Nüüd oli siis aeg küps esimeseks kaitsetrenniks. “Õige aeg” on eri koertel hästi individuaalne.  Näiteks treenides meil Sportkoeras treenivat Ruudit, sai tema esimene kaitsetrenn tehtud juba 3,5 kuu vanuses. Vaadates Tüüpi ja tema küpsemist ja käitumist ei oleks ilmselgelt selles vanuses olnud mõistlik alustada. Põhjusena tooksin välja, et koera areng oli just sotsiaalses vallas aeglasem ning ma ei tahtnud tuua sisse agressiooni ärriteid enne, kui koer suudaks nendega normaalselt toime tulla  Lihtsalt varrukamehega kaltsu sikutama minekus ei näinud aga mingit mõtet. Leian ise igapäevaselt varrukas koeri treenides, et varrukamees ei tohiks koera jaoks “jänes” olla ning saagi ettevalmistuse peaks ikkagi koduselt omanik ise ära tegema. Seega tegelesin ise Tüübiga kodus õpetades teda kiirelt haarama, tugevalt hoidma ja võitlema.

Vaadates kutsika arengut oleks tegelikult saanud minna varrukamehe juurde ca. kuu – poolteist varem, aga siis oli jällegi hammaste vahetus täies hoos. Seega jäime ootama kuni hambad vahetunud ja koer suudab hästi ja tugevalt haarata, tundes ennast seejuures mugavalt. Tegelikult nii ongi, et varruka alustamiseks on võimalus kas enne hammaste vahetust või siis peale. Paratamatult kui enne ei lähe , siis tuleb ca. kuu – pooleteisene pealesurutud ootamine vahele. Kui hambad vahetatud ja oli juba näha, et koerale pakub kaltsu püüdmine ja haaramine jällegi mõnu ja ta tunneb ennast mugavalt, siis sai üsna kiirelt vahetatud tagasi nahkkaltsu peale. Lisaks harjutasin koera traksidega ja nööri otsas kaltsu tabamisega (nagu varrukatrennis). Abiline hoidis koera rihmast, mis oli kinnitatud trakside külge ja mina mängisin nööri otsas oleva kaltsuga. Koer üritas saaki püüda , haarata, sikutada ja võidelda. Selgelt oli näha tehtud kolme trenni ulatuses edasiliikumist ning jõudsime seisu, kus oli näha, et siit hetkel enam edasi liikuda pole võimalik seoses koera vanuse ja füüsiliste võimetega. Nüüd oligi paras aeg võtta tee varrukamehe juurde.
Esimese varrukatrenni sisu sai planeeritud selline, et kohe alustuseks anda koerale agressiooniärrriteid ning tugevdada koera kaitsekäitumist läbi taandumise. Nähes koera saagiinstinkti tugevust ja teades, et ilmselgelt ei saa selle koeraga olema tulevikus mingeidki probleeme saagiga (varruka haaramisega ning haardes rahunemisega) oli soov tutvustada varrukatööd just kaitse poolelt. Leian, et see on vajalik, et koerale tekiks esimese mälupildina teatud hoiak varrukamehe suhtes. Isegi, kui hiljem teha rohkem saaki ja tugevdada koera saagis, on sellise agressiooni põhja pealt lihtsam saada kaitsekäitumist esile.

Täiesti loogiliselt ja kutsikale omaselt ei osanud koer esimese hooga platsil midagi teha.  Kui varrukamees ilmus nähtavale varjest, siis  koer küll haukus tema peale, kuid ei osanud selles käitumises edasi minna ega läbi selle käitumise ennast nö. paremini tunda. Ta haukus lihtsalt niisama varrukameest andes mõista võõrale, et see segab teda. Järgmisel hetkel tegeles koer jälle mingite teiste mõtetega.  Tehes korduvaid kaitseärriteid ning võimendades koera kaitsekäitumist hakkas aga sealt tulema aina selgemat agressiooni kuni hammaste paljastamise ning tugeva ärrituseni välja. Arvestades koera vanuse ja arengustaadiumiga on täiesti loogiline, et selles käitumises ei ole hetkel domineerimist ja see on mõningase närvilisuse varjundiga. Täiesti loogiliselt peabki ju kutsikas olema ohu saabudes mõnevõrra närviline, sest tal puudub kogemus, kas oht reaalses elus ka taandub tema käitumise peale. Koera enesekindel ja pealesuruv ning domineeriv käitumine tuleb ilmsiks alles peale kordusi, kui koer hakkab mõistma, et teatud käitumine viib sihini ehk ohu kadumiseni. Selleks, et agressiooniärritid ja natuke närvilise alatooniga agressioon ei hakkaks tootma närvilisust ning tekitaks koerale platsiga ka valet seost sai tehtud sinna peale saaki. Koera haare, tema käitumine platsil ning tegutsemissoov liiguvad edasi just läbi saagi. Koer püüdes saaki ning tabades selle ja võites tunneb ennast alati enesekindamalt ning läbi selle  ka tugevamalt.  Selgelt oli näha, et tehes esimese ringi, siis ei suutnud koer veel kohe umber orienteeruda kaitselt saagile ning olles veidi eelnevast häiritud ei haaranud kohe tugevalt ja enesekindlalt. Arusaadavalt oli ta veel veidi kõhklev, kuna toimuv oli talle ju täiesti uudne. Andsime esimesel ringil koerale kaks haaret. Teisel korral saades kaitseärritit oli koer juba oluliselt ensekindlam selles ning ka haaramine oli sihipärasem. Tehes teist ringi tegime vähem kaitseärriteid ning üritasime koera rohkem rahustada saaki. Mõte oli selles, et koer käies esimest korda kaitsetrennis jääks seda mäletama sellisena, et seal toimus nö. võõra mehe äraajamine ning see võõras mees oli vastik , aga võidetav, aga siiski jäi lõppkokkuvõttes hea tunne saagi püüdmisest ning võidetud kaltsust. Ehk siis võib nö. naljaga pooleks öelda, et see oleks nagu vürtsika tomatisupi söömine, et meenutad tagantjärgi kui tasakaalustatud oli maitse ja tahad uuesti, samas meenub selgelt kaasnev terav  pipra maitse.

Sellega sai siis käima lükatud ka IPO kolmanda osaala treeningud. Järgevalt käime kindlasti 3-4 korda järjest varrukas ning vaatame, kuhu jõuame. Olenevalt koera arengust võib siis  ka sisse tulla väike paus. Aga sellest  juba edaspidi.