Mõned ajad tagasi kirjutasin siia loo hüppe esimesestest treeningutest. Vahepealsel ajal on ka selles toimunud edasiliikumine. Ideaalis peaks aporti toomisel koer jooksma aporti järgi kiirelt ning nii minekul, kui ka tulekul tegema jõulise ning sujuva hüppe. Pidurdamine, mis tavaliselt kaasneb ülesse hüppega on viga. Selleks, et koer hüppaks, nagu vaja, on oluline õpetada ta õigesti hüppama. Koer hüppab kaugusesse, kui tal on selleks hea motivaator. Ilmselgelt motiveerib mu koera vägagi pall. Pole vaja isegi mitte palli näidata. Kui ta juba teab, et minu käes on pall, siis see paneb ta juba väga kiirelt liikuma. Alustades madala tõkkega oli üsna ilmne, et motiveerides koera nö. kaugusesse hüppama on reaalne saada üsna ebameeldiv vigastus. Koer on lihtsalt tõkke osas sedavõrd pime, et mõeldes vaid palli peale hüppab ta sõna otseses mõttes läbi tõkke. Kui ma teen aga sedavõrd madalal instinktil, et palli ei näitagi, siis kaob hüpetest jõud ja kiirus ning ilmselgelt saabub ju probleem hilisemates treeningutes ikka. Paratamult ju tuleb aportisse sisse aina rohkem motivatsiooni ja läbi selle ka kiirust ning sellega kaasneb paratamault ka tõkkesse hüppamisi. See aga paneb potensiaalse vigastuse nö kellapommina kuhugi kaugemale ikka tiksuma. Seetõttu otsustasin, et tahaks teha kohe hüppeid täie motivatsiooniga ja õpetada täiel kiirusel teda tõkkele siiski kontsentreeruma. Ilmselgelt ju jooksevad Agility koerad ka tõkkeid täiel kiirusel ja kõrgel instinktil ja peavad siiski keskenduma tõkke kõrgusele. Otsustasingi kasutada tõkke kõrguse piirajana kerkelt maha kukkuvat plast toru. Asetasin selle tõkkele selliselt, et isegi kerge puuda kukutas selle maha. Pannes koera teisele poole tõket istuma, näitasin talle palli ning siirdusin teisele poole tõket. Kui koer tegi ilusa puhta hüppe sai ta palli. Kui ajas toru maha, siis ei saanud. Komplimendina koerale peab ütlema, et koer sai väga kiirelt aru, et sellel torul tõkke kohal on oma mõte sees. Ilmselgelt tuleb ette vigu, nagu on näha ka lisatud videol. Teinekord jookseb koer tõkkest veel mööda või ajab toru maha, kuid sellele järgneb signal “ei” ning palli ei tule. Selliselt treenides oleme jõudnud juba kuhugi 90 –95 cm-ni ning üldpildis läheb praegu väga hästi. Samas olen üsna veendunud, et jätkan selliste hüpetega veel pikalt. Seda seni, kuni koera hüpped mutuvad 100% kindlaks. Alles siis toon juurde aporti, kui koer suudab hüpata täiesti puhtalt ning seda ilma mingi probleemita. Loo juurde käiv video on siin
Lisa kommentaar