Viimasest kaitsekoolitust puuudutavast loost on möödunud päris jupp aega. Üritakski siis kokku võtta toimunu. Nagu ma tolles kirjatükis mainisin läksin kaitsekoolitusega jupi maad tagasi ning hakkasin lähtuvalt uuutest ideedest koera haukumist ise tehniliselt ülesse ehitama.  Soov oli saada koer enda ees selliselt haukuma, et ta varjesse jõudes püsiks puhas ja suudaks valitseda enda käitumist. Küsimus ju polnud mitte selles, et ta oleks varjesse jõudes varrukast haaranud ja kuidagi närviline olnud vaid pigem asjaolus, et ta varjesse tulles ei pidurdunud üldse ja võis hammustada kuhu iganes valades välja oma frustatsiooni kombineerituna saagiinstinkiga.

Kui hakkasin ise varjes koera koolitama, siis algus oli üsna kivine. Tegin küll võimalikult madala instinktiga ning lühikese distantsi pealt, kuid ikkagi tegi koer vigasid sisse.   Oht hammustamisele kadus tegelikult hästi kiiresti. Suurem probleem oli suhteliselt pidurdamatu sissejooksmine.  Kui ma teen koeraga juurdekutsumist ning premeerin teda jalge vahelt palliga, siis tulles tõeliselt hea kiirusega, suudab koer alati ilusti pidurdada ning vaid väga harva tuleb ette, et ta mulle sisse jookseb. Kui ma nüüd olin aga varrukas käes varjes, siis lastel koeral tulla ümber varje nurga või 2-3 meetri pealt otse suutis ta pidurdada. Lastes aga tulla 15-20 m kauguselt unustas ta pea alati pidurduse ning tuli ikka sisuliselt täie rauaga sisse. Antud koeraga ongi minu jaoks tegelikult see osa kõige raskem, et ta viib ennast ise suhteliselt kergelt sellisele instinkti- ja energiatasemele, et mõistus kaob. Need sissejooksmised olid ka kõik selllised, et ta justkui “unustas”, et peab pidurdama ja alles viimasel 20 – 30 sentimeeril üritas viga paranada, kuid paraku see ei aidanud enam.

Vähehaaval siiski said ise viiidavad haukumised joonde ning võis mõelda uuesti varrukamehega treeningutele.

Arvestades asjaoluga, kui kaua läks mul temaga nii lihtsa tehnilise elemendi õpetamisega, oli täiesti selge, et siirdudes varrrukamehe juurde on vaja ka väga palju tehnilisi kordusi teha.  Varrukatrennidega kipub mul olema aga üks suur probleem. Nimelt, kuivõrd ma treenin ju ka oma grupi koeri, kellede peale läheb siiski suurem osa nädalast, siis järele jäänud vaba aega on üsna raske reguleerida oma koera kuulekusele, jäljele ja kaitsele.  Probeelmseks muudab asjaolu veel ka seik, et minu koera varrukamehe trennid kipuvad kattuma mu enda grupi trennidega ajaliselt. Olen treeninud koera alates alguses peale Rene Radala juures ning olen rahul. Kuivõrd aga arvestades kõigi ajaliste faktoritega on võimalik meil ühist trenniaega leida vaid kord nädalas, siis oli selge et  seda on liiga vähe.  Selleks, et koeras kinnistuksid soovitud käitumised oli vaja oluliselt rohkem treenida. Minu juures on varrukamehe tööd käinud alates möödunud aastast õppimas uus potensiaalne varrukamees Ander.  Tegemist on inimesega, kes on väga huvitatud varrukamehe tööst ning annab endast parima, et jõuda vajaliku tasemeni. Arvestades meie klubi juures treenivate koerte head taset on tal võimalik olnud omandada kogemust üsna erineva koeramaterjaliga.  Otsustasin jätkata treeningutega Anderiga. Kuivõrd temaga sain ma ühitada oma trennid ja oma koera treenimise ning lisaks teha veel suhteliselt paindlikult lisatrenne, võimaldas see teha 2-3 trenni nädalas. See oli juba nö. piisav hulk, et koer saaks õppida ja areneda ning tehniliselt kinnistuda.

Kui nüüd minu enda varjes haugutamised asendusid Anderi haugutamistega, siis algus oli üsna raske. Nagu võiski arvata, tõmbas “päris  varrukamees” koera sedavõrd käima, et vana head vead tulid kiirelt tagasi. Nüüd  aga olid olemas nii tehniline põhi, kui hästi loogiline premeerimisviis. Kasutades äravisatavat varrukat oli võimalik hästi täpselt koera premeerida soovitud käitumise eest. Kui koer oli sellises agressioonis, nagu me näha tahtsime, siis sai preemia ajastada väga täpselt ning ilma varrukat haaramata. See ei tekitanud koeras agressiooni lõpuosas ka saagile isesesivat kanaliseerumist ning läbi selle  olid premeerimised väga head. Mängisime väga palju erinevate energiatasemetega minnes kohati puhtalt tehnilisele tasemele ning siis jällegi premeerides vajalikku agressioonikäitumist. Vähehaaval tekkis juba soovitud olukord, kus nö. keskele kokku hakkasid jõudma nii soovitud meeleolu kui ka tehniline sooritus.  Vaja oli astuda samm edasi ja anda koerale võimalus teha ilusat sooritust. See oli selles  osas riskantne samm, et lastes koera ümber nurga varjesse isesesivalt haukuma oli ikkagi olemas täiesti reaalne võimalus, et ta hammustab varrukameest kuhugi inetult. Vältimaks seda olukorda otsustasime varrukamehele panna selga kostüümi, mis kaitseb teda hammustamiste eest. Kuivõrd mu koer ei olnud kunagi teinud kostüümitrenne ning seetõttu ei teadnud, et kostüüm ongi tegelikult hammustamiseks, siis toimis selline kaitse päris hästi. Tagantjärgi seda lugu kirjutades pean küll tõdema, et kostüümiga läbi viidud treeningute jooksul ei hammustanud koer varrukameest kordagi. Aga eks parem ongi karta kui kahetseda. Ühel hetkel oli koera töö juba sedavõrd palju kindlam, et saime vahetada kostüümi tavalise varrukamehe ülaosa vastu.  Kokkuvõtvalt ütlekski, et meil läks ca. 2,5 kuud treenides 2-3 korda nädalas ning me jõudsime punkti, kuhu oligi soov jõuda. Nüüd sai koera saata varjesse juba ka kaugema distantsi tagant ning ta suutis seal ennast valitseda ja puhtalt haukuda. See võimaldas meil ka lõpuks ometi hakata tegema ka teisi kaitseosa elemente nagu lahtilaskmine, kordusrünnak ja hüpped. Need elemendid olid Tüübile juba varasemast kõik tuttavad, kuid kaua nö. sahtlis peidus olnud, kuivõrd kogu aeg ja aur läks haukumisele.  Kuivõrd aga need elemendid olid juba kutsikapõlves hästi selgeks tehtud, siis sujus ka nendega kõik nagu õlitatult.

Paralleelselt alustasin ka iseseisvalt seni puuduvate varrukaosade tehnilist õpetamist. Vaja oli koerale selgeks õpetada varjest väljakutsumine, küljelt konvoeerimine ja lamama siirdumine. Harjutasin neid kuulekustrennide lõpus padjaga ning abilistega.

Nüüd oli käes aeg minna tagasi Rene juurde ning näha olukorda platsil, kus meeleolu oli olnud varem veidi teises tasandis ning töötada mehega, kellest koeral oli kujunenud varasemalt veidi teise põhjaga pilt. Esimeses trennis oli ka selgelt näha, et koer oli juba platsile tulles üksjagu teises meeleolus. Saates ta üsnagi lühikeselt maalt varjesse haukuma ei suutnud ta päris samas tasemes tehniliselt puhas olla, nagu olid olnud vahepealsed trennid, kuid siiski töötas ta sellisel tasemel, et suutis ennast ise kontrollida.  Teises trennis toimus aga juba suurem kvalitatiivne muutus ning põhimõtteliselt võimaldas see siirduda koheselt edasi ka ristlemiselt varjesse saatmisele ning hakata tegema ka teisi kaitseelemente. Ütlekski selliselt, et nüüd on koer sellises konditsioonis, et temaga saab teha trennis kõiki vajalikke elemente ning juba nö. timmida iga erineva elemendi detaile. Arusaadavalt on kõige rohkem tööd vaja teha varjes haukumistega, kuid ilmselgelt on tegemist olukorraga, kus iga treening viib juba eesmärgile lähemale ning võimaldab tõesti tegeleda juba nö. lihvimistega.