Kuigi võistluse tulemus on avalikult kõigile nähtav, kirjutaks lühidalt toimunust ning seostest.  IPO- FH võistlus toimus esimesel päeval rohupõllul ning teisel mullapõllul.  Mõlema päeva põllud olid keskmise raskusastmega. Rohupõllul oli rohi üsna kolletunud ning seetõttu seal jälgi silmaga näha ei olnud. Põllu raskust tõstis asjaolu, et põllu kate mõnevõrra vaheldus olles vahepeal veidi kõrgem, siis jälle madalam ning osad alad olid rohust üldse üsna tühjad. Minu jäljele oli jäänud ka ala, kus metssead olid ca. 5 x 5 m ala lihtsalt läbi tuhninud ning jälg läks sellest lihtsalt risti läbi.

Mullapõllu raskust tõstis mõnevõrra asjaolu,et mullal ei olnud silmaga selgelt eristuvaid jälgi näha või olid nad vaid mingitel lõikudel silmatavad. Samas oli mulla sees üsna palju põhku. Kohati läks jälg üle täiesti põhuga kaetud alade. Nagu öeldud, olid põllud keskmise raskusastmega ning selles mõtttes Eesti meistrivõistlusteks täiesti kohased. Kindlasti oleks põldude ja jälgede raskust olulisel määral tõstnud tuul. Kuivõrd oli aga üsna tuulevaikne mõlemal päeval, siis ühest küljest aitas see koertel jäljel püsida ja neil, kes ei olnud piisavalt tähelepanelikud ka lihtsamini jäljele tagasi jõuda.

Jäljeloosiga meil selles osas ei vedanud, et mõlemal  päeval oli vaid 2 jälge, mis algasid kuskil kaugemal . Teised algasid kõik kohe tee äärest. Meil õnnestus mõlemaks päevaks tõmmata loosiga selline jälg, mis algas kaugelt. Lähtuvalt Tüübi iseloomust ja noorusest oli see paras väljakutse, sest nagu ka treeningutel olin kogenud tahab Tüüp väga jäljele minna ja jälge ajada ning pikematel siirdumistel jälje alguspunkti tõstab see minek tal üsna tublisti instinkti. Selleks, et koera energia ja instinkt natukenegi mõistlikumas piiris hoida otsustasin peale loosi tõmbamist võistluspaigast ära sõita ning tulla tagasi vaid paarkümmend minutit enne starti.  Üsna reaalselt oleks koer võistluspaigas haukunud teisi koeri ja ka inimesi ning sellega ka ennast tublisti rohkem käima tõmmanud. Veetsin vahepealse aja kaugel eemal, kus koer sai rahulikult auto puuris puhata ning seejärel korralikult põllul lahti joosta.

Nagu öeldud oli väljakutseks stari siirdumine. Selleks, et kuidagi tõusva instinktiga hakkama saada otsustasin starti siirduda jupi varem ning siis koera stardipaiga läheduses maha rahustada. Peab tunistama, et mõlemal päeval õnnestus see üsna hästi. Kui ma ei oleks seda teinud, oleks kindlasti keerulisem olnud. Mõlema päeva jälgi iseloomustas üsnagi sarnane töötamise pilt. Koer startis üsna kõrges energias ning vedades jäljel edasi hakaks ka nina mõnevõrra tõusma. Selleks, et koera tähelepanelikumaks saada andis rihmas veidi pinget järele. Kuivõrd Tüüp teab hästi, et rihmas pinge vähenemine tähendab kohe kohe saabuvat lõksu või probleemi, siis muutus ta ka koheselt tähelepanelikumaks ning kontsentreerus paremini. Terviklikus pildis oligi ajamine selline, et täpsemad ja kontsentreeritumad lõigud vaheldusid natuke kõrgemas instintkis ja veidi  kõrgema ninaga ajamistele. Osades nurkades läks koer ca. kehapikkuse üle ja võttis koheselt õige suuna, teistes nurkades reageeris koer kohe õigesti. Mõlema jälje esimesel ristuval  kontrollis koer ristuvat ning jätkas seejärel teed. Teisele ristuvale ei reageerinud  ta kummalgi jäljel.

Mõlemal jäljel oli natuke probleeme esemetega. Ta küll näitas ära kõik esemed, kuid osadel esemetel puudutas peale näitamist eset kas nina või jalaga. Kõige rohkem punkte läkski maha esemetelt. Eks eelolev talv ongi nüüd see aeg, kus esemete näitamine peab saama ideaalseks. Muidu on kahju lihtsalt punkte ära anda. Kogu ajamise vältel ei olnud mul kordagi tunnet, et koer äkki ei saa hakkama. Ma läksin juba võistlema sellise häälestusega, nagu läheks mängu mängima. Tahtmine oli näha, kuidas koer tööab ja hakkama saab. Sisemuses oli ju olemas tegelikult teadmine, et hakkama saab ta kindlasti. Ainuke veidi kriitilisem hetk tuli mullajäljel ca. kümmekond sammu enne lõppu. Seal oli risti üle jälje sügavam vagu ning olles veidi väsinud läks koer seda vagu kontrollima. Ma teadsin, et ega mu koer pooleli ei jäta ning kindlasti ta närib ennast sellest olukorrrast välja, kuid ikkagi see mõningane tuuseldamine tekitas natuke kiiremat südame põksumist.

Kokku tuli sisi esimeselt jäljel 91 ning teiselt jäljelt 92 ja ilusad 183 punkti, kolma skoht ning hinne “väga hea”. Ilmselgelt olen ma tulemusega rahul.  Tüüp on alles 2,5 aastane koer ning jälje mõttes täielik poisike.  Nii noorelt pole Eestis keegi varem isegi mitte startinud IPO – FH s , rääkimata tulemuse saamisest. Läbi aegade on Eestis üldse olnud 4 koera, kes on  peale Tüübi saanud IPO – FH eestikatel väga hea hinde saanud. Selels osas võib olla treeningute senise kuluga hästi rahul. Mulle tegelikult see meeldiski kõige rohkem, et võttes seda võistlust ennekõike testina, oli ilusti näha kuidas Tüüp oskas lahendada esile kerkivaid probleeme, kuidas ta ei lasknud ennast segada maastikuprobleemidest ning läbi mõlema jälje näitas ülesse tõeliselt aktiivset jäljeajamist.  Seoses kolmanda kohaga tuli kvalifitseerumine reservkoerana FCI IPO-FH MM le. See on teema, mis vajab veel mõtlemist ja otsustamist.