Eelmise nädala loos kirjutasin kuulekuse trennide arengust. Tagantjärgi jäi tunne, et äkki oleks mõistlik üks trenn veidi detailsemalt lahti seletada, et toimuv oleks paremini mõistetav. Kui on lugejaid, kes minu lugudest ideid saavad, siis võiks tänasest loost kasu olla.

Treni alustan ma jätkuvalt selliselt, et  avades auto tagaluugi lasen koeral kohe hakata aktiivselt nõudma. Selles olukorras tuleb jälgida, et ise ei oleks koerale palli eest. See tähendab, et koer hüppab, küsib ja nõuab ning mina liigun üsna neutraalselt koerast eemale. Mõistlik on näidata täielikku ükskõiksust koera suhtes. Pall püsib peidus. Kui koer jääb passiivseks, siis pole probleemi , sest õige koolituse puhul alustab ta uuesti.  Ei tasuks mingil juhul koera eest ära joosta või kiirelt koera ees platsil liikuda. Selline tegevus on koera poolt vaadatuna puhas reaktiivsuse koolitamine, millest pole kasu vaid pigem kahju. Koerapoolse aktiivsuse premeerimiseks viskan talle palli või annan mingi käsu ja siis  viskan palli.  Iva on selles, et koer saab palli preemiaks nõudmise eest. Kui vahepeal on käsk, siis see lihtsalt muudab tee pikemaks, aga sisu jääb samaks – koer nõudis ja sai. Lihtsalt käsk tuli vahele. Üldjuhul ma käsuna kõrvalkäiku ei tee. Mu koeral on sedavõrd palju instinkti ja energiat, et sellise skeemi järgi sõidab lukustuv energia järsult väga kõrgele ning koer ei suuda teha ilusat kõrvalkäiku. Teisisõnu lukustades aktiivsuse ning tõstes sellega plahvatavalt energiat provotseerin ma kõrvalkäiku ise vead sisse ning see pole mõistlik. Seepärast kasutan käsuna kas istu või lama või siia jne. Teinekord vabastan seejärel koera ja järgneb taas küsimine ning kas premeerimine või uus käsk.

Suurema osa trennist teen kõrvalkäiku. Teiste käskude osakaal on väike. Kõrvalkäigus loen äärmiselt oluliseks, et koer peab oskama kõrvalasendit hoida olenemata minu liikumise suunast, kiirusest või liikumise sisust. Selleks teen liikumisi mitte ainult ette – taha vaid ka külgedele ning ka kaari ja muus mõttes ebaloogilisi liikumisi. Koer peaks ideaalis suutma hoida oma kohta ja vea tekkimisel seda parandama. Eelistatult kasutan asendi korrigeerimiseks  palli, mida siis vastavalt vajadusele vahetan ühest käest teise või muudan käe asendit. Palli asukoht suunab koera asendit üsna palju. Seega on see nö. lihtsaim moodus koera asendi reguleerimiseks. Negatiivset mõjutust kasutan ka, aga suhteliselt vähe. Peamine põhjus selleks on asjaolu, et koera energia tõuseb negatiivse mõjutuse najal liiga kiiresti liiga kõrgele ning sellega on järgnev viga lihtne tulema. Nagu aru saate, käib hetkel jutt tööliini malist. Neil on üldjuhul palju energiat ning see sõidab ingi ärriti näol väga kiirelt ülesse jõudes alasse, kus koer pole enam õppimisvõimeline. Mõne teise tõu esindajaga teeks ilmselgelt teistmoodi ja reaalselt kasutaks ka negatiivset mõjutust rohkem. Ilmselgelt on koera õppimisvõime parem natuke madalamal tasemel. Kõrvalkäigu treenimisel varieerin pikkustega. Teinekord tuleb preemia kohe kõrvalasendi võtmisel, teinekord peale paari sammu ning samas vahest kõnnin mitu sirget enne kui preemia annan.  Väga oluline on jälgida, et preemia tuleks must – valgelt just sel hetkel, kui koer on õiges asendis. Kui premeerida koera mitte alati korrektselt, siis on koeral raske mõista, mis me saada tahame ning see kahjuks lõhub asendit.

Istu ja lama käskusid teen üldjuhul alles trenni lõpuosas. Kui koer on veidi väsinum, siis ta suudab paremini neid käske täita sest pallimootor on natuke nõrgem. Mingil juhul ei tohi koera peale istu käsu saamist premeerida palli visates. Kui koeral on hea saagiinstinkt ja palju energiat, siis see kutsubki esile aeglase istumise. Samuti jälgin väga käsu andmisel palliga käe asendit, et see ei provotseeriks koeras viga. Lamalt juurdekutsumisi tasub ka noore koerage teha nii vähe kui võimalik, kuna koer ei ole lamamises veel nii stabiilne ja kutsumine ilmselgelt lõhub seda veel. Nii lama kui ka istu koolitamisel tuleks pöörata tähelepanu asendi võtmise üheosalisusele, kiirusele, tehnilisele korrektsusele (et teeb soorituse otse). Kindlasti tuleks jälgida, et premeerimine toimuks nii asendi võtmise eest kui ka püsimise eest. Kui hakata premeerima vaid püsimise eest, sisi kaob paratamatult kiirus. Nagu ma olen korduvalt eelnevalt maininud ja kirjutanud ka Sportkoera blogisse, teeb koer asju selliselt, nagu me talle neid õpetame. Me peame looma koerale võimaluse teha sooritus ideaalilähedaselt ning siis seda premeerima.

Loodetavasti andis see eelnev kirjatükk veidi parema pildi Tüübiga tehtavatest kuulekuse trennidest. Tavapäraselt kestab üks kuulekuse trenn 5 minutit kuni 25 minutit ning ma käin seda alati tegemas treeningplatsil. Treenimine stiilis maja taga või jalutuskäigul teeb pigem kurja, kui on kasulik. Kuulekuse trenne tuleb nädalas 3-5 tk.