist.  Arvestades kulutatud ajaga ning treeningute arvuga on hetkel küll kindel arusaam ning usk sellesse, et me jätkame kõrvalkäiguga just selliselt ning see sobib seni tehtust kõige rohkem Tüübi närvisüsteemiga.

Mõeldes nendele kirjeldatud meeleolu teemadele olen ma päris mitu korda jõudnud mõtteni, et see osa on ikka koerte koolitamise ja võistlemise juures tõeliselt pull teema, et inimesed näevad ju vaid lõpptulemust võistlusplatsil. Kui ma ei kirjutaks siin blogis lahti kõiki neid treeningutega haakuvaid detaile, siis  tõenäoliselt  valdav osa iniemstest, kes näevad Tüüpi võistlusplatsil ei oskaks absoluutselt ette kujutada, kuivõrd ühte või teist probleemi treeningutel esineb ning milline on koera tegelik iseloom.  Olgem ausad, tegelikult ju inimesed ei tea enamuste kõrgemal tasemel võistlevate koerte nö. tausta ning oska ette kujutada, mida nendega trennis tehakse. Kujutage nüüd ette, kui lihtne on astuda reha peale ning võtta endale selline koer ning meenutades vaimusilmas selliste koerta ilusaid võistlussooritusi  kujutada  ete ka ennast sellisel tasemel võistlemas. Kui palju on aga tegelikkuses neid inimesi, kes analoogsete probleemide ja iseloomudega hakkama saavad?  Omades ise päris laia pagasit kogemuse näol väga eritüübiliste koerte treenimises pean küll ütlema, et olen Tüübiga saanud näha väga väga palju rohkem vaeva, kui oleks osanud ette kujutada. Kas selle põhjal võib öelda, et Tüüp on võistluskoeraks halb valik? Ma ütleks pigem nii, et igal koeral on oma plusse ja miinuseid.  Ka Tüübil on sedavõrd palju tugevaid külgi, et ilmselgelt olen ma tänaseni veendunud, et selle keoraga saab võistlusplatsidel tehtud vägagi ilusaid tulemusi. Võttes kutsikat sa oskad vastavalt oma kogemusele osadega neist arvestada ja ette  näha. Samas paljud omadused tulevad tihti ikkagi mõnevõrra üllatusena. Tahakski siinkohal selle alla joonida, et lihtsaid lahendusi nng nö. lühikest teed Rooma pole olemas. Kes iganes võtab endale tulevikus spordi tegemiseks mõeldud koera peab arvestama suure töö hulgaga ning võimalike ootamatult ette kerkivate probleemidega.