Nagu eelnevas aportiloos kirjutasin sai mindud toidult üle pallile. Sellega kaasnes tugev tagasilöök, mis oli ka ette näha tegelikult. Samas tänu üsnagi tugevale vundamendile oli aga ka taastumine üsna kiire. Loomulikult tuleb koeraga olla väga täpne ning mida must-valgemalt tegutseda, seda kergemini koer kohandub ja mõistab, mida me temast saada tahame.
Tegin koeraga kaks trenni hoidmist ja premeerides selle eest palliga. Jätsin teda istuma aport suus ja tugevdasin ka sikutades ja painutades koera haaret. Koer muutus hoidmises aina stabiilsemaks ja rahulikumaks. See andis enesekindlust ning otsustasin proovida siirduda edasi kopeerides toiduga tehtud same. Jätsin koera istuma, panin aporti maha ja liikusin ise kaugemale. Andsin käsu “too” koer startis kiirelt, aga tuli otse minu ette. Ilmselgelt oli koera jaoks pall nii palju motiveerivam, kui aport, et ta ei suutnud aportit haarata. Loomulikult ei andnud ma palli vaid liikusin aportile lähemale, togisin seda jalaga jne. et saada koer kuidagigi liikuma haaramise suunal andes võimaluse seda premeerida. Koer läks aga täiesti lukku. Ta instinkt tõusis kõrgusesse, kus pall muutus kinnisideeks ja ta lihtsalt pakkudes erinevaid kuulekuse elemente ei suutnud enam aporti suunas mõelda. Siin oleks nüüd väga lihtne teha viga ja anda koerale sundi. Selliselt saaks küll koera aportit võtma, kuid ilmselgelt kaasneks sellega nii palju erinevaid ebameeldivaid kõrvalnähte, et mul isegi ei käinud mõttes mingilgi kujul jõu rakendamine. Otsustasin siirduda julgelt edasi. Mõtlesin, et seniste treeningte põhjal on koer väga tahtnud aportile järgi joosta, kuivõrd eemale lendav aport paneb saagi hästi tööle. Mõtlesin proovida selliselt, et hoian koera kaelarihmast kinni, viskan aportit ning siis premeerin tagasi tulle palliga. Koer minnes aporti järgi unustab ehk palli ja saabki nö. kännu tagant liikuma. Koer startiski aporti järgi väga kiirelt, võttis selle ja pöördus kiiresti tagasi. Vahetult enne mind aga menus pall ning aport lendas hea litakaga vastu minu säärekonti. Loomulikult ei andnud ma selle eest palli. Viskasin aportit uuesti, aga seekord lähemale. Koer sööstis taas järgi ning tuli nüüd ette, mis võimaldas teda premeerida. Selle sammuga toimuski läbimurre. Koer mõistis selgelt, et palli saab aporti toomise eest. Edasi oligi juba võimalik visata aportit kaugemale ja premeerida ilusti ette tulnud koera. Tõsi, natuke oli koera hoidmises sees närimist, kuid nüüd oli sellega juba üsna mugav tegeleda. Järgmises trennis pandsin juba koerale hoogu juurde keerutades enne palli, lastes tal seda püüda ning võttes ta siis kõrvalasendisse viskasin aportit. Koer küll tahtis palli, aga suutis siiski tuua ära aporti ning tegi seda väga hea kiirusega ja puhtalt. Nüüd on aport jõunud seisu, kus kõik on nö. olemas. Edasi tuleb jätkuvalt tegeleda hoidmise tugevusega ning tõstes instinkti ning motiveerides koera kiiremini liikuma üritada säilitada sealjuures ka rahulikku hoidmist. Kirjutaks siia juurde ka edasisaatmise arengutest. Olen teinud edasisaatmist pea iga trenni lõpus pannes eelnevalt platsi lõppu padja. Kõige viimase elemendina olen koera võtnud kõrvale ning saatnud edasi. Koer plahvatab kiirelt liikuma ja jookseb väga heas tempos üle platsi. Otsustasin siirduda järgmisse faasi ning lsada ka lama käskluse platsi teise otsa. Ideaalis peaks koer sööstma täiel kiirusel minema ning käsu saades ka koheselt teises otsas lamama. See ei ole lihtne ülesanne, kuivõrd koer teab, et platsi otsas on padi ning see tõmbab ta täiega käima. Olen koeraga teinud lama käsku situatsioonis, kus koer jookseb minust kaugemal niisama ringi. Koer mõistab, et lama käsu saades peab kiirelt lamama ning siis järgneb ka kiire preemia. Peitsin padja põe ning saatsin koera edasi. Koer jõudis pea teise platsi otsa ning käratasin lama. Tiesti oodatavalt ei järgnenud mingit reaktsiooni, sest koera instinkt oli nii kõrgel, et käsk lihtsalt ei jõudnud temani. Kinnisidee oli jõuda padjani. Jooksin koera suunas, röökisin lama ja olin kogu oma olemuselt väga kuri. See tõi koera nö. padja lummusest välja ning ta suutis lamada. Koheselt kui koer lamas kiitsin ja näitasin oma käes olevat patja. Koer staris minu poole teele ja sai padja. Koeral tekkis koheselt mingi seos, et kui kostub lama, siis saab ta minu käest padja. Tehes uue kordus läks vaja veel kahte lama käsklust ja koer lamas üsna kiiresti ning sai uuesti padja. Selles trennis ma rohkem ei teinud. Järgmises trennis viisin padja jällegi alguses ette ning saatsin ta trenni lõpus edasi. Tahtsin, et koer ei hakkaks pidurdama ning käsku ootama. Koer jooksis hästi ja sai padja. Jätsin ta platsi otsa lamama ja tegin nagu viiks padja teise platsi otsa (seda on näha ka videol). Tulin padi põues tagasi ning saatsin koera edasi. Röökides lama oli vaja vaid ühte kordust ja koer lamas tõeliselt hästi. Tegin sama peale, viies padja teise otsa ja jättes koera lamama kuid sedapuhku jätsin ka padja sinna. Saatsin ta edasi ning ta sai padja. Kolmas trenn nägi välja juba selline, nagu näha videol. Seekord proovisin ka selliselt, et koer minnes edasi jääks lamama ja ma lähen tema juurde ja premeerin seal. Nagu videost on näha näeb tervik üsna hea välja, kui üsna arusaadavalt nõuab veel lihtsalt kordusi. Video on siin
Lisa kommentaar