Paar nädalat tagasi otsustasin aportiga natuke tempot juurde keerata. Ilmselgelt on lihtne ja arusaadav tõde, et mida rohkem treenid, seda kiiremini edasi liigud. Jälje – kaitse ja teiste koerte treenimise kõrvalt kipub kuulekuseks aega jääma vaid kolmel max. neljal korral nädalas. Seda on natuke vähe. Tsustasin et teen aportit igal hommikul. Neil hommikutel, kus olen enne tööle minekut kella 05:30 ajal jäljel käinud olen tagasi tulles sõitnud läbi kuulekuse platsilt ja teinud seal aportit. Hommikutel, kus jäljele ei lähe olen seda teinud hoidmise näol kodus. Ilmselgelt on aportiga toimunud ka selelga seoses oluline edasiminek. Tundub, et koer on saanud alguse probleemidest mõnevõrra üle ning hetkel on teda rahunema saada juba oluliselt kergem. Ilmselgelt tuleb sellega kogu aeg tegeleda ning sellele tähelepanu pöörata, kuid see on rohkem nagu olukorra kontrolli all hoidmine, kui kontrolli alla saamine.
Tavapäraselt alustan aportiga alati hoidmisega. Lasen koeral hoida ning premeerin . Teen seda vastavalt vajadusele mitu korda. Üritan koera saada ka tugevamalt hoidma sikutades aportit ning nügides seda. Seejärel jätan koera aportiga istuma ning kutsun ette. Koera ettejõudes kas premeerin teda koheselt või üritan aportit muljudes saada teda tugevamalt ja rahulikumalt hoidma.
Kui koer suutis juba aport suus liikuda minu ette , oli aeg siirduda edasi ehk panan aport nö. teele maha ja kutsudes koera lasta tal see minu suunal liikudes maast võtta. Ilmselgelt pidi selleks hetkeks olema koerasuur tahtmine aportit võtta ja sellega minu juurde tulla. Kui koer oleks jooksnud aportist mööda või minust mööda oleks olnud ilmselgelt see vastikuks tagasilöögiks. Seepärast saigi temaga tegeletud korralikult aporti võtmise ja ette tulemisega eelnevalt. Alguses panin koera istuma, tõin aporti temast eemale vaid paar meetrit ja ise ka kaugenesin vaid paar meetrit aportist, et eksimuse võimalus oleks väiksem. Kui see osa sujus koeral, siis järgnevalt sai juba veidi kaugemale siirdutud. Vähehaaval jõudsin nii kaugele, et koerst aportini jäi ca. 7-8 m ja aportist minuni umbes sama maa. Kui oli näha, et koer saab ilusti hakkama, sisi hakkasin tekitama vähehaaval nurka sisse.
Panin koera istuma, tõin aporti ca. 7- 8 meetri peale ja kaugenesin ka ise 7-8 m , aga mitte enam otse, vaid nurga all. Alguses oli nurk väike. Nähes, et koer saab selel osaga hästi hakkama sai hakatud nurka suurendama. Minu jaoks oli selliseks nö. proovikiviks toomisenurk, kus mina paigutusin oera suhtes ca. 45 kradise nurga all. Ilmselgelt oli koeral ju väga palju lühem maa tulla minu juurde otse ilma aportita ning samuti võis arvata, et selline toomine muudab teda veidi närviliseks ja toob eesasendisse seetõttu pinget. Liikusingi edasi ettevaatlikult tehes igas trennis vaid 1-2 sellist toomist ja läksin taas same tagasi.
Lõpuks oli näha, et koer suudab tuua nurgaga täiesti pingevabalt ja mõnusalt. Seejärel siirdusin juba koera kõrvale. Aporti olen asetanud alati selliselt, et koer saakse selel minens haarata nö. vasakult ja pöörata kohe minu poole tagasi. Vaja on, et koeral kinnistuks kindel sound, et ta ei peaks enam hiljem mõtlema, vaid aporti võtmine toimuks automaatselt.
Kui otse toomine õnnestus, sisi hakkasin proovima juba ka vaikselt viskeid. Alguses vaid 3-4 m kaugusele, hiljem natuke kaugemale. Jällegi, igas trennsi tegin nö. raskemat osa vaid kord – paar ja siis jälle lihtsaid osasid + hoidmist.
Senine aportitreeningute arengu on liikunud siis suunas, et
- õpetasime koera aportit võtma nö. seistes, kuna ta ei suutnud see suus istuda
- Kui selgus, et koer muutub ees aport suus istudes närviliseks õpetasime teda hoidma kõrval seises.
- Õpetasime koera ees istuma ning siis aportit võtma käest ja rahulikult hoidma
- Pikendasime hoidmise aega.
- Hakkasime aporti hoidmisesse läbi muljumiste ja lükkamiste ja mängimiste nö. jõudu lisama.
- Jätsin koera istuma aport suus ja kutsusin juurde
- Jätsin koera istuma, viisin aporti temast eemale ja läksin ise veel kaugemale. Koer tuli käsu peale “too”, võttis maasta aporti ja jooksis aport suus minu ette
- Tegin sama harjutust aga nurga alt. Koer lakes võttis maast aporti ja tuli nurgaga minu juurde
- Viisin aporti endast eemale , tulin koera juurde kõrvale ja käsuga “too” lasin tal selle tuua
- Koer istus kõrval , viskasin aporti ja lasin koeral tuua.
Sellest viimase osa nö. ühest viimasest trennist (koeral vanust natuke üle 14 kuu) on siin ka video
Seniste treeningute juures pole sisuliselt üldse pööranud tähelepanu kiirusele ning olen üritanud teha kõike võimalikult madalal instinktil. Nüüd on aeg siirduda uude tasemesse ning üritada tuua sisse pall. See hakkab lisama kiirust ning täiesti arusaadavalt viib meid seoses instinkti tõusuga jupp- jupp maad tagasi. Aga eks selelst siis juba järgmisel korral.
Lisa kommentaar