Nüüd tuleb siia paar jäljelugu järjest ning paraku peavad inimesed, keda jälg väga ei huvita, sellega lihtsalt leppima. Kuivõrd aga sellele järgneb jäljes pikem talvepuhkus, siis loodan, et see on andestatav.

IPO eksam seljataga oli järgmiseks eesmärgiks IPO – FH eestikad.  Tüübil oli seoses jäljega seljataga päris mitu kuud jändamist IPO jäljega. See tähendas pigem lühemaaegseid ja lihtsamaid jälgi ning ka pikkuse osas polnud neist ükski üle 500 – 600 sammu. IPO ja IPO – FH jäljed on oma iseloomult nii erinevad, et täiesti selgelt on vaja koera ühe pealt teisele kohandada. See võtab oma aja. Mul oli aega 6 nädalat, millesse pidi mahtuma nii pikkuse tõstmine, mõnevõrra teistsuguse jäljerütmi ja ajamise stiili tekitamine ning ka elementide kinnistamine, mida IPO s vaja pole (ristuvad,  teravnurgad ja kaared). Ma hankisin endale vahepeal sellised digitaliseerivad vahendid, mis võimaldasid mul digitaalselt dokumenteerida kõik ka põllul joonistatavad jäljeskeemid ning seoses sellega on mul olemas igast trennis jäljeskeem, põllu foto ja ajaline kirjeldus. Võiksin käia läbi terve tee kirjutades iga konkreetse jäljetrenni eesmärgi ja mõtte läbi ning siis nö. sellele põhinevalt ka järgnevate jälgede seosed. Paraku arvan, et see muutub liiga tülgastavalt pikaks ning ma seda siin ikkagi tegema ei hakka. Arvan, et mingi osa häälestustsüklist kirjutan skeemide põhjal lahti oma Sportkoera blogisse. Siia kirjutaks pigem nö. laiemas pildis ning tooksin välja peamisi suundumusi.

Ma ei olnud Tüübiga treeninud mullal alates kevadest. Muld on jäljekoolituses ideaalpinnas. Sellel saab treenida väga erinevaid komponente ja detaile, mida paraku rohi ei võimalda. Seetõttu treenin ma nii palju kui võimalik alati mullal. See oli loogiline samm minna kohe esimese jäljega peale IPO eksamit mullale. Esimese ülesandena oli vaja saada Tüüp täpsemaks. Rohus IPO 1 jälje ajamine on selline tegevus, mida Tüüp võiks the amingi muu tegevuse kõrvalt nö. naabriga juttu lobisedes ning ta ei kaotaks jälge mingilgi juhul ära.  Vaja oli muuta koera suhtumist ning tekitada koerale pilt, et kui ta 100% jäljele ei kontsentreeru, siis ta ei suuda jälge valitseda. Kopeerin siia teksti sisse esimese jäljeskeemi. Joonistades skeemi sisse digitaalse pliiatsiga on ta teinud esimesest kaarest osaliselt sirge. Tegelikult oli see ka kaar. Mõte esimese jäljega oli selline, et tal on pikkust ca 600 sammu (660), tal on vanust piisavalt et tekitada väljakutset, tempo ja tähelepanelikkuse tõstmiseks on sees väikesed kaared (mis lõhuvad ilusad pikad sirged tükkideks) ning peale on kõnnitud kaks lihtsamapoolset ristuvat. Vanuseks planeerisin 1,5 tundi, ses lähtuvalt antud põllu iseloomust tahtsin, et jälg oleks kindlasti aetav ning sisse põimitud ülesanded oleksid lahendatavad. Samas pidi aga vanust olema sedavõrd, et arvestades koera hetke tasemega oleks see ikkagi piisavalt raske ja tekitaks peamurdmist.  Olin täiesti veenudnud, et koer olles harjunud ajama ilusaid sirgeid ja täisnurki paneb esimesest kaarest kohe suht sirgelt üle, siis korrigeerib ennast ning tehes nurga kütab jälle lohakalt sirgele. Sedavõrd väike kaar, mida ma kasutasin nõuab aga väga täpset kontsentreerumist  ning ei võimalda lõdvaks lasta. Nii ka juhtus. Koer oli harjunud, et jälge võib töötada ka nö. lõdva randega poole tähelepanuga ajades ning ikkagi saab hakkama.  Täiesti selgelt tekitas kaar koerale stressi ning lisades sinna juurde minu pahameele ja negatiivsed märkused muutus koer mõnevõrra hektiliseks.  Ma saavutasin selel esimese jäljega olukorra, kus mu koer oli jäljel küll mõnevõrra terasem ja täpsem, kuid ebakindel uute lisandunud komponentide pärast ning üldpildis mõnevõrra hektiline.  Kui koer ajab jälge veidi ebakindla taustaga ning on seejuures ka hektiline, siis sellise koeraga pole mõtet isegi mittte mõelda jäljevõistlusele minekust. Tulemust see nii ehk naa ei too. Minu treeningu eesmärk nö. pikemas perspektiivis oli muut akoer oma tegevuses enesekindlaks ning seda ka väga rasketes oludes ning anda talel ennekõike kogemust, et tuleb teha sihipärast tööd kuni lahendus on käes ehk nö. õppida ennast probleemidest välja närima. Selleks, et seda saaks teha oli aga vaja kõigepealt saad akoeras esile selline käitumine, mida oleks võimalik ideaalkäitumisena premeerida. Selleks ei olnudki muud võimalust, kui tuli enne nö. august läbi käia.

Põld, millel esimese nädala treenisin oli selline muld, mis oli suhteliselt kuiv, seal ei olnud silmaga jälgi näha ning osaliselt oli sees suhteliselt suuremaid alasid, kus oli põhku ja rohelist palju nö sees.

Järgmise jäljega tõstsin kohe järsult latti. Arvestades, et koer on nüüd jäljele minens etttevaatlikum, tahtsin anda talle võimaluse nö. pikema jälje vältel ise tunnetada, et millisel kujul ajades suudab ta jälge valitseda. Tõstsin jälje pikkuse 1900 sammu peale ning vanuse kahe tunnini. Sees oli ka 4 ristuvat.

Ristuvate  mõte oli jätkuvalt teha need rahulikesse lõikudesse, kus koeral on mugav neid analüüüsida.  Põhiline rõhk oli just pikkusele ning täpsusele sealjuures. Kui esimese jäljepoole planeerisin ennekõike täpsust silma spidades, siis teise poolde paigutasin pikemaid sirgeid ning rohkem esemeid, mis lisavad koerale motivatsiooni.

Koera täpsus kaartes oli parem ning ka sirgetel oli näha kohe täpsemat tööd. Samas oli näha, et ta ei suuda püsida piisavalt pikalt vajalikus meeleolus ning tegumistes kaartes  muutus ta lihtsamini hektiliseks ja täpsus koheselt kannatas. Suurimaks proovikiviks oli aga pikkus. Tahtsin näha, et milline siis minu koera hetkevorm on. Kui tahta minan IPO- FH le võistlema, kus on kahel päeval järjest 1800 sammune kolmetunnine jälg, siis peab koer olema enne seda võimeline ajama ca. 3000 – 4000 jälgi. Vaid sisi võib loota, et ta vastupidavus kestab. Jäljetöö on koerale raske ning olgugi, et mu koer oli väga heas füüsilises vormis olle steinud väga palju kaitse – ja kuulekuse trenne , oli ta ikkagi jälje vastupidavuses nõrk. 1800 sammune jälg nõuab täpset kontsentreerumist ca. 30 – 35 minutit. See on päris pikk aeg ning nõuab koeralt väga head vastupidavust. Soovisingi näha, et kus kulgem minu koera piir hetkel kuhumaani ta suudab veel töötada. Laias laastus võis öelda, et kuskil alates 1100 – 1200 sammust see lõppes. Ma ei pea silma smitte seda, et koer oleks visanud pikali jalad taeva poole ja norsates magama jäänud, vaid alates sellest pikkusest vajus tal suu rohkem lahti ja täpsus täiesti selgelt kannatas. Selleks tegin ma tegelikutl ka lõppu ühe pika sirge, et mul ei olnud mingit soovi koera nurka mängida ning näidata et sa oled viletsas vormis vaid ennekõike võimaldada tal vastupidavust kasvatades olukorrast välja tulla ning ennast siiski võitjana tunda.  Jälje me ilusti lõpuni jõudsime ning ka viimase osa jäljest koer siiski suutis jälge valitseda ning töötada. Oleks ma aga viimase saja sisse pannud mingeid lõkse, siis täiesti selgelt poleks ta nendega selllisel kujul hakkama saanud, nagu mina näha oleks tahtnud.

Edasi hakkasingi kombineerima erinevaid komponente – osad jäljed olid ehitatud rohkem ülesse pikkusele ning ka raskematele ülesannetele lõpuosas, samas teised aga rohkem täpsusele ja selgele üle võlli ülesannetele. Ristuvates tõin taas sisse Mosti ristid, et koer peaks tõesti lahendama ristuva ilma võimaluseta, et ta lihtsalt sealt innukalt üle kõnnib.

7 – 8 jälg olid esimesed, kus ma hakkasin täiesti selgelt nägem akoera töös elemente, et koer püüdis igasugustes probleemides aina innukamalt ja aktiivsemalt lahendusi otsida. Olels koera mõjutanud jälje ajamisel väga täpslet nii negatiivselt kui ka positiivselt olin saavutanud seisu, et koer teadis, et näiteks lühikese kaare sees tuleb säilitada täpsust ning kaotades jälje taotleda seda võimalikult aktiivselt ja innukalt tagasi.  Mulle väg ameeldis see sihipärasus ja innukus, mis sealt tekkis ning kuidas koer lõhku ska pikemate perioodide vältel hästi sihipäraselt jälge otsida.

Samuti 7- 8 jäljega jõudsin seisu, kus tegin koerale ca. 2900 sammuse jälje ning kõndisin Sinan ise viimasesse kolmandikku sisse Mosti ristid nõude skoeralt lahendamist. Vaadates ja hinnates koera tööd oli selgelt näha, et koer suutis vastupidavuse osas juba ca. 2200 – 2300 sammuni väg ahästi töötada ning ka viimasel kolmandikul ennast kokku võtta.  Nüüd oli koeral olemas enam vähem vastupidavus, aktiivsus probleemide lahendamisel ning siuke pluss/minus tulemus ristuvate ja mostidega. Nüüd võis hakata keevitama raskemaid üleandeid ja tegema tõsisemaid trenne. Aega oli võistlusteni jäänud 4 nädalat. Senin etrenn oli toimunud kolmel eritüübilisel mullapõllul.