Tänases loos üritan lahti seletada, mida olen vahepeal Tüübiga kolmel alal teinud ning miks ja kuidas. Kuna enamus trenne toimuvad suhteliselt pimedas, siis video lisamine tänasele loole oli keeruline. Järgmisele loole üritaks video ka jälle juurde panna.

Alustaks jäljest. Ilma mõttes on see aasta jälje treenimiseks väga hea olnud ehk tegelikult saaks kuni tänaseni jälge treenida vägagi hästi. Samas on alates oktoobrist suureks probleemiks pimedus, kuna hommikud ja õhtud on täiesti pimedad. Minu tõekspidamine jäljest on selline, et kui soovitakse jäljel koera arendada, siis tuleks treenida vähemalt 3-4 trenni nädalas (ideaalis järjestikustel päevadel).  Olen erinevate koerte baasil kogenud, et täiesti selgelt esimene jälg peale pausi  muudab koera mõnevõrra närvilisemaks ja kiirustavamaks.  See on ka arusaadav, sest ta pole jäljele saanud ning see kasvatab ootust, mis omakorda lisab motivatsiooni. Miks lisab ootust? Aga sellepärast et üldjuhul on jälg läbinisti positiivne kogemus, millega kaasneb suuremas või vähemal määral toitu. Vaadake oma koera õhtul enne kui annate talle toidukausi ette. Kas on ootust?  Kui nüüd koer läheb esimesele jäljele, siis  ilmselgelt ei tohi lasta tal vigu teha läbi liigse kiirustamise, mistõttu tuleb jäljel ette rohkem korrigeerimisi. See küll ühest küljest taastab nö. jälje pilti, kuid samas jätab koera mällu pildi natuke närvilisest ja konfliktsest jäljest. Minnes järgmisel päeval jäljele on koeral eelmisest päevast juba mälestus all  ning ta on mõnevõrra rahulikum ja tähelepanelikum . See töö aitab nö. üle kirjutada eelmise päeva konfliktsema jälje ja lõpetades töö on koer üldjuhul jupi stabiilsem. Minnes siit nö. kolmas päev järjest jäljele on koer juba õppimisvõimeline ning rahulik. Seega üksik jälg vaid lõhub tehtud tööd, kaks jälge järjest aitavad säilitada ning kolm jälge järjest juba ka koolitavad ehk viivad edasi.  Ma ei olnud Tüübiga teinud jälge Jäljehundist saati, kuivõrd pimedus segas ning lisaks oli ka muus osas kiire. Kuna aga soe sügis jätkus, siis  mõtlesin, et proovin veel. Et teen laupäev – pühapäev – esmaspäev trennid.  Koeral on vanust 7 kuud. Oma olemuselt läkski täpselt nii, nagu eelpool kirjeldasin ehk teinud ära kaks jälge loobusin kolmandast.  Tegelikult ei anna see pimedaga võitlemine mitte midagi. Nii ehk naa lõpetab saabuv lumi paari nädalaga jäljetrennid ära ning see kümmekond jälge, mida sinnani saab teha ei muuda üldpildis eriti midagi. Sisuliselt on kaotada rohkem kui võita.  Tüübi jälgede arv sel aastal jäi siis numbri 99 peale.

Kuulekusest. Kuivõrd koer on 7 kuune ning treeningutega sai sisuliselt kohe alustatud, kui kutsikas koju tuli, siis nüüdseks on ta saanud erinevaid kuulekusharjutusi teha ca. 5 kuud. Kõik see eelnev on olnud hästi positiivne kinnistades positiivse premeerimisega head sooritust ja mitte premeerides valet. Koer on läinud erinevates elementides väga palju kindlamaks ning  tema kuulekusele on moodustunud hästi hea positiivne põhi. Koer oskab oma olemuselt võtta kõrvalasendit, kõndida kõrval vajalikul moel, istu ja lama käsu saades käsku täita ning samuti siia käsu saades kiirelt tulla ja ilusa eesasendi võtta. Kõrvalkäigul oskab ta teha ka pöördeid vasakule, paremale ja umber. Istu ja lama käske olen siiani teinud toiduga, kuna pall motiveeriks koera liialt ning tõmbaks sooritusel liigse pingega kiiruse maha. Kõrvalkäiku olen teinud palliga. Kui on soov treenida koeral välja ilusad sooritused, mis oleksid kiired ja energilised ning tehtud rõõmuga, siis peab tegema need nii palju kui võimalik konfliktivabalt ning läbinisti positiivselt. Alles siis, kui harjutused on kinnistunud võib hakata lisama konflikti või negatiivset mõjutust. Ma olin siiani teinud Tüübiga kuulekust ilma rihmata, kuna nii ehk naa ma ei oleks teda mõjutanud sellest, siis ei tahtnud tema sooritust segada. Kuivõrd varrukas oleme jõudnud seisu, et edasiseks liikumiseks ma ei saa muidu, kui pean negatiivselt mõjutades sekkuma ning samas on ka rihmamõjutused talle sealt juba tuttavad, siis oli sellele baseeruvalt võimalik ka kuulekusse sisse tuua rihm ja sellega mõjutamine. Põhjus, miks tahtsin nüüd tuua kuulekusse nii rihma kui negtiivsed mõjutused on ennekõike seotud kõrvalasendi kinnistamisega. Tehes heas motivatsioonis koeraga , kes on lisaks ka väga kiire, kõrvalkäiku on täiesti paratamatu, et ta ei tee seda läbivalt ideaalselt. Kui ta nihkub asendist kasvõi natuke välja ning ma ei reageeri, siis  see tekitab koerale arusaama, et nii on ka õige . Selliselt treenides on väga reaalne, et koerale ei kujune välja ühest kõrvalkäimise pilti. Kasutades rihma on võimalik kerge rihmatõmbega koerale anda nö. negatiivset tagasisidet, kui ta asendis pole päris täpne. Kohe esimestest trennidest rihmaga oli hästi näha, et sedavõrd tugev positiivne vundament, nagu Tüübil on, võimaldas rihma hästi kasutada ning see tõstis koeras veel instinkti ja motivatsiooni. Iga trenn algab, nagu ka varasemates lugudes olen kirjutanud koerapoolse aktiivsuse näitamisega. Nüüd on muutunud  vaid see, et üsna tihti lasen tal nõudmise peale teha mingi käsu (näiteks istu) või paar ja alles siis vabastan ta ja viskan palli. See aitab koera aktiivsust edasi kanda ka käskudesse ja luua põhja pikemale ootusele ja läbi selle aktiveerumisele (mis on vajalik läbi eri harjutuste meelolu ülesehitamiseks). Lisaks jätkan istu ja lama käskudega jätkuvalt toiduga.

Kaitse (varrukas). Oleme tegelenud mitmete detailidega. Ühest küljest on saanud sisse tuua mõningast kontrolli ehk koer peab suutma kas istuda või lamada, kui  mina seda ütlen.  Kui varem alustas koer tööd alati iseseisvalt, siis nüüd vaid minu loal. Kuna isane tööliini mali kasvab kiiresti väga tugevaks ja enesekindlaks, siis on vaja alustada koerale kontrollielementide õpetamisega piisavalt vara, kui see on veel võimalik. Ühel hetkel on koera energia juba nii kõrgel ja tugevus nii suur, et samade käskude täitmiseks peab olulisel määral jõudu rakendama ning siiski on oht, et see tõstab vaid instinkti  ja tekitab mõtetult konflikti. Samuti on saanud tegeleda käsuga lahti ning antud  seda ka sellises olukorras, kus padi on otsapidi varrukamehe käes. Kui padi on varrukamehe käes, on ilmselgelt koera instinkt kõrgem ning seega ka lahtilaskmine keerulisem, kuid selliselt järk – järgult lähenedes saabki minna nö. “uutele tasemetele”.  Täiesti loomulikult on saanud tegeleda ka haarde tugevuse ja rahunemisega ning ka agressiooniga. Üldiselt on pilt varrukas praegu väga hea, kuivõrd koer töötab hästi agressiooni poolel, haarab tugevalt, rahuneb kiirelt ja ka kontrollielementides suudab selge peaga käsku täita.

Koera treeningnädal näeb välja selline, et 4-5 korda teeme kuulekust ning 1-2 korda nädalas varrukat. Lisaks loomulikult palju liikumist ja jooksmist niisama.