Eelnev lugu siin blogis oli kuulekusest ja enne seda jäljest. Need mõlemad treeningud olid tehtud ühe ja sama nädala sees.  Ülevaatlikkuse mõttes otsustasin antud loo kirjutada tollest nädalast, kuhu need mõlemad treeningud paigutusid. Tegemist on üsna tüüpilise trenninädalaga.  Ilmselgelt ei ole kõik nädalad nii tihedad, nagu see nädal, kuid samas pole see nädal ka midagi ebatavalist. Pakuksin, et üldises ülesehituses saab toimuma midagi taolist, et kaks nädalat kolmest on umbes sarnase koormusega ja siis üks nädal vahele on lihtsam. See kergem nädal on tingitud mitmest eri põhjusest. Esiteks on kasulik teha vahele kergemat nädalat, et koer nö. “laaduks “ mõnevõrra ning et ta saaks veidi puhkust. Teisalt lähtuvalt tööst, isiklikust elust ja muudest kohustustest ma ei saagi teha iga nädal sedavõrd tihedat trennni.

Nädal nägi välja selline, nagu on toodud siin tabelis. Kui panna see table nö. ajalisse arvestusse, siis kokku kulus koera treenimisele ca. 12 – 13 tundi. Tüübil on vanust natuke alla 11 kuu.

Kui ma võtan tervikliku pildi, siis neljapäeva õhtul jalutades koera nägin ma kerget väsimust. Samuti reede hommikul nägi koer veidi väsinum välja, kui teistel hommikutel. Samas reede õhtul ning ka laupäeval ei olnud väsimusest enam mälestustki. Pühapäeval tegin juba kuulekust ja koera üldpilt ei erinenud muudest päevadest millegi osas.

Kui ma aga analüüsin trennide sisu, siis mitte üheski trennis ei näinud koer välja väsinud või oleks kuidagi olnud kehvem tavapärasest. Tõsi, kaitses seoses ette tehtud jäljega ja kuulekusega olid tõenäolised ringid veidi lühemad, sest natuke kukkus koer soovitud alast kiiremii välja. Aga ma ei leia, et see oleks kuidagi probleem. Trennil oli ilmselgelt oma kasutegur ning mulle meeldib ka see, et koer saab selge pildi, et samal päeval tehakse samal platsil nii kaitset kui ka kuulekust. Kindlasti meeldib mulle ka see, et koer kaitsesse tulles omab all juba teatavat jälje ja kuulekuse fooni, mis paratamatult arendab koera kaitses nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Käiks siis  päevad läbi  ükshaaval.

Pühapäeval sai tehtud esimene hooaja jälg. Sellest oli ka eraldi lugu. Koer oli väga entusiastlik ja energiline ning ilmselgelt nii lühike jälg ei tekitanud koeras mingit väsimust . Sõitsin edasi kuulekuse platsile. Koer oli kuulekuses energiline ning ma tegin temaga ca. 20 minutise trenni.

Kuivõrd esmaspäev oli vaba päev, siis sai esmaspäeval lahedalt trenni teha. Arvestades koera eelmise päeva seisundiga otsustasin koheselt, et teen pikema jälje. Pikkust tuli jäljele ca. 600 sammu, toitu oli vast 25 pala jagu ning vanust ca. tund. Vaadates koera ajamist viimasel sajal sammul pidin taaskord tõdema, et tegelikult oleks võinud jälg 100 – 200 sammu veel pikem olla. Koeral oli energiat palju ning kontsentreerumine aina paranes lõpu suunas. Lõpetanud jälje sõitsime kohe kuulekuse platsile. Sellest kuulekuse trennist on siin blogis eelmine lugu. Kui te vaatate seda videot seal, siis  ilmselgelt ei ole kuskilt otsast näha väsimust. Kuulekuse trenn oli veidi pikem, kui videol on, kuid mitte kokku üle 10 minuti.

Teisipäeval käisin jäljel hommikul. Kuna hommikud on juba valgemad, siis tahtsin proovida, kas juba saab selliselt organiseerida aega, et jälg oleks hommikul ja seega säästaks mu õhtust aega. Seoses asjaoluga, et aega nappis oli jäljel vanust vaid 20 minutit. Värskem jälg ja teine põld totaalselt teise pinnaga tekitas koeras mõnevõrra kiirustamist ja lohakust. Õhtul tegin enne kaitse algust ca. 10 – 15 minutit kuulekust käies läbi kõik olulisemad detailed. Koer sai puhata mingi 10 minutit ning alustasime kaitsega. Teinud läbi kaks ringi kaitset, olin veendunud et tahaks teha veel kuulekust peale. Mõte oli selles, et koer mõistaks selgemalt, et kuulekus tähendab kuulekust isegi varrukamehe juuresolekul ja varrukate ahvatledes. Koer oli küll eelnevatest treeningutest mõnevõrra väsinud, kuid varrukafooni ärriti oli sedavõrd tugev, et tehes kuulekust oli pigem probleeme mõnevõrra ülekeeva energiaga, mis otsis väljapääsu haukumise näol. Alguses oli koera kuulekusega veidi probleeme, kuna koer kujutas ikka varrukat ette, kuid peale mõningast dialoogi sai see osa korda.  Tegin kuulekust mingi 5 – 10 min. tegeledes peaasjalikult kõrvalkäigu, peatuste ja pööretega.


Kolmapäeval tegin jälje ja kuulekuse mõlemad õhtul. Kõigepealt samal põllul, kus esmaspäeval jälg ja siis 5 minutise sõiduga kohe otsa kuulekus. Koer ei näinud kummaski osas kuidagi väsinud välja. Jälg oli oluliselt parem, kui eelmisel päeval, sest koer tundus uue põlluga paremini kohanenud olevat. Kuna võitlesi hämarduva õhtuga, siis vanus jäi küll vaid 25 minuti peale. Kuulekusel oli pikkust ca. 15 minutit.

Neljapäeval tegin taas jälge õhtul. Arvestades hämarusega jäi vanuseks taaskord ca. 30 minutit vaid. Koer töötas täiesti okei. Natuke küll oleks võinud olla täpsem ning ilmselgelt ongi see nö. lähiaja teema, et peab hakkama koera täpsemaks lihvima. Oma osa mängib kindlasti see, et värskel jäljel on lõhna palju (mis ka ringi lendleb) ning koeral on oskust ja kogemust sedavõrd palju, et ta  ei pea täpsust nii oluliseks, sest nii ehk naa valitseb ta jälge. Peab hakkama vaikselt tegelema lõksude ja stressiga, et seda pilti muuta. Sõitsin põllult kuulekuse platsile (taaskord 5 minutit) ja tegin peale ca. 10 minutise kuulekuse. Koer ei näinud kuidagi väsinud välja. Taaskord  sai tehtud kõiki elemente ning selle kuulekuse üks oluliseid detaile oligi see, et näidata koerale, et ta peab tegema kuulekust hästi sel samal varrukaplatsil. Jäin sooritusega väga rahule. Koer oli terav, hästi kontsentreeritud ning täpne. Peale 10 minutist puhkust järgnes taaskord kaks ringi varrukat, milled puhul ütleks sarnaselt teisipäevaga, et vast veidi jäid ringid lühemaks, kui tavaliselt sest koer ei olnud päris vajalikus alas enam. Kuid see veidi oli tõesti veid ehk eelnevate treenigute ja terviku kasutegur kaalus tugevalt ülesse selle natukese, mis varrukas kaotsi läks. Peale kaitset tegin taaskord kuulekust,et koera kuulekust varrukaplatsil lihvida. Koer oli oluliselt parem, kui teisipäeval ning peaaegu ei lasknud enam ennast varrukategevusest häirida. Ka haukumist peaaegu ei olnud.

Reede hommikul peale hommikust jalutuskäiku tundus, et koer on veidi rahulikum, kui teistel hommikutel. Ta ei näinud välja otseselt väsinud, vaid pigem veidi rahulikum. Arvestdes, et laupäevaks oli planeeritud puhukus, sai reedel ikkagi tehtud kuulekus. Sedapuhku oli see ajaliselt pikem olles ca. 25 minutit pikk.  Kõiki detaili sai tehtud oluliselt suurema korduste arvuga. Koer kestis väga hästi ning hommikune kerge väsimus  oli täiesti kadunud.

Siia lõpetuseks toonitaks veel seda üle, et kõik kuulekuse trennid teen ma platsil. Kuigi saaks teha ka oma tagahoovis, pean ikkagi oluliseks, et need on tehtud platsil. See on oluline õige meeleolu seisukohast ning ilmselgelt on platsitrennidel ka suurem psüholoogiline tagamõte, kuivõrd need on koerale alati natuke raskemad kui kodused trennid saaks olla.