Antud loos ja videos on siis Tüüp paar kuud alla kahe aasta.
Mina treenin koeri üksjagu teisiti, kui nö. laiemalt tehakse.  Minu jaoks koosneb jälg detailidest ning igal treeningul on konkreetsed ülesanded. Ma ei lähe mitte kunagi tegema jälge selliselt, et lähen tallun jälje maha ning vaatan, kuidas kulgeb. Minu jaoks on kõigel jäljel toimuval teatud mõte ja ülesanne. Ma olen eelpool rääkinud Tüübi iseloomust , tuues välja näiteks seda, et ta on üsna terav koer ja lähtuvalt sellest ei ole üldse palju vaja, et ta meeleolu teeks kiire kannapöörde. Ma võin teha järjest 10 ideaalsena tundunud kuulekuse trenni ning üheteistkümnendal minnes samale platsile, samal kellaajal ja tehes kõike samamoodi on koer mingil põhjusel autost välja võttes täiesti teistsugune ning isegi peale pikemapoolset lihvi ja stabiliseerimist ei suuda ta teha sarnast kuulekust, nagutegi 10 korda järjest. Ta teeb sisse väikeseid vigasid, mida ta tegelikult kai se tunnetab ning see tunnetus tõstab temas instinkti, mis viib ta sedavõrd palju kõrgemale, et ta hakkab sellest lähtuvalt veel rohkem vigasid tegema.  Jäljel on see ka täiesti selgelt tunnetatav. Seetõttu olen ma teinud väga sihikindlat tööd suunal, et koer peab aru saama, milline on vajalik jäljeajamise meeleolu ning ise püüdlema selel meeleolu poole. See tähendab, et kaotades jälje või mines üle nurga ta ei tohiks oodata minu abi, ta ei tohiks plahvatada või minna stressi vaid peaks ise nö. lühimat teed pidi üritama stressist välja stabiilsuse poole ning õigesse meeleolusse. Selle treenimiseks ma teen jäljele väga palju eritüübilisi ülesandeid ning mängin päris palju rihmaga. Minu eesmärk on see, et koer ei tohiks lugeda seljataga tulevat inimest ja rihma, vaid peaks iseseisvalt töötama.

Kuivõrd koer oli teinud 3 väga head jälge kohe hooaja alguseks, otsustasingi et teen katse.  Kõndisin maha nelja teravnurga ning kahe täisnurgaga päris pika jälje.  Maapind oli külmunud ja kulu sees oli ka lumiseid osasid.  Mõte oli selline, et lasen koera alguspunktist jäljele ja jäädes ise stardipunkti lasen koeral selle 907 sammuse ning 1 tund 40 minutit vana jälje ära lahendada. Selle plaani juures olid mõningad minu jaoks huvitavad punktid. Ilmselgelt on teravnurk koera jaoks keerukas element ning üldjuhul ei suuda koerad seda nii hästi lahendada kui täisnurka. Eeldasin, et see tekitab ka Tüübil mõningast probleemi ning kui ta ei tunneta mind rihma taga, siis kas ta hakkab nurga kaotamisel suvaliselt ekslema õhust ninaga lõhna otsides  või nähes mind kaugel lippab suvalises suunas või minu juurde tagasi.  Lisaks olin üsna veendunud, et mingites lõikudes hakkab koer kindlasti võtma lõdvemalt kuna pinnas võib olal lihtsam japikk sirge tekitab mugavustunde. Kui mind seljataga nö. rihma otsas pole, siis  ta tunnetab, et kontroll puudub ja see kallutab kindlasti kaalukaussi lohakuse poolele. Arvestdes nurgas tekkiva tsressiga ning lohaka ajamisega sirgel oligi huvitav, et kas koer suudab sealt iseseisvalt ennast vajalikku meeleolusse nö. tagasi tuua ning jätkata tööd sõltumata sellest , et ma olen kaugel ning kontroll puudub. Teades üsna täpselt, kus jälg algas ja lõppes vaatasin pärast Maaameti kaardilt järgi, et jälje alguse ja lõppu vaheline distant soli 230 meetrit, mis on ikka väga pikk maa arvestdes kõige eelpool kirjeldatuga.

Tagantjärgi tark olles avastasin, et parempoolsed teravnurgad olid sattunud täpselt eelmise päeva jälje peale. Seetõttu on ka videolt selgelt näha, et parempoolsetes nurkades koer eksleb ja vasakpoolsed lahendab lennult. Ma pean tunnistama, et vaadates koera iseseisvalt jäljel töötamas ja lahendamas oli avanev pilt küll täielik nauding. Ma tegelikult ei oleks uskunud, et ta suudab nii hästi probleeme lahendada ja stabiliseeruda. Videolt on selgelt näha, et parempoolsetes teravnurkades seigeldes ta täiesti selgelt näeb, et ma olen kaugel ning ta ei satu jälje kaotamisest stressi, vaid üritab ise lahendada ja õiget meeleolu leida. Ka osadel sirgetel ajab ta vahepeal suhteliselt kõrge ninaga ning veidi kiires tempos, kuid parandab sealt väga osavalt ennast jälle vajalikku meeleollu ja temposse. Arvestades oludega, jälje pikkuse ja vanusega ning selle kaugusega minust olin ma ikka väga rahul. Arvestades, et koeral vanust ka veel alla  kahe aasta olen ikka väga väga rahul ta treenituse tasemega. Pakuks, et maailmas ei ole palju koeri, kes selles vanuses oleks olnud võimelised sarnast asja tegema. Võttes veel arvesse antud koera plahvatava iseloomu  on see veel uskumatum.  Minu jaoks polnudki tegelikult näitaja see, et ta töötas iseeisvalt ja minust kaugel, vaid see kuidas ta probleeme lahendas ning iseseisvalt vajaliku meeleolu leidis.  Eks see ongi nüüd selline põhi millelt on hea edasi minna.  Video koos skeemiga  asub siin