Nagu ma korduvalt eelnevalt olen maininud pean kutsikat koolitades äärmiselt oluliseks seda, et koer saaks kustikaeas võimalikult laia ettekujutuse jäljetööst. See tähendab eritüübilisi jäljepõlde, eri vanust jäljel ning ka eri tugevusega astutud sammu. Tegelikult see tähendab ka jälje sisest vahelduvust. Kuna Tüüp näitas ülesse väga head enesekindlust mullale tulles ning sellele eelnevalt oli ta töötanud ka väga mõnusalt rohul saigi võetud plaani üleminekute treenimine rohult mullale ja vastupidi.

Antud loo juures on kaks videot, milles esimesel on esimene treening, kus üleminekut sai proovitud ning teisel teine treening. Vanust on Tüübil natuke alla 5 kuu.

Esimesel korral seda üleminekut tehes täiesti arusaadavalt panin üleminekule toitu (esimestesse sammudesse peale pinnase muutust). Selle  toidu eesmärk peaks olema nö. meelitada koera uuele pinnasele kaasa. Koer läheb mööda mulda ning mulla lõppedes tunneb rohul toidulõhna ning läheb sellega kaasa.  Samas vaadates esimest videot on selgelt näha, et koeral tekib üleminekul vaatamata toidule tõrge. Eks tegelt seal oli minu viga ka, sest tegin rohule mineku just sellise kõrgema rohu juures. Viga tekkis sellest, et vaatasin nurka tehes peaasjalikult mulla pinda ega süvenenud järgnevale rohule üldse ja jooksingi kehvas kohas rohu peale välja. Tehes nurga mullale ei pannud üldse tähele et jõuan sügavamasse rohtu. See aga moodustas koerale omamoodi seina, millest  ta läbi ei osanud minna. Teisel korral olin selle  võrra targem, et rohu sees olev jälg sai kõik madalasse rohtu, mis küll oli nõudlikum koerale, aga samas ei tekitanud seina efekti. Rohu sees panin mõnese sammu toitu (mõlemal korral, et kinnistada rütmi ja nö. premeerida koera). Rohult mullale tulles oli jälle paaris esimeses sammus toit, et koera nö. kaasa tõmmata.

Kui te vaatate esimest videot, siis  on hästi näha, et koer on  veidi rabe nii mullal kui ka rohul. Osaliselt oligi ta jälje ajamisel veidi kontrollivam, teisalt segas  kindlasti ka üleminek. Selles mõttes läks meil napikalt, et ühe toidupala peal oli herilane (mille minema ajasin, mis ka videol hästi näha). Kui koer seal oleks litaka saanud, oleks see vastik tagasilöök olnud. Siinkohal soovitakski selliste detailide osas hästi tähelepanelik olla. Esimene video on siin

Teises trennis (teine video) on hästi näha , kuidas koer valitseb jälge hästi nii mullal, kui ka rohul. See mullaosa on ka üsna nõudlik, kuna muld on hästi segi keeratud ja sinna on juba rohelist sisse kasvanud. Seega koer ei näe midagi silmadega ja peab vaid nina usaldama. Kui rääkida üleminekutest, siis  toidu järel uuele pinnasele minek pole iseenesest mingi kunst. Seda oskab tõenäoliselt juba paarikuune kutsikas. Tavaliselt tekibki ju probleem alles ülemineku järgselt tühjade sammude juures, kus toetav toidu lõhn ära kaob ning koer sellest  segadusse satub.  Minu jaoks on kvaliteedi näitajaks just see, et koer ajab mõlemal pinnasel väga heas rütmis, on enesekindel ning selgelt on näha, et ta otsib. Mulle väga meeldis see, et see pilt ei muutunud peale üleminekut ning ka mullalt rohule minnes ei hakanud koer rohul kiirustama, vaid töötas madala ninaga ja täpselt. Siin siis teine video 

Eriti muljetavaldav oli aga see, et tuules rohult mullale oli jälg vastu tuult. See ei olnud mingi torm, aga siiski  siuke 6- 8 m/sekundis korralik tuul. Kuna seal jäljel oli toit, siis  oleks olnud loogiline, et koer oleks tõstnud nina ülesse või tõstnud tempot tundes toidu lõhna tuulega ninna tulemas. Igal juhul oleks pidand ninna  tulev toidulõhn rikkuma rütmi ja keskendumist. Kui vaatate Tüübi ajamist, siis  seda ei toimu. Koera jäljeajamisepilt on kogu aeg samasugune.  Jälje pikkus oli ka päris korralik (160 sammu) ning toidu osakaal üsna väike (29 pala). Jäljel oli vanust 35 minutit.

Minu jaoks oligi tegelikult antud jälg väga meeldiv kogemus, kus ma sain veelkord kinnitust oma senise töö õigele suunale ning treeningute toimivusele. Sellist enesekindlust eri pinnastel ja üleminekutel (arvestdes et jäljed on tühjad) ei ole loogiline oodata 5 kuuselt kutsikalt vaid pigem oluliselt vanemalt koeralt.  Siit edasi jätkan jällegi rahulikumate jälgedega mullal ning katsetan ka võõrast jälge. Nagu ma juba eelnevalt korduvalt olen maininud, siis ilmselgelt ei saa olla 5 kuusel kutsikal väljakujunenud jäljeajamise pilti ja enesekindlust ning ei saa eeldada, et ta teeb mulda, rohtu ja üleminekuid sarnaselt, nagu 2 aastane koer. See kõik nõuab kordusi ja aega. Küll, aga avardavad selliselt läbiviidud treeningud koera arusaama jäljest ning läbi selle vähendavad oluliselt hilisemat konflikti.