Nagu eelmises kirjutises juttu oli, on meil Tüübiga olnud pikem paus varrukas.  Teeks siia väikese kokkuvõtte, kus me temaga hetkel oleme. Jäljega on saanud küll ajanappusest vähem tegeleda, kui eelmisel aastal, kuid tänu sellele, et eelmisel aastal alates kutsika esimestest trennidest on saanud koerale laduda alla väga hea platformi, on jäljega seis üldiselt hea. Arvestades, et juba eelmise aasta lõpus 6 kuu vanuses ajas koer pea 2 tunnised 700- 800 sammuseid jälgi  ei ole siit nö. edasi arendamine keeruline. Viimased 3-4 nädalat olen treeninud mullal, teinud nii palju kui võimalik 2-3 tunniseid jälgi, jõudnud pikkusega 1900 sammu kanti ning igal võimalusel lasknud talluda sisse ka ristuvaid. Vaadates üldpilti ütlekski, et koeral pole miskit probleemi 3 tunnise võõra jäljega ega tegelikult ka ristuvatega. Samuti ei ole 1500 – 1600 sammuse jälje puhul näha väsimuse märke või kontsentratsiooni  langemist. Mõeldes sellele ajab mind küll muigama mõte, et oma eelmise koeraga tegin ma samas vanuses tööd IPO 1 suunal ja tegin oma esimese jäljestardi vanuses 2,5 aastat ning kukkusin IPO 1 jälje läbi. Täna, kus mu koer pole veel 1,5 aastanegi tundub mulle IPO 1 ning tegelikult ka IPO 3 jälg vaid nö. vormistamise küsimus. Tehes igapäevaselt tööd pigem FH suunal pakuvad pinget ja huvi just nö. raskemad lahendused. Aga ilmselgelt analüüsides tehtut, on mu arusaamad jälje koolitamisest 10 aasta jooksul nii drastiliselt muutunud, et mõeldes sellele, mis ma 10 aastat tagasi tegin kisubki suu muigele. Mu lähenemises jäljele pole enam ühtegi võrreldavat detaili tollest  ajast. FH jälg on väga – väga teistsugune IPO 3 jäljest. Selleks, et saada FH s tulemus peab koer oskama

  • ajada 3 tunnist võõrast jälge
  • eristama ristuvaid
  • jaksama kontsentreeruda jäljele pidevalt ja intensiivselt 1500 sammu
  • oskama lahendada stressiolukordi
  • omama kogemust

Tüübi jälje juures on hetkel kõige nõrgem see viimane detail.  Ülejäänud osadega võin rahule jääda ning ei näe probleeme. Minu jaoks on FH koeral peas “raamatukogu”, kus iga erineva probleemi lahendamisega  lisandub riiulisse uus raamat. Kui nüüd koer võistlustel satub tupikusse, siis “läheb ta raamatukokku” ja võtab sealt vajaliku raamatu. Tüübil on neid raamatuid hetkel veel natuke vähe, seoses vanusega. Sellega tegelemegi.

Kuulekuses on vaja teha tööd veel kõrvalkäigu meeleoluga ning tehnilise poolega. Istu, lama juurdekutsumisega, aport ja edasisaatmine on pea ideaalsed. Tõkkeaportis oleme esialgu hüpanud ca. 80 cm kõrgust tõket, mis sujub kenasti. Ilma aportita hüppama puhtalt ka üle meetrist tõket. A tõkkega alles tegima algust. Aportis tuleb nüüd jälle pöörata rohkem tähelepanu hoidmisele ja rahunemisele. Koos hüpetega ning siledamaa aporti motiveerimisega tuli jällegi veidi närvilisust ja närimist sisse aporti hoidmisse. Tegelt tahakski enne  talve saada ka A tõkke kätte ning siis terve talve tegeleda põhirõhuga kõrvalkäigule ja aporti hoidmisele.

Varrukas on seis üsna poolik ning seda ennekõike vähesest treenimisest lähtuvalt , mis on tingitud pealesurutud pausidest.

Vaadates seda tervikut on ilmne, et IPO 1 start jääb kindlasti kevadesse. Eks saabki talv siis  treenitud suunaga, et järgmisel aastal peab kindlasti jõudma teha ka IPO 2 ning ideaalis ka IPO 3.  3.oktoobril saab koer 1,5 aastaseks (18 kuuseks), mis avab võimaluse proovida veel enne talve koera taset. Vaadates koera taset jäljel olekski kange tahtmine saada nö. pidepunkt maha. Selleks treeningi hetkel suunaga FH le.  Ilmselgelt tean ma et vaatamata asjaolule, et mu koer on võimeline tegema FH ilusate punktide peale on olemas risk, et raamatukogu puudumisest lähtuvalt ta siiski läbi kukub. Ma tahaks saada aga seda nö. pidepunkti, et kus me hetkel oleme. Siis oskab jälle edasi treenida.  Ma ei taha selle  FH eksamiga tõestada kellegile midagi ega teha mingit nö. ajalugu startides sedavõrd noore koeraga FH-s. Ma tean, et mu koer on võimeline FH d tegema praegu ning see on võimalik tänu metoodikale, kuidas ma treenin ning mul on enda jaoks vaja nö. pidepunkti edasitreenimiseks. FH s kukuvad läbi ka tegijad sportlased lähtuvalt üllatustest või probleemidest, mis jäljel ootamatult tekivad. Minu jaoks ongi tegelikult olulisem, kuidas koera ajamine üldpildis välja näeb. See ananb teadmisi edasiliikumiseks. Kuivõrd kevadel tuleb põhirõhuga tegeleda IPO –ga siis ei jää sealt FH jaoks mahti. Selles osas on praegu katsetamiseks õige aeg.

Jäljetrennid ongi nüüd olnud suunaga FH le. Järjest pimenevad õhtud tekitavad küll väljakutse,kuid eks kuidagi ikka  saab.  Viimasel jäljetrennil oli huvitav juhus, mida tahaks lugejatega jagada, kuivõrd see võib teistele huvi pakkuda ja on kindlasti koolituslikult kasulik. Koerale sai pandud maha ca. 800 sammune võõras jälg vanusega 2 tundi ning sisse 4 ristuvat vanusega 1,5 tundi. Nurki oli jäljel 7.

Olen treeninud pidevalt suhteliselt raskete mullapõldude peal, kus jälge silmaga näha pole. See põld oli lihtsam. Mingitel aladel oli jälg täiesti selgelt rajana kohe kaugelt nähtav. Üldiselt ajas koer väga hästi – oli sirgetel täpne ja nurkades konkreetne. Tõsi, oli näha et ta kasutas mõnevõrra silmi ning see  oli kõige selgemalt näha nurkade järgsel kiirendamisel. Kaks esimest ristuvat läksid ilusti puhtalt. Enne kolmandat ristuvat  läks muld eriti siledaks ning koer kõndis täiesti sirgelt ristuvale. Päris pull ah?  Tegelikult on sellele selge põhjus. Kuna jälg muutus silmaga nii hästi nähtavaks, siis koer lülitus vähehaaval ninalt rohkem silmadele. See tähendas, et ristuvale jõudes polnud ta enam lõhnas nö. kinni ja seetõttu ei saanud ka vahest aru. Iseeensest oli see vägagi koolituslik ning huvitav kogemus.  See ongi nö. raamatukogu tekitamine. Koer peab õppima kohanema erinevate  oludega ehk kui põld läheb lihtsamaks, siis peab ta oskama kohaneda taas raskemaga ning samas jõudes silmaga aetaval osal probleemsesse paika siiski seisatama ning analüüsima. Ilmselgelt on seda vaja veel treenida. Soovitakski lugejatel ka trennis selliseid jälgi planeerida nö. lõksudena. See on vägagi arendav. Järgnev ristuv läks  kusjuures jälle ilusti.