Kuulekuse treeningutega toimub lisaks rutiinsele kordamisele ja lihvimisele ka pidevalt väikest edasiliikumist. Koera kuulekuse treenimise juures on vaja pöörata suurt tähelepanu asjaolule, et iga treening peaks olema läbi viidud selliselt, et koer saaks teha oma parimat ning me saaks seda premeerides kinnistada. Lume sulamine ja libeduse kadumine avas kuulekuse treenigutes omamoodi uue peatüki. Kuna pind ei ole enam libe, siis saab alustada edasisaatmise treenimisega, lihvide pikemalt distantsilt juurdetulekuid ning alustada hüpete põhja ladumisega. Neist kahte esimest ongi viimasel ajal saanud koeraga lisaks tavapärasele nö. juurde teha. Koera vanus on praegu ligi 1 aasta. Üldpildis olen rahul kõrvalkäiguga, mille asend on saanud oluliselt kindlamaks ja stabiilsemaks; jätkuvalt toimib istu käsk väga hästi ja ka lama on täiesti nõutaval tasemel. Aportiga oleme samuti edasi liikunud, kuid sellest juba järgmisel korral.
Täna siis edasisaatmisest. See harjutus on kuulekuse soorituses viimane. Koer on selleks hetkeks kuulekusest juba natuke väsinud ning just nüüd peab ta tegema plahvatusliku kiirenduse platsi teise otsa ja seal kiirelt käsu peale lamama. Selle harjutuse koolitamine peakski olema selliselt ülesse ehitatud, et lõpus ootav preemia on sedavõrd suur ja hea, et ka väsinud koer suudaks sinna plahvatada. Soovitav on edasisaatmist treenida alati trenni lõpus ja sellega nö. lõpetada. See loob koerale rutiinse pildi, et see harjutus on alati lõpus.
Edasisaatmine koosneb kahest osast:
- edasisaatmisest
- käsu peale kiirest lamamisest
Esimesena ehitatakse ülesse edasisaatmine. Alles siis, kui koer jookseb platsi teise otsa väga kindlalt ja hästi, alustatakse lama käsuga. Edasisaatmise õpetamisel tuleks alati alustada platsi teisest otsast ning siis vahemaa pikendamiseks ise vähehaaval alguse poole tagasi liikuda. Preemia peaks aga olema alati platsi lõpus. See tekitab koerale kindla teadmise, et platsi otsas on preemia ja selle nimel tasub sinna joosta. Mina treenin edasisaatmist alati padjaga. Padi on varrukatrennidega seoses koerale alati väga lemmik ning lisaks on ta platsi teisest otsast hästi leitav. Samas on ta piisavalt õhuke, et ei paista teise platsi otsa kätte. Koer peaks alguspunktist startima ilma patja nägemata nö. olles veendunud, et seal kuskil see on ning alles poolele platsile jõudes patja nägema.
Ma alustan selliselt, et mängin koeraga padjaga, sikutan, teen lahtilaskmisi ja uusi haardeid ning nö. viin ta padja peale pöördesse. Nüüd lähen koos koera ja padjaga platsi teise otsa ning viskan padja sinna. Seejärel sikutan koera endaga kaasa 10 – 15 m alguse suunas ja saadan ta sealt käsuga “edasi” padja poole teele. Koer saab aru, et seal platsi otsas on padi. Vähehaaval pikendan vahemaad, kuni koer hakkab jooksma ka platsi teisest otsast, kust ta enam patja ei näe. Kuna aga see just visati sinna, siis ta mäletab ning jookseb. Alles siis, kui koer jookseb platsi teisest otsast kindla veendumusega võib minna järgmise sammuni ning panna padja platsi otsa ilma, et koer seda näeks. Sinna etappi me veel jõudnud ei ole.
Allpool olev video ei ole filmitud esimeses trennis, kuna mul polnud siis kedagi filmimas, vaid mõni trenn hiljem. Selleks, et lugejad paremini aru saaks, tegin aga videole nö. demonstratiivselt nö. esimese – teise trenni jooksmise ja siis edasijõudnuma. Ehk umbes sellised nägid välja esimesed trennid, nagu video esimene pool on.
Kuivõrd antud platsil on platsi teises otsas palju muti mullahunnikuid, siis ei pannud patja päris lõppu, sest koer võib sellisel juhul ekslikult joosta mullahunnikut. See ei ole aga hea, kui padi on lõpust ettepoole nihutatud. Video lõpus on näha ka, kuidas koer tegelikult tahab padjast mööda joosta, sest teab, et padi peab lõpus olema. Lähtuvalt antud probleemist olengi edasisaatmist pigem treeninud teisel platsil, kus on lagedam ja siledam.
Nagu loo alguses mainisin olen teinud ka pikemaid juurdekutsumisi. Lühikese maa pealt kutsudes oskab Tüüp võtta väge kena eesasendi. Kaugema maa pealt suurema kiirusega tulles on see aga veel veidi habras. See on ka peamine põhjus, miks teen pikema maa pealt kutsumisi. Harjutused on oma olemuselt ülesse ehitatud selliselt, et teen kõrvaltkõnnilt lamat, mille eest vahest premeerin koheselt, vahest jalutan platsi teise otsa ja oodates seal natuke tulen tagasi ja annan palli, vahest kutsun juurde ja viimasel hetkel viskan jalge vahelt palli ning vahest nõuan eesasendit ja premeerin suust toiduga. Alguses premeerisin lõua alt palliga, kuid märksain üsna kiirelt, et see pani koera eesasendis pingesse, kuna ta hakkas palli ootama ning samuti viis see viimase 10 sammu peal pidurdamiseni, kuivõrd koer hakkas palli vahtima. See oli ka põhjus, miks vahetasin toidu vastu. Kui koer tuleb eesasendis veidi viltu, siis astun tagasi või küljele jne. Ning kutsun uuesti. Premeerin siiski vaid head asendit. Viltuse asendi eest ei ole siiani kordagi karistanud, kuna ei taha, et koer minu ees olemisega negatiivse emotsiooni saaks.
Lisa kommentaar