Täna üritaks selle teemaga kuidagi ära lõpetada. Juba on möödunud MM-st mitu kuud ning lõputult sama võistluse järelkajasid heietada pole ka pointi. Eelnevas kahes loos kirjutasin lahti, mis mõtteid see MM tekitas minus seoses mu oma koera treeningtasemega ning seoses üldise jäljekoolituse ja võistlemise tasemega Eestis. Täna kirjutaks siia nö kokkuvõtvalt mõtted, mida plaanin edaspidi oma koera treenimisel rakendada ning mis võiksid toetudes selle aasta MM i kogemusele paremat tulemust ja töökindlust toota.
Olen koolitanud Tüüpi algusest peale töötama aktiivselt ja raskuste ilmnedes instinkti tõstma ja raskustest öäbi närima. Selle tulemusena ei jäta Tüüp kunagi jälge pooleli, ei vaata paluvalt lahendust otsides minu otsa vaid otsib kogu aeg aktiivselt. Sellel on oma plusse ja on ka miinuseid. Kahtlemata on plussiks asjaolu, et selline koer ei vannu kunagi raskustele alla ning läheb alati lõpuni. Teisalt on miinuseks aga asjaolu, et kui koer mingil põhjusel teeb kasvõi väikese vea, siis üritades kohe probleemi lahendada tõstab ta instinkti ning teinekord on oma otsimises veidi liiga intensiivne makstes sellega lõivu täpsusele. Samuti on väga lihtne kõrgemas instinktis teha selliseid vigasid, mis teataval määral haakuvad lohakusega. Kui koerale tuleb vanust juurde, siis muudab see teda rahulikumaks ja tasakaalukamaks. Minu treeningmetoodika järgi töötavad koerad hakkavadki vanemast peast ajama üldjuhul oluliselt paremini, sest vanus ja kogemus toodavad tasakaalukust ja täpsust. Samas säilub aga ka aktiivsus. Eriti vanema koera puhul on aktiivsus äärmiselt oluline, sest vastavalt IPO eeskirjadele peab jäljel koer töötama aktiivselt.
Kuivõrd Tüübil kipub instinkt tõusma väga kergesti juba lähtuvalt tema iseloomust, siis toodabki see mõnevõrra jäljel probleeme, et ta mingitel hetkedel läheb liig akõrgesse instinkti. Sellises olukorras võib juhtuda kergelt, et ta läheb ristuvale jäljele, sest olles sedavõrd kõrges instinktis ei suuda ta piisvaalt hästi analüüsida. Seda probleemi ei ole, kui ma olen saanud piisavalt koera kohandada ning ta jäljeajamise üldpilt on muutunud rahulikumaks. Seetõttu esineb probleemi rohkem kevadel ning näiteks siirdumisel IPO jälgedelt FH jälgedele. See intensiivsus ja aktiivsus sai MM l hästi positiivset tagasisidet, kui mitu FH maailmas hinnatud inimest kiitsid minu koera intensiivsust ja mainisid, et see on hea, kui koeral antud vanuses selline intensiivsus on, sest selel najal hakkab koer vanemast peast hästi ajama. See on see nö. mootor. Arvestades aga varajaste MM i toimumise aegadega otsustasin, et üritan veidi mõningates kohtades koera intensiivsust kärpida. Ennekõike seoses nurkadega. Mulle meeldib, kui koer on seal aktiivne, kuid samas võiks ta olla veidi vähem aktiivne või siis täpsemalt öeldes mitte tõsta liialt instinkti. Kui koer muutub nurgas veidi passiivsemaks, sisi paratamatult see aitab ka probleemi vastu, et leides nurga ta veidike kiirendab. Nurga leidmisega kaasnev kiirendus on seotud just asjaoluga, et nurk = väike probleem = tõstab instinkti = tõusev tempo. Treenides IPO koera, kes kunagi FH s ei stardi ning võistleb valdavalt lihtsatel põldudel, siis sellist probleemi ei eksisteeri. Surudes koera nö. rahulikus tehnilises tempos ajama ei tõsta ta tempot ning on täpne, sest ta ei pea tootma aktiivsust ja energiat. selline koer jääb küll raskust etekkides hätta, aga nagu kogemu son näidanud, siis IPO võistlustel selliseid raskusi just palju ei esine.
Teine detail, mida kindlasti hakkan treenima on kohe raske olukorra järgi rohkete ristuvate jälgede asetamine. Need ristuvad tuleks asetada nii, et nad lausa tõmbaksid koera kaasa. Selleks on erinevaid võimalusi , ag anäiteks heaks võimaluseks on kas Mosti rist või kaarjalt pöörav originaal, millele on tallutud sirgelt minev ristuv. Kui koer toodab raskes olukorras energiat juurde ja tõstab instinkti, siis on ta just selles olukorras hästi aldis lõksu langema. Seeg atulebki treenida koera, et ta vaatamata muutuvale meeleolule ennekõike enen mõtleks, kui tegutseks.
Kolmas asi, mis vajab tegelemist on koera treenimine väga palju raskemates oludes, kui olen siiani teinud. Kindlasti plaanin teha olulise hulga jälgi liival ning ka sellistesse oludesse lahendamist nõudvaid probleeme sisse pikkida. Tegelikult pakub Eesti loodus raskemaid võimalusi küll. Tuleb lihtsalt palju palju avatumalt mõelda. Enda arust ma olen mõelnud üsna avatult, kuid MM i kogemus selgelt surus neid piire veel rohkem laiemaks. Selle looga lõpetaks nüüd MMi teema .
Lisa kommentaar