Kuigi järjekorras on lugu varrukatrennist. Ehk täpsemalt öeldes Tüübi 4-s varrukatrenn, kus ta käis nö. 6 kuu sünnipäevaks, siis  ikkagi kirjutan praegu kokkuvõtte Jäljehundi võistlusest. See küll toimus ajaliselt veidi hiljem, aga samas on teemana veidi värskem.

Kõigepealt mõni sõna võistluse formaadist. Jäljehunt sai loodud konkreetse eesmärgiga anda kutsikate ja noorte koerte omanikele võimalus oma koeri katsetada. Olles ise selle võistluse looja ütleksin, et paljude inimeste peas on seoses koerte jäljel treenimisega kolm “kolli” – võõras jälg + mullapõld + ligi tund vanust. Nagu antud blogi lugejad on minu kutsika treenimist jälgides loodetavasti ka aru saanud, areneb kutsikas seda kiiremini, mida rohkem talle anda võimalusi ning mida avatumalt mõelda.  Antud võistlus saigi loodud sellise tagamõttega, et üritaks inimeste peast neid kolme kolli ära peletada ehk teha väljakutse treenida oma kutsikat selliseid tingimusi silmas pidades ning siis katsetada treeningu taset päris üritusel.  Andes sellise võistluse ju tegelikult annad nö. eesmärgi ja ka testimise võimaluse. Seekordne Jäljehunt oli juba järjekorrras neljas ning sellest on aegade jooksul osa võtnud pinu tulevikutähti, kes hiljem on juba päris eksamitel/võistlustel näidanud väga kõrgeid tulemusi. Kes tahab lugeda pikemalt Jäljehundi võistlusest ja sellega haakuvast saab seda lugeda Sportkoera kodulehelt.

Tüübi treeningute tase on tegelikult sellest Jäljehundi võistluse formaadist juba jupp aega tagasi välja jõudnud ehk seetõttu ei arvanud, et sealt tuleb väga mingit huvitavat tagasisidet. Samas pean aga tunnistama, et huvitavat infot ta ikkagi andis. Olen treeninud oma olemuselt Tüüpi palju raskemates tingimustes, kui on Jäljehundi formaat, mistõttu olin täiesti kindel, et koer suudab selle jälje väga lihtsalt läbida. Samas pean tunnistama, et ikkagi üllatas mind natuke situatsioon, milles ennast avastasin. Kuna Tüüpi on treenitud kogu aeg rahva juuresolekul ning treeningud on selles osas hästi sarnased võistlustega, siis otseselt võistlussituatsioon ei tohiks avaldada koerale mingit mõju ja ei avaldanudki.  Hommikul ülesse tõustes oli koer päris hullus energias. Üldsegi viimasel ajal tundub, et koera energia ja tegutsemistahe koduses olukorars on üsna järsult tõusnud. Lähtuvalt sellest teeb ta pidevalt selliseid algatusi, et vajab korrale kutsumist varasemast rohkem. Kuna võistlusel eeelneval päeval oli Mari Saaremaal kohtuikuna hindamas ning mina tegelesin rohkem seetõttu lapsega, siis  koer sai rohkem niisama passida. See passimine oligi temas hommikuks kuhjunud korralikuks tegutsemistahteks. Samas olles viimastel nädalatel vähem jälge treeninud on koer harjunud peale hommikust jalutuskäiku süüa saama. Seekord ta ei saanud ning ilmselgelt näitas ta kogu oma olemusega välja, et KÕHT ON TÜHI. Paneme nüüd kokku tühja kõhu ja kogunenud energia ning saamegi tulemuseks suure tegutsemissoovi jäljel J
Võistlustel võtsin koera autost välja natuke liiga vara. Enne mind startinud osalejale andis kohtunik veidi pikema kommentaari, mistõttu võtnud koera välja pidi ta kauem ootama. Ilmselgelt oli koer täis soovi jäljele minna ning näitas seda täiesl rinnal välja. Kuna olles alles kutsikas ilmselgelt ei saa koera suruda mingisse raami stiilis, et “nüüd ootad rahulikult”. Seega minu poolt läbi viidud koera tagasihoidmine pigem tõstis koera energiat veel ning kasvatas soovi jälge ajada. Kui lõpuks jõudis aeg sinnani, et sain siirduda stardipaika, siis tundisn rihma otsas vedavast koerast kohe, et see ei lõpe hästi. Selliselt energiliselt vedades ei saa kutsikas ilmselgelt alguse samme nii hästi läbi nuusutada, et ta suudaks jäljele rahuneda. Samuti puudub sellises vanuses koeral oskus iseseisvaks rahunemiseks, mistõttu on vägagi reaalne, et minnes tugeva külgtuulega (ca. 10 m/sek)   raskelt silmaga nähtavat võõrast jälge ajama, tekitab see probleeme. Tüüp läkski algusest minema veidi lohakalt ning peale ca. 20 sammu laksaski kohe tagajärg ennast kätte. Koer lasi ennast segada tugevast külgtuulest ja suundus allatuult otsima jäljele paigutatud toidult sinna puhutud  lõhna. Ehk siis toit, mis võiks olla abiks oli antud juhul hoopis vaenlaseks. Vaadates jäljelt kõrvale põiganud koera tekkis küll korraks tunne, et niipalju siis sellest. Õnneks aga on koera koolituslik põhi nii tugev, et ta tajus üsna kiiresti, et on eksinud ning jälg sinna ei lähe. Seetõttu naasis ta jälge otsima õigelt suunalt. Edasi sujus jälg igati ootuspäraselt ning läbinud esimese 1/3 jäljest ilmselgelt ta rahunes mõnevõrra töös ning edasi oli juba puhas nauding. Lõpptulemuseks kena 94 punkti ning arvestades koera vanuse ja tingimustega võin igati rahul olla.

Järeldused. Tagantjärgi tark olles oleks pidanud koera jupi hiljem autost välja võtma, samuti nähes kodus sellist energiat oleks võinud talle eelnevalt mõnevõrra süüa anda, mis oleks ta tööd kindlasti rahustanud.  Ilmselgelt pean tõdema, et olen väga rahul, et Jäljehundil startisin, sest nägin koera käitumises nii positiivseid kui ka negatiivseid nüansse, mis treeningutel pole sedavõrd selgelt välja tulnud. See andis väga väärtuslikku infot, millele tuginedes saan treeninguid mõnevõrra muuta. Siin siis  video jäljest

Jägmisel korral sisi varrukatrennist ja peale seda juba kuulekusest, kus oleme toidult pallile siridunud.