Mõned ajad tagasi sai siia kirjutatud lugu sellest, kuidas sai Tüübiga alustatud aporti treeningutega. Eks igal koeral on oma eripärad ning paraku sisaldub selles alati nii positiivset kui ka negatiivset. Seda tegelikult võibki nimetada koera isikupäraks. Negatiivne võib olla sedasorti ehitusega, et ta tekitab probleeme ja on selgelt näha, et see jääbki probleemiks. Samas võib negatiivne olla ka pigem selline natuke probleemne käitumine, mida tuleb arvesse võtta ning sellega kohandudes tegelikult see ei tekitagi probleeme. Tüüp on oma loomult üsna vilgas koer. Ta suudab keskenduda hästi, kuid kui tekitada survet või ehitada ülesse konflikt, siis selle  najal tõuseb instinkt väga kiirelt väga kõrgele. Eks tegelikult see olegi ju tööliini mali iseloomustav näitaja mingil määral. Kui seda iseloomuomadust osavalt ära kasutada on võimalik saada kasulikku plahvatuslikku käitumist. Samas peab sellega arvestma olukordades, kus soovime saada koeralt hoopis vastupidist.

Kui talvel alustsime koerale aporti õpetamisega, siis oli ennekõike soov kodustes oludes õpetada ta rahulikult aportit hoidma ning sellega piirduda kuni lume sulamiseni. Seejärel oleks saanud juba õue siirduda aportit nö. toomisvormis treenima. Lähtuvalt koera närvisüsteemist ja iseloomust on see tee aga olnud mõnevõrra konarlikum. Olles enne treeninud päris pinule koertele ilusa kiire, aga samas rahuliku hoidmisega aporti pole mina kunagi varem põrganud sellise probleemi otsa, et koer ei taha aportit ees istudes hoida. Tüübiga aga täpselt selline probleem tekkiski.

Eelmises loos sai videoga illustreeritud seda, kuidas koer kiirelt ja rõõmsameelselt aportit võtab. See osa tuli hästi kiiresti. Kui nüüd aga oli soov, et ta seda seejärel hoiaks tuli üsna korralik tõrge. Koer nimelt ei soovinud sellega rahuneda ning samas ei tahtnud ka istuda. Esimese lahendusena proovisin koera nö. kohustada seda tegema. Noor koer peaks oma olemuselt alluma sellele piisavalt kiiresti. Panin koheselt tähele, et selline väiksemgi sunni rakendamine viis koheselt energia lakke ning väga selgelt oli aimatav sellele järgnev närimine. Seega oleks sundimine tekitanud tõsisema probleemi, mida hiljem oleks saanud pikalt paranada. Õnneks on Mari eelnevalt taoliste koertega rohkem kokku puutunud ning tema julgustaski mind liikuma teist teed. Jätsime eesasendi kõrvale ning ei üritanud koera ka istuma panna. Ainuke eesmärk oli lihtsalt koer aportit rahulikult hoidma saada. Kusjuures kogu loo juures oligi kõige olulisem aspekt just nimelt rahulikul hoidmisel. Seetõttu ei olnud vahet, kas koer seisis või istus või liikus vahepeal ära ja tuli tagasi jne. Samuti ei paigutanud tingimata kätt lõua alla toeks vaid kogu üritus nägi väga vaba oma vormilt välja.

Selliselt järk – järgult oligi võimalik jõuda punkti, kus koer alguses seisis kõrval ja hiljem istus kõrval ja hoidis rahulikult aportit lastes ennast samaaegselt silitada ning saades loovutamise eest maiust. Jätkasin sarnaste harjutusega ka õues. Kui koer tahtis eemale minna, siis ta sai aportiga minna eemale ning tagasi naastes sai teda jälle rahustatud. Sellega tekkiski situatsioon, et lõpuks lasi koer ennast rahulikult hoida ning aport suus silitada.

Järgneva sammuna sai võetud ette ees istumine. Hoidsin aportit kaenl all ja lasin koeral ette istuda. Kui koer istus, siis  premeerisin suust toiduga. Tegin seda korduvalt ja korduvalt vabastades koera vahepeal jalutama. Kui koer tahtis ise aportit võtta, siis ei lubanud. Ees istumisel üritasin ka kätt lõua alla panna ja koera silitada ning samas premeerida toiduga. Järgnevalt oli võimalik mängu tuua ka aport. Kui koer haaras aportist ja läks närviliseks ja hakkas närima, siis üritasin teda saada rahunema ning ei kasutanud mingit sundi ega keeldu närimise vastu. Täiesti ilmselgelt oleks see viinud muidu probleemi süvenemiseni. Järkhaaval sai koeraga seisu, kus ta istus ja hoidis aportit ning lasi ennast lõua alt hoida ning silitada.

Järgmise sammuna tuli see, et ma astusin sammu tagasi ja soovisin, et ta tuleks aportiga järgi ja istuks ette. Koer sai preemia ette tulemise ja loovutamise eest. Teinekord sai ta lihtsalt silitada enne ja alles seejärel tuli loovutamine. Nagu on juurde lisatud videol näha on see ka praegune staadium. Kogu harjutuste jada eesmärk on olnud koerale näidata et aport suus ees istuda on ülimalt hea ning loovutamise eest saab maiust. Hetkeseisuga on üsna kindel, et seda saab veel monad aega teha enne, kui saab hakata konkreetselt toomist tegema.  Võrreldes mitme teise koeraga on see tee olnud hullu palju pikem, kuid see ongi antud koera omapära ning kui sellega ei arvestaks, siis ei jõuaks pärast ära kiruda. Kõike tuleb teha sellises tempos, nagu konkreetne koer võimaldab.