Nagu ma varasemates lugudes olen kirjutanud, peaks kutsikaga mängima selliselt, et mänguvahend (kalts või rätik) oleks koerale kogu aeg väljakutse. Seda peab olema piisavalt raske tabada, et ta peaks pingutama; peab piisavalt tugevalt haarama, et see “plehku ei pane” ning tugevalt võitlema, et selle kätte saada. Kõige sellega õpetatakse koerale nö. õiget käitumismalli. Sportkoer ei tohi olla laisk ning tal ei tohi tekkida selliseid käitumisi, milles oleks passiivsust sees.Ma olen siiani mänginud nahkkaltsuga, millest varem ka juttu oli ning ka videolõik üleval. Nüüd on Tüüp hakanud hambaid välja vahetama. See muudab üsna oluliselt mängu sisu. Varem räägiti hästi palju sellest, et kui koer vahetab hambaid, siis ei tohiks kaltsu sikutada, kuna see rikub hambumuse. Mina ütleks jällegi koolitaja seisukohast, et kui teha mängus selles vanuses 3-4 nädalaks paus sisse, siis see annab üsna vastiku tagasilöögi ning palju senini tehtud kasulikku tööd ja käitumismalle läheb vett vedama. Mingil juhul ei tohiks sikutusmänge ära lõpetada. Samas aga peab muutuma nende sisu. Vahend  tuleks tagasi pehmema vastu vahetada.  Sikutusmängude sisu seisneb ennekõike selles, et koer peab saama võitmise magusat tunnet ning nautima tegevust. Kui tal hambad vahetuvad, siis võib kõvema vahendi haaramine ja sikutamine valu teha ning see tekitab ebameeldivustunde mängu suhtes ning rikub palju. Seetõttu vahetasin kaltsu tagasi pehme räti vastu, millega sai mängu alustatud. See on mõnus pehme suus hoida ning mugav sikutada. Kui aga rääkida valehambumusest, siis kui jälgida põhimõtet, et kunagi ei tõmba üle koera raskuse ehk lasta koeral oma tunde järgi sikutada, siis pole ka mingit ohtu hambumusele. Tegelikult ongi hästi loogiline see, et tuleb teha pehme kaltsuga ning sikutada kergemalt, sest selliselt tunnetab koer ka hamamste vahetumise ajal mugavust sikutamises ning naudib võitu. Seega on nii vahendi kui ka mängu iseloomu muutus kasuks nii hammastele, instinkti arengule kui ka enesekindluse tõusule läbi mängu.

Tegelikult on hästi oluline, et enne hammaste vahetamist oleks koeraga juba sedavõrd palju ja tugevalt mängitud, et kutsikas oleks harjunud pingutama ning teravalt püüdma ja tugevalt haarama. Kui seda osa on tehtud nö. poolpehmelt, siis järgnev hammaste vahetumise aeg vaid kinnistab kutsika arusaama, et ei peagi pingutama. Olles mänginud Tüübiga üsna tugevalt ja aktiivselt ei ole mul mingit probleemi paar nädalat veidi tagasi lasta. Väga hästi on näha, kuidas kutsikas ilmselgelt naudib kergema vahendi tagasitulekut. Ta püüab seda väga aktiivselt ja haarab mõnuga. Isegi sikutamises on rohkem jõudu.

Paralleelselt mänguvahendi vahetamisega olen juurde toonud ka palli loopimist. See peaks nö. asendama teravamad kaltsumängud. Palli loopimine arendab koera lihaseid, õpetab teda kiirendama ning kindlasti tõstab tema silmis ka palli väärtust. See on kõik igal juhul kasuks hilisemas faasis. Palli olen loopinud selliselt, et viskan palli ja kui koer toob selle tagasi, siis premeerin selle  eest toiduga. Koer laseb palli lahti ja ma saan seda jälle visata.