Tänases loos kirjutaks jäljest. Toiduga kuulekusest ja pallimängust juba järgmisel korral.

Nagu esimeses artiklis sai kirjutatud saabus Tüüp meile koju neljapäeval. Neljapäeva õhtu ning reede ja laupäev jäi nö. kohanemisaega ning pühapäeval oli võimalik juba alustada  natuke sihipärasema tegevusega. Selleks oli koera peost toitmine ning temaga mängimine. See lõi head alused kuulekuse alustamiseks ning jälje koolitamiseks.

Enne jälje juurde asumist toonitaks veel üle mõningaid aluspõhimõtteid. Oma olemuselt ei ole mõistlik minna enne kutsikaga jäljele, kui

  1. ta on uue koduga sedavõrd kohanenud, et saab koduste inimestega normaalselt läbi ning oskab neid usaldada ning nende peale loota,
  2. ta on saanud nii palju kohanemisest enesekindlust, et minnes temaga näiteks jäljepõllule ei oleks tal kuidagi uutest oludest ja keskkonnast lähtuvalt halb olla ning ta suudaks keskenduda rohu seest toidu otsimisele. Kui kutsikas on hajevil, kardab uut keskkonda ning näiteks kaasa tulnud inimesi, siis ei tule jälje ajamisest midagi välja, sest ta on häiritud ning seetõttu ei saa keskenduda
  3. kutsikas võiks osata omanikuga suhelda ehk nö. mängida temaga, peost toitu võtta ja rihmaga natuke jalutada (sedavõrd et see ei segaks teda). See kõik on vajalik selleks, et kui omanik on rihma otsas ja sisuliselt koos kutsikaga jälge otsib, siis kutsikas peaks omanikku usaldama ja tajuma nö. pigem koostööd kui segamist.
  4. ilmselgelt tuleks kasuks, kui koer oskaks eelnevalt maast toitu otsida.

Sellest viimasest kirjutaks siia natuke pikemalt. Kui tüüp oli oma kasvataja juures kodus, siis elasid kutsikad maja eraldi osas, mis avanes otse õue. Igakord, kui kasvatajad kutsikad õue jooksma lasid viskasid nad rohu sisse ja ka maja esisele platsile peotäie kuivatoitu  . Kutsikad joostes mürinal õue ja mingil määral konkureerides teineteisega trügisidki seda toitu maast otsima.  Selline tegevus kujundas kutsikates väga tugeva käitumismalli, et otsides maast toitu, seda sealt ka leiab. Antud lõik peaks inimeste jaoks ilmekalt lahti seletama ka selle, et miks on nii väga oluline võtta sportimiseks kutsikat õigete kasvatajate juurest. Aga sellepärast, et teadlikud ja oskajad kasvatajad kujundavad juba kodus ema juures olles kutsikaid õiges suunas ning loovad seetõttu arengule väga hea platformi.

Kui Tüüp tuli koju, siis jätkasime sarnast toitmist põradalt ehk me ei pannud toitu kaussi vaid viskasime selle mööda põrandat laiali. Näljane kutsikas kasutas intensiivselt nina ning otsis põrandale laiali lennanud toidupalasid väga sihipäraselt ning korjas ülesse viimse, kui ühe.

Kui te olete nüüd läbi lugenud selle eelduste osa, siis loodan, et mõistate, miks see kõik vajalik on ning miks ei tohi kiirustada ja teha asju suvalises järjekorras.

Nüüd siis jälje juurde. IPO jälg on hästi tehniline , mis tähendab, et koer peab otsima inimese jälge täpselt jälg -jäljes ning nuusutama maapinda võimalikult madalalt. Minu jäljekoolitusloogika on selline, et esimeses järjekorras koolitan ma koerale motivatsiooni ning arusaama, et peab edasi liikuma ning seejärel võimalikult kiiresti  tehnika. Leian, et iga koer (ka koolitamata koer) oskab ajada tundide vanust jälge väga hästi, kuid küsimus on tehnikas. Ehk vaadates suvalist koera metsas jooksmas ja jälge ajamas ei  ole ta täpne, ei tee seda sügaval rohus asetseva ninaga ning jookseb jättes mingeid jäljelõike läbi töötamata. Samas jõuab ka selliselt töötav koer nö. lõppeesmärgini.  Seepärast õpetades jälge tahangi ma näidata koerale, et antud koolitusalas tuleb lõppeesmärgini jõudmiseks minna jälg – jäljes. Teissõnu andes koerale käsu “jälg” peab koer tegema teatud tüüpi otsimist ning see ongi vaja talle selgeks õpetada.

Oma esimese jälje tegi Tüüp 8,5 nädalasena (esmaspäeval) See jälg oli hästi analoogne, nagu tänases jutus kirjeldatud ja videoga illustreeritud teine jäljetrenn. Esimesel korral oli lihtsalt kolm lühikest jälge, mis sai ükshaaval läbi töötatud. Teisel jäljetrennil oli 2 ning nad olid veidi pikemad. Ma teen alguses kutsikale alati mitu jälge ühes trennis, et see oleks talle arusaadavam ja ta õpiks rohkem ning see tõstab ka motivatsiooni.  Kui koer teeb järjest mitu sarnase loogikaga jälge, siis ta minnes teisele jäljele suudab meenutada veel eelnevat ning seetõttu on kasutegur suurem. Sellises vanuses kutsikas ei ole võimeline veel läbi positiivse ja negatiivse mõjutuse aru saama, mida temast soovitakse, seetõttu talle tehinkat õpetada ei saa.

Mina ei õpeta kutsikale esimesel jäljel toiduruutu. Need , kes teevad toiduruutu, teevad seda selleks, et õpetada kutsikat eristama, et toit on vaid tallutud alal ning seal, kus tallutud pole, seal toitu ei ole. See loogika on väga hea, kuid mulle ei meeldi see, et kutsikale nö. esimeses jäljestaadiumis õpetatakse käitumist, kus ta võib jäljel keerutada. Seepärast ma seda ei õpeta.

Samuti ei õpeta ma kutsikale esimeses jäljetrennis nn. tunnelit. Seal küll liigub ju koer vaid ühes suunas ning ei keeruta ja õpib ka eristama kus  on tallutud rohu  lõhn ja kus mitte, kuid minu arust  on tunneli puhul tallutud osa liiga intensiivne ning tihti tunnelist väljumine ei tule isegi kutsikal mõttesse ja ta käitub nagu rong rööbastel. Minu arust võib see provotseerida koera jooksma ning usaldama pigem arusaaama, et tasub joosta edasi, mitte nuusutada maapinda, kuna jooksmine viib ju õigesse kohta.

Samas ma ei väida kuidagi, et sellised koolitustavad on halvad. Lihtsalt mina teen teisiti, kuna see sobib minu koolitusarusaamadega paremini kokku.

Eesmärk oli kutsikale teha jälg, kus

  • ta saab eristada tallutud osa mittetalltust (oma olemuselt ju analog nagu ruut või tunnel on loogikalt)
  •  kus ta peab liikuma edasi
  • kus ta ei saa lihtsalt tormata edasi, vaid peab sisiki otsima ja lahendama ehk leidma, kuhu jälg läheb
    Sellest lähtuvalt tegin järgneva skeemi:

Seisin alguspunktis hetke ja tampisin kergelt ning laotasin algusesse rohekm toitu. Edasi liikusin selliselt, et jäljes ei tule ühtegi katkestust ning sammud kergelt kattuvad.

Samas oleks selgelt eristuvad vasak – parem sammud. Sammusid otseselt ei trampinud vaid kerkergelt ainult toonitasin. Sammudesse panin igasse ühte 2- 4 pala toitu. Toiduna kasutasin koera kuivtoitu, mida ta igapäevaselt sööb. Leian, et kuivtoit jäljel ei ole hea, eelistaks ilmselgelt kutsikat treenida kas kassikonservi või vorsti – singiga, kuid arvestades kutsika vanust ning jäljelt saadava toidu kogust ei tahtnud kutsika päevast menüüd paigast ära lüüa.


Nurkades jäin seisma, tegin nagu uue alguspunkti ning astusin küljelt välja. Tegelikult need nurgakohad ongi need, kus kutsikas liikudes edasi motiveeritult peaks õppima eristama jäljerea lõppu ehk saama aru, kus toitu tegelikult leidub (jäljes).  Kui sirgetel ajades hoidsin koera tagasi ja kinni,  et ta jooksma ei hakkaks, siis nurgas pigem lasin lõdvema rihmaga koeral nuuskida. Lõpus , nagu ikka, oli rohkem toitu ja ohtralt kiitust. Samuti on videolt hästi näha, kuidas ma jälje lõpus kutsikat eemale tõmban ja siis jälle vabaks lasen, et kütta temas veel ülesse nälga ja soovi lõppu jõuda.

Jäljed ajasin ülesse sisuliselt mõni minut peale mahapanekut ning kahe jälje vahel viisin koera autoaase mõneks mituksi ootama.

Jälje panin maha selliselt, et see oli nö. rohtu kasvanud autorööpas, mistõttu ta liikus kõrgemast madalama rohu sisse ja tagasi. Samuti on hästi näha, kuidas rööpast väljumiseks on vaja ülesse ronida. Tegin jälje sellisel pinnasel, kuna seal oli enam vähem sobiva kõrgusega rohi ja ei leia, et pean mingit väga spetsiaalset põldu kutsikale tingimata otsima.

Tüübi esimesel jäljetreeningul oli 3 jälge , nagu öeldud ning kaks esiemst neist olid lühikesed ning ühe nurgaga ning kolmas natuke pikem ja kahe nurgaga.  Teisel jäljetrennil, millest on siin ka video oli kaks jälge ning mõlemal 2 nurka.

Siin siis video jälje mahapanemisest ning kahest jälje ajamisest.