Nagu eelmises loos juttu oli, sai lähieesmärgiks võetud BH katse ja näitusehinne.  Oma olemuselt on BH platsiosa sedavõrd lihtne, et Tüüp oleks kindlasti selle  suutnud läbida juba kevadel. Samas ei ole aga Tüübi kuulekus kaugeltki mitte veel ideaalne.  Kõige suuremad probleemid on jätkuvalt kõrvalkäiguga. Kuivõrd koer on noor, siis pole tal veel nii selgelt välja kujunenud konkreetset meeleolu ning ta laseb erinevatel ärrititel ennast väga lihtsalt käima tõmmata. See käima tõmbamine väljendub lihtsamalt lahti seletatuna järgmises. Võtad koera autost, lähed tegema kuulekust. Koer näeb näiteks Mari ja loodab saada tema juurde. Ma ütlen käsu kõrval. Koera hetkeks tekkinud soov tekitab hetkeliselt meeletu instinktitõusu, mis kõrvalkäiguga lukku pannakse. See lisab koheselt tema olekusse veel energiat juurde. Minnes niivõrd kõrgesse energia tasemesse hakkab ta tegema paratamatult kõrge energiaga seotud vigasid ehk kõrvalkäigul mõnevõrra kõndima ees ning suruma vastu jalga.. Ideepoolest saab probleemi lahendada vaid läbi rahulikult sooritamise ja rahustava kiitmise, mis vähehaaval energi madalamale tasemele toob, kus koer jällegi suudab oma tegemisi kontrollida. Sundi ja negatiivset mõjutust antud kontekstis kasutada ei saa, sest see vaid tõstab instinkti veel kõrgemale.  Ilmselgelt  vanemast peast hakkab see rahunemise link töötama  puhtmalt ja lihtsamini, kuid praegusel ajal nõuab see veel tööd. Kui ma ülal kirjeldatud näite tõin situatsioonis, et näeb Marit, siis tegelikult tõstab energiat sarnaselt mis iganes ootamtu käiviti. Piisab tõeliselt vähesest.

Enne BH d tabas meid ka seline ebaõnne,et seoses õnnetu juhusega sai koera silm viga ning sellest  lähtuvalt ei tohtinud koera 2 nädalat üldse treenida. Tagasi kuulekusplatsile sain alles 4-5 päeva enne BH –d. Sinnamaani oli koer vaid kodune energiapomm.  Arusaadavalt lisas see  nö. segavat energiat BH sse veel juurde. Kui kuuleksuega tuli sisse ca. 2 nädalane auk, siis  kaitsetrennidesse jääb sisse pea kahekuune paus. Eks peab koera energiat kuidagi teisel moel üritama millekski kulutada.

BH – le eelneval nädalal oli minu juures treenimas Leedu FCI IPO le minev sportlane ning seetõttu veetsin kõik õhtud põllul ja trenniplatsil. See andis võimaluse tegeleda rohkem jäljega ning saavutada jäljel edasiliikumine ja stabiliseerumine. Nagu öeldud, tegin ka kõigil neil päevadel kuulekust üritamaks taastada mõningast tasakaalu.  Kuivõrd BH päeval tegin hommikul leedukaga veel trenni, siis sai Tüübile tehtud ka hommikul 850 sammune jälg ning sinna otsa ka kuulekust.  Siis koju, ca 2 tundi puhkust ja BH le. Seda peab küll tõdema, et tööliini mali treenimine on selles osas ikka hoopis teine teema, et energiat peab pigem ohjama, kui selle tekitamise üle muretsema. See 2 tundi puhkust siia vahele ei olnud mitte magamine kodus vaid nö. ringi  sehkendamine ning minnes BH le ei olnud tegelikult koer sisuliselt hetkekski pikutanud. Sellegipoolest oli ta platsile tulles liiga kõrges energias ning sain aru,et ega siit tehniliselt puhast sooritust ei saagi tulla. Nii palju oli ikka see vahepealen paus olukorda rabedaks muutnud. Samas peab tõdema, et laias laastus sai siiski koera sooritusega rahule jäädud. Tõsi, kõrvalkäigul ta hüples kohati veidi palju, natuke esimesel sirgel rammis jalga sisse, kuid stabiliseerus hiljem ja ülejäänud osa tegi ilusti. Istu ja lama ning siiakutsumine tulid kenasti.  Linnaosa otsa ja BH tulemus oligi käes. Minu jaoks võib olla isegi olulisem, kui see tulemus oli koera katsetamise võimalus. Tahtsin näha konkreetselt milline mu koera kuulekus hetkel nö. võistlusolukorras välja paistab. Laias laastus võin rahule jääda ning ilmselgelt on talvise perioodi jooksul vaja teha veel üsna palju tööd nö. baasasjadega, kuid kevadeks peaks IPO üldpildis saama kenasti kokku seotud.  Nüüd on seoses BH sooritamisega ka uks avatud ning võib mõelda juba päris startidele.

Näituse katsetused läksid aga vett vedama. Käisime kahel näitusel. Kui esimese näituse peamine probleem seisnas asjaolus, et kohtunik üsna reaalselt ei tundunud ennast antud tõu juures väga tugevalt ja seetõttu ka kirjelduses paistis see välja ning kõigele lisaks tegi koer väikse urina , kui teda jõulisemalt muljuma tuldi, siis  hindeks kukkuski sealt rahuldav. Teisel näitusel oli kohtunikuks ilmselgelt rohkem tõuga kursis olev inimene. Laias laastus jäin koera käitumisega rahule. Ta oskas ilusti seista, liikus ringis täitsa okei ning oli ka muus osas täiesti vajalikes raamides. Tõsi, kui kohtunik talle küljelt lähenema hakkas, siis kostus jällegi kerge urin. Samas seoses vahepealsete treeningutega lasi ta ennast ilusti katsuda. Vaadates kirjeldust, mille saime oli seal mitmeid selliseid detaile nö. negatiivse nurga pealt välja toodud, et ilmselgelt on aru saada, et trügisime näitusele liiga vara. Kui panna juurde urisemise aspekt,  siis see nö. kirsina tordil viiski hinde jälle rahuldava peale. Otsustasime, et nüüd ei trügi enam näitusele enne, kui koer on täielikult välja arenenud, omab IPO tulemust ning siis  naaseme juba tööklassi oma vajalikku hinnet hankima. Seniks rahuldume teadmisega, et meil lihtsalt ongi “kole koer “ .