Nagu öeldud, oli ju tegelikult kuulekuses kõik justkui olemas. Samas oli kõik seoses sees olnud auguga mõnevõrra rabe ning sisaldas pinu väikeseid vigu. Iseenesest on ju hästi loogiline mõelda, et kui koerale on miskit selgeks koolitatud, siis see püsib meels kuni surmani. Suures piiiris võib sellega nõustuda, kuivõrd olles õpetanud keorale käsu istu, oskabki ju koer seda käsku täita kuni surmani. Kui tahta aga võistelda, siis  kahjuks ei piisa vaid sellest, et koer teeb käsu istu peale istumise liigutuse.  Selleks, et saada maksimumpunktid peab koer  tegema kogu tervikliku harjutuse slliselt, et seal oleks sees kõik meeleolu ja tehnilisi detaile sisaldavad komponendid.  See tähendab, et kuulekuses, nagu ka kõigis teistes IPO osaalades on kokku võialik saada 100 punkti. Kui koer teeb kõik asjad nö. enam vähem ära, saab kätte 80 punkti ikka, aga sellega just kõrgele suurematel võistlustel ei küüni. Meil siin Eestis ju võib ikka trehvata kohtunikke, kes detailidele just liiast palju tähelepanu ei pööra ning seetõttu on reaalne ka üsna treenimata koeraga saada kõrgeid punkte, kuid see loob tegelikkusest vaid petliku illusiooni. Kui tahta nö. igalt kohtunikult igal võistlusel saada võimalikult kõrged punktid, siis on nendel detailidel siiski kulal hind. Ja just nende detailide osas oli paus olnud üsna laastav, sest koera meeleolu kuulekuses polnud kaugeltki mitte see, mis peaks.
 Naastes MM lt tegin esimesed paar nädalat jäljes pausi sisse, et jääks rohkem aega kuulekuse ja kaitse peal. Kuulekuse intensiivsem treenimine tähendas seda, et tegin koeraga igal hommikul enne tööle tulekut lühikese kuulekuse, milles keskendusin deteilidele nagu aporti ees hoidmine, kontsentreerumine, rahulikkuse säilitamine, eesasend jne. Lisaks tegin 4- 5 õhtul nädalas koeraga kuulekust. Nende treeningute käigus sai rohkem pööratud tähelepanu kõrvalkäigule ja selle meeleolule ning liikumiselt võetavatele asenditele.  Kahjuks on liikumiselt istu ja seisa koera jaoks sedavõrd sarnased harjutused, et tehes mõlemat kõnnilt, hakkavad nad koeral paratamatult segi minema. Kui enne seisa õpetama hakkamist istus Tüüp liikumiselt täiesti võrrratult, siis seisa lisandumisel  tekkis istu käsku teatav pinge. Pinge tekitajaks oli asjaolu, et koer polnud enam käsu saamisel kindel, kas tuleb istuda või seisma jääda. Igasugune pinge aga on alati käskude võtmise kiiruse osas probleemne.  Pinges koer ei suuda teha kiiret ja aktiivset asendivõtmist. Üritasin pinget leevendada tehes istu – seisa harjutustes palju tehnilisi kordusi üritades neisse harjutustesse nö. juurde „liimida“ vajalikku meeleolu. Arvestdes Tüübi iseloomu omapäradega polnud see aga miski lihtne ülesanne.
Ka kaitsele oli aega nüüd pöörata rohkem tähelepanu. Kaitsetrennides oli päris suur rõhk konvoeerimiste treenimisel ning lamama siirdumise lihvimisel. Need kolm harjutust on sellised, kus koera ootus tuleva ees tõstab Tüübi instinkti sedavõrd kõrgeks, et ta ei suuda harjutust tehniliselt vajalikul tasemel sooritada. Lamama siirdumisel tähendab see ennekõike seda, et koer jääb mulle mõnevõrra risti jalgu  ning segab mu liikumist. Seljatagant konvoeerimisel kipub ta ettte nihkuma ning ka küljelt konvoeerimisel ei suuda kõrvalasendit säilitada vaid nihkub viltuselt varrukamehe ette.  Üheski kolmest elemendist pole mul hirmu, et koer kontrolli alt lahkuks või varrukameest hammustaks, kuid täiesti selge on, et tehniliselt ebapuhas sooritus sööb punkte. Kõiki kolme harjutust sai lihvitud nii neutraalses olukorrras abilisega, positiivselt palliga kena soorituse eest premeerides, aga ka läbi negatiivse korrigeerimise vigade ilmnemisel. Kogu aeg oli tunda vaikset liikumist soovitud suunal, kuid kohati jäi küll tunne, et  harjutus eedenemine on võrreldav tuule kujundustööga pankranniku kallal.  Olin tegelikult üsna veendunud, et IPO 2 eksamiks ma varrukaosa päris korda ei saa. Lihtsalt aega jääb väheks, et tuul jõuaks rannikut piisavalt järada.

Peale paarinädalast pausi alustasin taas ka jäljega. Jälje põhiline raskusaste oli vaja sättida koera meeleolule ning nurkadele. Kuivõrd IPO2 jälg on FH jäljest nii palju lihtsam, siis arusaadavalt koer leidis, et sellistes olude võib ju täiesti lõdva randmega töötada. See aga tähendas kiirustamist sirgetel ning tempo tõusu peale nurki.  Lähtuvalt nendest probleemidest tegingi jäljel väga täpseid tehnilisi treeninguid, mille eesmärgiks oli teatud tüüpi ebasoovitava käitumise väljajuurimine.  Nurkade osas kasutasin paaril korral kahte rihma, millest üks oli korrigeeriv  ja teine toetav. Selline rihmakasutus võimaldas täpsemalt korrigeerida vigast käitumist ning ei tekitanud ka konfliktset tausta, mis oleks instinkti tõstnud ja selelst lähtuvalt vigadeni viinud.