Selle aasta veebruaris toimus Soomes seminar, kus koolitajaks olid selle Heuwinkl klubi loojad ja siiani kesksel kohal olevad koolituse superstaarid Connie ja Peter Scherk. Konkreetele seminarile pääses 8 koera ning 160 inimest. Seminarl kuulutati välja möödunud aasta varasügisel ning isegi kuulajakohad müüdi läbi kõigest mõne tunniga. Registreerisin sinna ennast koos koeraga. Koeraga registreerujaid võeti vastu piiramatu kogus ning seejärel korraldajad otsustasid, kes koha saab. Teades Soome koeraspordi kõrget taset ning koerasportlaste meeletut hulka ei uskunud ausalt öeldes, et pääsen selle 8 väljavalitu hulka. Läks aga õnneks nii, et pääsesin. Võtan seda kui suurt usaldust ning olen selle eest väga tänulik.
Ilmselgelt andis antud seminar väga hea mõtte, kuidas üritada Tüübiga kaitse poolel liikuma saada. Nende koolituslik põhimõte oli selline, et õpetades koerale haukumist ei premeerinud nad kunagi koera varrukaga, kuivõrd kõrgema instinktiga koer hakkab varrukaga premeerimisel instinkti tasandil vähehaaval premeerimist peas ennetama ning see lõhub ees haukumise vajalikku meeleolu. Nende premeerimise põhimõte seisnes varruka viskamises koerast eemale. Sisu mõttes oli see koerale nagu võitlus varruka pärast. Varrukamehe käes oli koerale kuuluv varrukas, koer näitas agressiooni ja tahtis varrukat endale ning varrukamees viskas selle “kartma hakates” koerale. Selliselt on selle klubi inimesed koolitanud juba pikalt ning nende koerad näevad varjes haukudes vägagi muljetavaldavad välja. Minu jaoks oli see aga selge lahendus. Oletame, et Tüüp haugub väga heas meeleolus ning me peaks kuidagi seda meeleolu kinnistama. Kui varrukamees mängib kaotajat ja taandub, siis see on küll võit, aga ei kinnista nii konkreetselt koera hetkekäitumist kui vaid meeleolu ja samas jätab see õhku siiski teatava frustatsiooni, mis tõstab pidevalt instinkti ja kutsub sellega esile vigasid. Kui seda meeleolu aga premeerida varruka andmisega, siis see hakkab vähehaaval “sööma” eeshaukumise agressiooni. Kui aga kumbagi ei tee, siis kust koer aru saab, mida me temast tahame? Selles valguses tunduski varruka viskamine vajalikul hetkel väga hea lahendusena. Sellise viskamisega saab väga täpselt premeerida vajalikku hetke, milles on soovitav meelelu + käitumine. Esimese etapina tahtsin koera õpetada ise õiges asendis haukuma. See on ka sakslaste koolitusmetoodikas nö. esimene etapp. Esialgselt õpetasin palliga ning seejärel varrukaga. Kui koer tuli haukuma tulles vastu, siis ta varrukat ei saanud ning harjutus läks kordamisele. Kui koer suutis püsida puhas, siis sai. Väga kenasti must- valge. Selliselt treenides üritakski saada koerale õige asendi sedavõrd püsivaks, et koer saab aru, mida ma talt ootan. Ilmselgelt on näha, et see ei ole kerge töö. Lähtuvalt antud koera iseloomust on tema käitumises nii palju plahvatust et isegi justkui mõistes minu soove oskab ta veidikenegi teistsuguse harjutuse ülesehitusega ikkagi mulle sisse joosta. Aga eks me harjutame. Kui see hakkab minuga sujuma, siis algavad sarnased harjutused juba ka varrukamehega. Siin on siis ka video
Lisa kommentaar