Jätkan kohast, kus eelmises jutus pooleli jäin. Vahepeal sai tehtud 3-4 trenni Rene juures. Nende treeningutega sai peaasjalikult tegeletud varjes haukumisega, et saada teda haukuma vajalikumas meeleolus ning püsima seejuures tehniliselt puhas.  Iga trenniga toimus mõningane edasiliikumine, kuid see ei olnud ilmselgelt suur. Vaadates tervikliku kaitseosa peale on täiesti selge, et see osa nõuab kõige rohkem tööd ning nokkimist.  Paralleelselt sai tehtud ka põgenemisele siirdumist , põgenemist, lahtilaskmisi ning kordusrünnakuid. Ka pikamaahüpped nõuavad rohkem tööd. Ühest küljest on neid saanud teha liialt vähe ning teisalt nõuab just pikamaahüpe koeralt rohkemat keskendumist, mis samas ei ole Tüübi just tugevaim külg. Peamine puudus pikamaarünnakuga on see, et koer kipub lihtsalt suure hooga peale jooksma unustades hüppamise sootuks või hüpates ülesse hüppab varrukamehele sedavõrd keskele sisse, et varrukamehel on keeruline keerata hüpet maha.

Vahetult enne Jaani arutasime kodus Mariga Tüübi treenngute kulgu ning tekkis mõte proovida teistsugust lähenemist. Kui mõelda nii hüppamisele kui ka varjes haukumisele on selge, et mõlemad nõuavad väga palju kordusi. Samuti nõuab kordusi ka põgenemise rünnak, milles koeral ei ole selgelt väljakujunenud ühest käitumist.  Palju kordusi tähendab aga palju trenne ning jällegi jõuab ringiga selleni, et üks trenn nädalas on liialt vähe. Sealt tekkiski mõte, et katsetaks selliselt, et Mari on koerajuht ja mina varrukamees. Seda sai katsetatud kunagi aasta tagasi ning üldpildis jäime tookord proovituga rahule.  Kuna meil oli juuli keskel plaanis üks omavaheline ülesastumine koos koeraga, siis tundus mõte sellist treeningut proovida huvitav.  Olles treeninud erinevaid koeri küllaltki erinevat teed pidi ütleks, et ainuke asi, milles isiklikult nägin probleemi oli haukumise meeleolu. Paratamatult ei saa ma koerale treenida haukumisel sellist agressiooni, mis põhineb agressioonil minu vastu. Haukumist saab küll lähemale vajalikule meeleolule läbi konflikti treenides. Samas mõeldes Tüübi närvisüsteemile on ka täiesti selge, et seda koera ei õnnestugi saada varrukamehe ees sellises agresioonis haukuma, nagu keskmine kõrvaltvaataja ette kujutaks. Juba Ari Saari, käies eelmisel aastal seminari tegemas, tõdes et Tüüp on selline koer, et tema haukumisele tuleks lähenenda selliselt, et see ehitatakse ülesse pigem koerapoolsele aktiivsusele ja konfliktile kui klassikalisele agressioonile.  Kui mõelda vahepealsele treeningperioodile, kus puhtalt agressioonile põhinevate treeningutega jõudsime tupikusse, kus koer minnes liialt kõrgese instinkti läks üle oma piiri. Tegelikult on selliseid näiteid koertest, keda on sarnase süsteemi järgi treenitud tuua mitmeid.  Meenutades näiteks meie Eesti seni ühte edukamat koera Dragot, kelle koerajuhiks oli algselt Tõnu, kes pärast treeningutes varrukamehena osales. Tegelikult võistles ka antud suve hakul Marko Koskensalo Rootsis ühel Skandinaavia suurimal võistlusel saades 99 punkti kaitses koeraga, kes algselt oli ta naise koer ning treenerina treenis tema teda. Samas on ka Ari Saari treeninud varrukamehena naise Krista koeri jõudes nendega üsna kauegele . Olles ise treeninud Lätist Peteris Akimovsi koera varrukas, keda ka päris pikalt viis varrukamehena edasi Peteris ise, on selgelt näha olnud, et nö. tehniliselt õigesti ülesse ehitatud koerale pärast lisaagressiooni juurdeehitamine on täiesti teostatav.

Kuna tulemas olid pikad pühad, oli hea katsetada. Tegime Jaani nädalal kokku 7 päeva jooksul 5 varrukatrenni. Sellele järgneval nädalal lisandus 4. Kahe nädala sees tehtud 9 trenni vastas ju sisuliselt 1 kord nädalas tehes  kahe kuu treeningutega. Kokkuvõtvalt peab tõdema, et sellest oli väga palju kasu. Ma sain teha täpselt selliseid asju, nagu ma varrukamehena teha tahtsin ning Mari väga hea  koerajuhina tuli kõige sellega automaatselt kaasa. See võimaldas väga kiirelt treeningu ja harjutuste sees teha muudatusi ning sisuliselt oli selleks vajalik tihti vaid pilgukontakt või noogutus, et alustatud harjutus poole pealt teise suunda lükata. Samuti sai tehtud väga palju kordusi tehnilistele elementidele. Kokkuvõtvalt peab jällegi tõdema, et Tüüp on treenida üsna raske koer.  Täiesti selgelt võib kasutada terminit “kõva peaga”. Mulle ei menu oma trennidest ühtegi koera, kellega näiteks sellise lihtsa tehnilise osaga nagu küljelt konvoeerimine , on saanud nii palju tööd teha. Küljelt konvoeerimine on selline tehniline element, milles on koera jaoks vaid 2-3 asja, mida ta samaaegselt peab õigesti tegema. Kogu konvoeerimise aja on ka meeleolu  samas augus. Seega on ta koerale tõesti lihtne harjutus. Paraku peab tõdema, et Tüübi jaoks oli ta kõike muud kui lihtne. Väga väga palju kordusi läks selle peale, et koer ei nihkuks ette või ei hakkaks varrukamehe kõrval haukuma või jälgiks liikumisel korrektselt koerajuhi liikumist. 

Olles teda treeninud kuu aega sellise süsteemi järgi oleme kaitsekoolitusega hetkel punktis, kus seoses IPO 1 ga on lahtine, kellega koer sooritust tegema hakkab.  Olles käinud Rene juures kõike õpitud nö. teisel platsil ja kõrgemas instinktis proovimas, on täiesti selge, et tehes eksamit oleks vaja veel mõningast lihvi ning kõik laabuks soovitud kujul. Samas on ka võimalus, et koerajuhina astub üles hoopis Mari. See muidugi eeldab nii jäljel kui ka kuulekusel koera kohandamist tema juhtimisele.  Arvestdes Mari oskustega ja suhtega koeraga on see aga täiesti teostatav. Igatahes hetkel ei näe selles küll mingit probleemi, kui IPO 1 peaks sellise skeemiga minema. Kui aega piisab ning peaks õnnestuma selle aasta sisse mahutada veel ka IPO 2 eksami, siis ka selle võiks sama skeemiga teha.  Edasi nö. uuele hooajale vastu läheks aga kindlasti juba olles ise koerajuhiks. IPO 1 ja IPO 2 on ju tegelikult vaid verstapostid liikumisel kõrgemate eesmärkideni ning seetõttu ei  ole koer selles faasis nii ehk naa päris valmis ning seetõttu ei  ole mõtet ka liialt dramatiseerida valikute üle. Lisan siia ka ühe videolingi ühest sooritusest, kus mina olin varrukamees ja Mari koerajuht.