Kirjutasin siin mõned ajad tagasi, et nüüd tuleb jäljes paus sisse, kuna seoses pimedusega pole võimalik 3-4 päeva jutti trenni teha ning 1-2 päeva kaupa surkimine vaid rikub jälge. Kuivõrd aga lund maha pole tulnud ja põllud lausa kutsuvad jäljele, siis andsid pikemapoolsed pühad ideaalse võimaluse siiski teha „talvejälge“. Mõeldes asjaolule, et on võimalik teha 3-4 päeva järjest jälge oli ilmselgelt vaja jäljeks ka mingi eesmärk püstitada. Ma ei käi kunagi trennis niisama aja täiteks. Igal trennil peab olema mingi mõte tervikus. Lihtsalt minna ja neli päeva jäljel koera sööta pole mingit mõtet. Kui planeerisin jälgi, siis tekkis õigupoolest 2 mõtet :
- tahtsin koerale jäljel esemete näitamist tutvustada. Olen esemete näitamist treeninud eraldi kodus ning laias laastus saab ta aru, mis tegema pea ning näitab kenasti. Samas mõtlesin, et kui terve talve kodus esemeid treenin, siissaan need kevadeks väga heaks, kuid nende seos jäljega jääb veidi kaugeks. Ehk siis mõte oli teha koeraga mõned korrad jäjega haakuvalt ka esemeid, et siis edasi kodusel teel treenides on koeral juba seos olemas.
- Teha selliselt, et see neljapäevane treening nö. paneks koera korralikult mõtlema, lahendama ning pingutama. Et ta nö. katkestaks pika talvepausi. See meeldetuletamine annaks kevadeks veidi parema stardipositsiooni, kui pikk 4-5 kuune paus.
Järjestikkustel päevadel sai tehtud 4 jälge, mis olid Tüübi 100 – 103 jäljed. Esimesed kaks tegin mullal ja teised kaks tegin rohul. Esimene mullajälg oli selline ca. 180 sammu ning umbes kümme pala toitu ja paar nurka ning vanust ca.1,5 tundi. Idee oli saada koer käima ning liigne innukus mullal veidi maha võtta. Koer ajas paremini, kui lootsin. Veidi küll kiirustas, kuid üldse mitte palju. Samas oli nii vähese toidu juures siiski üsna täpne (koeral vanust veidi alla 9 kuu).
Teisele mullajäljele sai pandud ka 2 eset. Mõlema eseme sees oli toit. Jäljel oli vanust ca. 30 minutit. Võtsin koera autost ning viskasin teerajale ühe toiduga täidetud eseme. Koer nägi, läks esemeni ja lamas ning sai selle eest toitu. Võtsin eseme, panin sellele uue toidu sisse ning viskasin taas eemale. Koer läks esemeni ja lamas kiiremini ning sai jällegi toitu. Selle meeleoluga läksingi jäljele. Jäljel oli pikkust 330 sammu (senini vist Tüübi pikim jälg), toitu jällegi kümmekond pala ning nurki 4. Esemed olid mõlemad esimesel sirgel ning esimene kuskil 70 sammu peal ning teine ca. 20 sammu hiljem kohe otsa. Koer jõudes esemeni peatus hetkeks ning lamas siis isesesivalt. Kiitsin ohtralt ja andsin eseme seest toidu. Lasin koera jäljele. Teine ese tuli juba kiiremini ja veel iseseisvamalt. Üldiselt jäin ajamisega väga rahule. Koer oli täpne ning piisavalt innukas. Ajasin ca. 3-4 meetrise rihmaga.
Kolmas jälg sai tehtud rohule. Vanust oli ca. tund ning pikkust ca. 200 sammu kolme nurgaga. Samuti esimesel sirgel kaks eset. Tegin autost võttes jällegi sama rutiini ning esemed näidati jäljel väga kenasti. Tõsi, jälg ise oli suht jura. Ilmselgelt oli rohujälg peale mitmekuulist pausi (viimati sai rohul tehtud millalgi septembris) ja mullal töötamist liiga lihtne ja koer kippus kiirustama. Sai kiiruse ja täpsuse osas mõnevõrra selgitustööd koerale tehtud.
Allpool oleval videol on koera neljas jälg ehk teine jälg rohul. Vanust ca. 1,5 tundi, pikkust ca. 230 sammu ning 2 eset ja 2 nurka. Toitu veidi rohkem ehk mingi paarikümne pala tuuris.
Tegin autost välja võttes jällegi sama rutiini. Edasist näete juba videolt ise. Mulle meeldis koera ajamise tasakaalustatud olek (veidi küll alguses kiirustas, aga siiski oluliselt parem, kui päev varem), samuti esemete näitamine. Esimesel esemel hoian koera peale eseme näitamist veidi kinni ja rahustan, et ta ei „varastaks“ jäljele. Teisel juba ei hoia, kuid ei tõuse ka päris püsti. Peale teist eset oli selline osa põllust, kus vesi oli põllu peal. Videolt on hästi näha, kuidas koer alguses kõhkles minna, kuid seejärel läks kenasti. Minu arust on praegusel talvisel ajal , kus rohi on suhteliselt surnud olekuga ning kohati ka vesi põllul, tõeliselt hea aeg koerale nö. uut tüüpi pinnast tutvustada. Mulle see meeldiski, et seal see vee osa sees oli ning see kindlasti arendas koera. Uueks asjaks antud jäljel oli ka see, et lõpus ei olnud enam toit vaid pall. Edasistel jälgedel asendangi toidu palliga ja nii jääbki. Minu arust on pall parem, kuna see annab suuremat motivatsiooni ning ta on jäljel märkamatum (ei lõhna nii palju , kui mistahes toidukarp) ja paneb koera rohkem otsima.
Lisa kommentaar