Nüüd edasi jäid vaid häälestusjäljed. Teadsin, et Tüüp oskab hetkel valida vajalikku tempot, ta on piisavalt mures jälje pärast, kaarte ja teravnurkade töötamisel võib küll olla veidi ebatäpne, kuid parandab kiiresti, saab hästi aru ristuvate mõttest ning jaksab ajada kuni 4000 sammuseid jälgi. Seega põhimõteliselt oli olemas kõik vajalik. Selleks, et võistlustel nö. parim välja tuleks oli vaja häälestada. Minu arusaamades on koera jäljeajamise oskus midagi taolist, mis ei unune. Kui koer oskab jälge teatud tasemel ajada, siis see ei unune. Koer näitab erinevatel võistlustel erinevat taset aga seetõttu, et häälestus on erinev. Seega on häälestusel meeletu tähtsus.

Kuna nüüd oli juba olemas ka Eesti MV ste jäljepõldude pildid, siis oli mõistlik teha häälestus sarnastel põldudel. Vaadates põldude pilte olid mul seoses sellega tegelikult järgnevad mured:

  • Rohupõld tundus piltidel üsna pehme põhjaga ning pigem lihtsamapoolne (tegelikkuses seoses kuiva ilmaga oli põhi jupi kõvem ning rohi lühem ja pinnas vahelduv ehk üksjagu raskem, kui eeldasin). Lähtuvalt veidi lihtsamast põllust arvasin, et koer võib kalduda kiirustama, kuna see kõik tundub nii lihtne. Lähtuvalt kiirustamisest aga teeb ta suuremaid vigu nurkades ning võib vales meeleolus ristuvale lähenedes lohakalt suhtudes ristuvale pöörata. Samuti on lohakas meeleolus lihtne esemest üle minna.
  • Mullapõllul tundus olevat rohkelt põhku. Kui põhu peale satub nurk või kohe põhult ilusamale mullale üle minnes ristuv, siis on need mõleamd osad koerale rasked.

Mõeldes ülalkirjeldatud detailidele, oligi vaja neile häälestuses rohkem tähelepanu pöörata. Plaanisin teha kohe mullajälgedele otsa ühe jälje põhusel mullal ning siis sinna otsa kaks jälge looduslikul heinamaal, mis oleks lihtsam kui võistluspõld. Nende kolme jäljega oleks koera enam vähem häälde saanud. Kuna aga aeg võimaldas paigutada häälestuseks veel kolm jälge, siis arvestades, et esimene võistlusjälg on rohul ja teine mullal, plaanisin teha veel peale rohujälgi ühe põhuse mullajälje ning siis kaks rohujälge vahetult võistlustele eelnevatel päevadel.

Esimesele põhusele mullajäljele paigutasin nurgad ja kaared kõige vastikumate kohtade peale, kus oli rohkem põhku või traktorijäljed või kohe peale nurka põhusem osa. Lisaks lasin kõndida sisse ohtralt ristuvaid nii põhule järgnevatesse osadesse kui ka ilusamatele osadele. Nö. ristuvate kontrolliks  lasin kõndida sirgetele sisse ka võõraid serpentiine. Üldpildis peab tunistama, et koer ajas oluliselt paremini ja eksis põhu peal oluliselt vähem, kui oleks arvanud. Täiesti selgelt paistis läbi, et vundament oli laotud nii hea, et põllu selline muutus ei mõjutanud koera peaaegu üldse.

Kaks järgnevat rohujälge sai tehtud looduslikule heinamaale, millel oli pehme põhi ning natuke rikkalikum rohi, kui võistluspõllul. Olin täiesti veendunud, et koer sattudes nii lihtsatesse oludesse (polnud sellistel põldudel FH jaoks treenides sattunudki) hakkab koer jooksma ja kaotab mõnevõrra tähelepanu. Seetõttu planeerisingi jäljele sisse lõkse ja paigutasin tõeliselt vastikutesse kohtadesse sisse ristuvaid. Samuti panin just kõrgema rohu aladele ka esemed, et koer peaks neid tõesti otsima. Esimesel rohujäljel koer jooksisiki mõnevõrra rohkem ning oli lohakam. Teine jälg sujus juba päris hästi. Selgelt oli aru saada, et nüüd võib minna tagasi põhusele mullale ja teha veel ühe jälje seal, kuivõrd nii ehk naa ei oleks koer antud tingimustes paremaks muutunud lisajälgede tegemisest.

Põhusele mullale tegin taas rohkete ristuvatega ning põhuste nurkadega jälje.  Samuti tegin stardi nii, et kohe peale paari esimest sammu tuli täiesti põhuga kaetud ala. Soov oli saada koera kohe stardis esimestest sammudest paremini analüüsima. Jälje pikkus oli eelmisest juba jupi lühem ehk natuke alla 700 sammu. Võrreldes eelmise põhujäljega oli see veel parem.

Kuivõrd esimene võistlusjälg oli rohul, siis tegin viimased kaks jälge rohul. Et vältida koera mõningast jooksmist mulallt rohule minekul ning natuke anda talel siiski värskemat fantaasiat jurude, tegin esimese rohujälje taas tühjemal ja madala rohuga põllul. See oli raske rohupõld seoses asjaoluga, et seal olid sees selged traktorirajad ning ka vesisemad osad. Koer oli sunnitud töötama täpsemalt ning seda ta ka tegi.  Panin jälje maha ja läksin koju koera tooma. Jälg seisis 2 tundi. Plaan oli, et üks minu juures treeniv inimene tuleb oma koeraga pärast jälge treenima ning teeb mulle ristuvad. Siis helises telefon ning too inimene küsis, et kas minu jälg on sellel rohupõllul, kus on lipud maasse torgatud, et tema jalutas seal just oma koeri ja siis märkas lippusid.  Nagu selgus oli üks neist koertest veel jooksukaga. Mind see mõte ei häirinud, et ma sain boonusena ka jooksukaga koera ristuvaid töötada, vaid pigem tegi see jälje veel huvitavamaks. Koer sai jäljega hästi hakkama. Vaid kohtades, kus jooksukaga emane oli puusa nõksutades üle jooksnud köitis selgelt koera tähelepanu rohkem, kui mõtetu võõras ristuv jälg.

Viimase rohujälje tegin taas selle loodusliku rohupõllu peal. See oli vaid täisnurkadega, ilma kaarteta ning kokku 4 ristuvaga. Pikkust alla 800 sammu. Jälg sujus üsna ideaalilähedaselt ning ma võisin olla kindel, et koer on võistlusteks vajalikus hääles. Ta keskendumistase ning värskus/väsimus oli just selline nagu peab. Jäin huviga järgnevat hommikut ootama.