Minu filosoofia jäljest on selline, et koera tuleb kutsikast saati arendada selliselt, et tal oleks kogu aeg võimalus arenguks. See on ka üks põhjuseid, miks ma pea kõigi oma õpilastega võtan üsna kiirelt suuna FH peale. See ei tähenda tingimata, et kõik koerad peaksid FH –d tegema, kuid arendades koera võimeid jäljel aina paremaks, peaksid neil lihtsamate astmete jäljed sujuma iseenesest. Tüüp sai võetud ja teda treenima hakatud ennnekõike eesmärgiga IPO s võistelda. Koeramaterja on te hea ning ma olen saanud temaga jäljel päris palju teha selliseid asju, mida ma oma jäljefilosoofia järgi tahaks teha, kuid pole erinevatel põhjustel saanud teha teitsega varem. See ongi tekitanud võimaluse, et ma kindlasti tahan paralleelselt IPO ga antud koeraga kaasa rääkida ka FH võistlustel.

Mul oli soov teha Tüübiga FH 1 tulemus ära eelmisel sügisel. Ta oli küll siis vaid 1,5 aastane, kuid oma olemuselt täiesti valmis FH –ks. Eesmärk polnu dmitte tõestada kellegile midagi või mingit rekordit teha, vaid nö. avad aukse IPO-FH le ja FH 2-le. Kuivõrd käesolevast kevadest nägin tulemas suurt mahtu tööd IPO-ga, siis arvasin, et jõuan spetsiifilisemaid FH treeninguid teha alles uuel sügisel. Läks aga nii, et kevad oli sedavõrd varajane, et jäljetreeningutega sai alustatud juba ajal, mil muidu Tartu Maratoni on saanud suustada. Samas on Tüübi kaitsetrennid siiski veel IPO st sedavõrd kaugel, et tekkis võimalus proovida kevadel FH –d uuesti. Võtaks järgnevalt kokku kevadel toimunu. Kuna jutt tuleb pikk, siis poolitan selle kaheks.

Arvestades asjaoluga, et Tüüp oli tegelikult juba sügisel FH ks valmis oli vaja mõelda välja need osad, millega oleks mõistlik tegeledaja mis arendamist nõuavad. Minu nägemus jäljetreeningutest on selline, et igal treeningperioodil on mingi eesmärk ja sisu  ning sellest joonistuvad välja omakorda üksikud treeningud. Sügisel enen FH-d sai Tüübiga tehtud rohkem tööd standartsete FH 1 asjadega. See oli selles mõttes üsnagi kalli hinnaga, et kaduma läks palju häid võimalusi sügisesel raskemal pinnasel arendada koera eritüübiliste olukordadega. Nüüd oli sellesk võimalus.

Esimese asjana võtsingi ette koera nö. üldise arendamise. Tegin päris palju raskeid jälgi, kus koer pidi lahendama keerulisi ja stressi tekitavaid olukordi. Minu jäljefilosoofia üks nö. alustalasid ongi see, et koer peab oskama stressis jäljel töötada ning iseseisvalt sealt väljuda. Toon siia mõningaid näiteid, mida tegin:

  1. Kõndisin eelneval õhtul järgneva päeva jäljele alla selliselt serpentine, et koer starides jälejle pidi kõigest kümnekonna sammu läbimisel koheselt erinevatest minu jälgedest, mis ühesuunaliselt kuid veidi erineva nurgaga läksid, valima õiged. Peale seda serpentiinimöllu tuli kohe teravnurk ning sama kordus.
  2. Kõndisin jäljele peale suuri ruute, mis jälje endasse peitsid ning koera töörütmi lõhkusid ning jällegi järgnes sellele kas katkestus või teravnurk.
  3. Panin eseme mulla ja rohu piirile selliselt, et koer lamades esemele oli nuustutanud mullajälge ning startides uuesti esemell oli sunnitud rohtu nuustuama ning sinna otsa tuli kohe katkestus

Erinevaid ülesandeid oli väga palju. Tegin üleminekuid teedest ning nurki kaevamistöödest tekkinud peenkillustiku põhjale.  Üldpildis jõudsin seisu, kus mu koer suutis ideaalselt hakkama saada väga erinevates ning rasketes olukordades ning näitas ülesse suurepärast sirgetööd ning nurki.

Järgnevalt oli vaja tegeleda ristuvatega. Olin kogu kevade lasknud kõndida jäljele ristuvaid. Meenus sügis, kus koer oli teinud suure koguse ristuvaid ja eksinud vaid paaril korral ning ikkagi läks eksamil ristuvale.  Kevadiste treeningutega polnud koer eksinud kordagi. Sellegipoolest ma ei usaldanud olukorda. Ristuvatega jääb õhku alati küsimus, et kas koer tegelikult ka tunneb ristuvat võõrast jälge? Kas  ei või olla, et ta läheb sellest üle hoopis sellepärast, et tunneb eespool olevat originaaljälge või lihtsalt ei panegi tähele ristuvat? Ma tahtsin olal kindel, et koer tunneb võõra ristuva jälje iseloomu olenemata tujust ja meeleolust. Kuivõrd sügisene langemine eksamil ristuva võõra jälje lõksu oligi tingitud koera nõrgemast kontsentreerumisest, mis ei võimaldanud eristada kahe jälje erinevust, siis tahtsin nüüd lammutada ristuvad võõrad jäljed nö. algosadeks ning siis need osad koerale selgeks teha. Vaja oli mõelda välja selline lõks, kus koer tunnetakse selgelt ristuva jälge ning oleks motiveeritud sellele minema.