Koera koolitamise juures on üks selline huvitav detail, et harjutusi ehitatakse ülesse nö. komponentidena. Näiteks aporti puhul õpetatakse esimesena hoida, siis võtma , siis ette istuma ja siis tooma. Üle tõkke aporti toomine on samuti selline harjutus, milel puhul õpetatakse hüppamine eraldi ning sisi kui hüpetega on kõik korras tuuakse juurde alles aport.

Tüüp sai just 14 kuuseks ning oli paras aeg käia tegemas puusa- ja küünarliigeste pilte. Ühe ja sama anrkoosiga palusin pildistada koeral üle ka teised liigesed. Tahtsin olal kindel, et kõik on korras.  Puusade ametlik hinnang oli HD A/A ning küünarliigesed ED 0/0. Ka teised pildid olid täiesti korras. See andis kindluse, et koeraga on kõik korras ning võib hakata ka hüppeid tegema. IPO tõkkeaporti juures on äärmiselt oluline, et koer hüppaks tõkkest üle jõuliselt, lennukalt ja sujuvalt. Seetõttu tuleb õpetada koer hüppama nö. kaugusesse. Tõkkeaporti probleem seisneb teglikult selels, et vaatamata asjaolule, et koer ju oskab juba loomuomaselt väga hästi hüpata ei tea ta, kuidas me täpselt soovime teda tõket hüppamas näha.  Selleks ongi oluline alustada madala tõkkega ning samm- sammult võimaldades tal teha ilusat hüpet ning seda premeerides näidata, mida me soovime. Reegel on, et pigem tasub teha rohkem hüppeid ja tõsta tõkke kõrgust vähem, kui kiirustada.  Esialgselt õpetatakse hüppamine ühes suunas ja kui see on korras, siis tehakse alles eadi-tagasi hüppeid koos toomisega.

Alustasin tõkkega tõeliselt madalalt. Panin koera ühele poole tõket istuma ning läksin teisele poole. Ütlesin “hopp” ja koer hüppas ning ma premeerisin palliga. Ilmselgelt oleneb koeratüübist, aga kui koeral on veidikenegi rohkem energiat ja instinkti,  ei tohiks palliga liiast motiveerida, kuivõrd siis on suur tõenäosus, et koer unustab tõkke täiesti ning ülemotiveerituna hüppab tõkkesse. Tõkkesse hüppamine aga tekitab mõtetut stressi seoses tõkkega ning ilmselgelt tekib ka vigastuste oht. Seepärast üritasingi olal võimalikult passiivne ja üldse mitte motiveerida koera selliselt, et tekiks sissehüppamise risk.  Juurdepandud videolt on näha, kuidas ma neid hüppeid läbi viisin ja premeerisin.

Olen koeraga vähehaaval tegelenud ka edasisaatmisega. Juba mõned aega on padi platsi lõppu valmis viidud juba enne treeningu algust. Kui mõned ajad tagasi tegin nii, et läksin koeraga poole platsi peale välja, kust ta sisuliselt nägi patja ning saatsin sealt, siis  see tekitas koeras usku, et padi on alati seal lõpus. Vähehaaval hakkasin distantsi suurendama ning jõudes paltsi otsa tegin ikkagi nii, et näitasin käega ettepoole, hoidsin ketist ja saatsin. Nüüd jooksis koer juba pool distantsist nö. kindla veendumusega, et seal on padi ning sisi enen lõppu nägi patja ja sai minekule nö. kinnitust.  Nüüd olen hakanud lisama edasisaatmisele ka algusossa kõrvalkäiku.  Ilmselgelt lõhkus eesolev padi kõrvalkäigu asendit ning seetõttu tuli hakata tegema alguse ossa ka eraldi palliga premeerimisi. Sisuliselt tähendab see, et koer teeb kõrvalkäiku ja saab selel eest preemia ning sisi ühelt kõrvalkäigult saadan ta edasi. Kuivõrd koeral on väga kindel veendumus, et seal taga on padi, siis  pole tema saatmine sellise premeerimise pealt üldsegi probleemiks. Tõenäoliselt hakkab juba varsti paistma see päev, kus peaks tegema ka lama käsklust sinna otsa.

Siin aga video hetkeolukorrast ja eelpool lahti kirjeldatust.