Tweet

Teen eelmise loo põhjal kokkuvõtte, et mis selleks hetkeks oli koeral vajalikul tasemel ja mis vajas veel lihvi.

Rahul olin:

• Koer oskas valida alates stardist juba enam vähem õige hoiaku arvestades, et tulemas on pikk ja raske jälg
• Tehes lühikesi kaari oli ta juba piisavalt hoolikas ning taotles aktiivselt jäljele tagasi, kui selle kaotas
• Nurkades oli ta samuti täpsem ja viga tehes aktiivsem ning see aktiivsus toimus aina väiksemal maa-alal
• Ristuvatel toimis ta rahuldaval tasemel
• Koer suutis ajada kuni 2000 sammuseid jälgi ilma, et oleks liiast väsinud

Treenimist vajas:

• Oli vaja oluliselt pommikindlamaks saada ristuvad.
• Vaja oli saada sarnane jäljeajamispilt ja positiivsed pooled kestma ka rohupõllul ja mulla – rohupõllu vaheldumisel
• Kindlasti oli vaja juurde saada kestvust, sest IPO FH l on vaja teha kahel päeval järjest 1800 sammune jälg

Esimesena võtsin ette ristuvad. Oma olemuselt on võõras ristuv jälg  jäljel selles mõttes pull detail, et tegelikult ei saa olla trennis kunagi 100% kindel, kuivõrd koer tegelikult ristuvaid oskab. Kui koer läheneb ristuvale jäljele soovitud meeleolus ning kõrge innukuse ja instinktiga, siis võib ta ristuva ületada nö. inertsist. See tekitab väga kergelt illusiooni, et koer oskab ristuvaid väga hästi. Olenevalt treeningute ülesehitusest on tegelikult väga lihtne selles illusioonis elada läbi treeningute ja ka läbi võistluste kuni ühel päeval saabub selline võistlus, kus koer ristuvale ära läheb. Tavapäraselt on inimesed sel juhul üllatunud ning ütlevad imestus näol, et ei saa aru, kuidas see sai juhtuda, sest koer on alati ristuvaid hästi teinud.  Mina sellist riski ei taha võtta ning seepärast teen ristuvaid selliselt, et koer ei saa minna ristuvast üle ilma, et ta analüüsiks seda. Imelise võimaluse annavad selleks Mosti ristid. Mosti rist annab võimaluse jõuda ristuvate jälgedega tasemeni, kus koer peab analüüsima apteegi täpsusega ning ma paigutan alati selle  mõtlemiskoha sinna, kus ma tahan koera teatud meeleolus treenida.  Selleks, et saada ristuvad pommikindlaks saigi tehtud päris palju ristuvaid jälgi. Kopeerin siia teksti lõppu tabeli, kus on sees enamus tehtud jälgi ning sealt on näha Mosti ristide treeningute päevad.  Selles tabelis on dokumenteeritud pea kõik jäljed, mida tegin. Veidral kombel oli ununenud dokumenteerida paar jälge, mille osas on siis vastav lahter tühi.

Mosti ristidel on ka üks puudus. Kuivõrd Mosti ristis keerab originaaljälg alati ära ning valejälg läheb edasi (milles samas seisnebki Mosti risti võlu), siis kipub see koera programmeerima selliselt, et koer jõudes ristuvale jäljele ei julge selelst üle minna ja kulutab liialt palju aega analüüsile.  Selle vältimiseks tegin ma Mosti riste ja tavapäraseid ristuvaid vaheldumisi. Samuti jõudes tasemeni, kus ma olin juba rahul tööga, mida koer Mosti ristides tegi, lõpetasin Mosti ristide tegemise. Soov oli kinnistada koeras rohkem arusaama, et ristuvast tuleb sirgelt üle minna. Viimasel paaril nädalal tegin lisaks tavapärastele ristuvatele sisse ka serpentine. Soov oli kuhjata koer üle hunniku väga ebatüüpiliste ristuvatega ning lasta tal seda analüüsida.

Peale 12 mullajälge, mida sai tehtud 3 nädala vältel otsustasin siirduda rohule. Esimese rohujälje tegin sihilikult väga pika ca. 3500 sammu ning paigutasin sinna palju mõtlemisainet.  Olin üsna veendunud, et minnes mullalt ja suhteliselt rasketelt jälgedelt rohule, kutsub see koeras esile mõningast kiirustamist. Rohupõld oli küll rohupõllu skaalal selgelt raskemast otsast ning jäljel vanust üle 2 tunni, kuid arvestades koera eelnevate jälgedega nägi see talle välja ikka nagu pidupäev. Ommoodi naljakas oli vaadata koera, kes töötas oluliselt tempokamalt ning tehes vigu parandas need sisuliselt lennult. Ta oleks võinud selle jälje läbida  sisuliselt joostes ning ikkagi mitte jälge ära kaotada. See pilt muidugi polnud selel smõttes rõõmustav, et sellises meeleolus on ikkagi vead lihtsad tekkima. Ma tegelikult ootasin koeralt sellist käitumist ning järlejäänud aja jooksul oligi vaja timmida koera ajamise pilt sarnaseks millisel iganes põllul. Tegin ühte jutti 4 rohujälge, milledele paigutasin ka hästi ebaloogilistesse kohtadesse ristuvaid sisse.  Mõte oli püüda koer lohakamas meeleolus ristuvale. Teinekord see õnnestus kergemal kujul, üldjuhul ikkagi ei õnnestunud. Tundus, et ristuvad olid koeral ikkagi sedavõrd selged, et väga suure tõenäosusega ta ikkagi sinna ei kuku. Peale 4 rohujälge nägi koera ajamispilt välja täpselt selline, nagu tahtsin näha. Nüüd oli aeg siirduda tagasi mullale.

Minnes tagasi mullale oli selgelt näha, et startides algusvaia juurest oli koer veidi lohakamas meeleolus, kui oleks pidanud. Eks rohujäljed olid teda treeninud suunal, et saab ka lihtsamalt. Mullajälje ülesehitus oli kohe selliselt planeeritud, et koer saaks võimalikult kiiresti aru, et vale häälestus ei vii kaugele. Hästi positiivne oligi avastada, et koer kohandus mullale väga kiiresti. Kuna viimane treeningnädal on puhtalt häälestamise teema, siis oli võimalik eelviimasesse nädalasse paigutada veel paar äärmuslikult nõudlikku treeningut.

Üheks neist valisin sellise mullapõllu, millelt oli ära koristatud peedid ning koristamise käigus oli traktoriga põld betoonkõvaks sõidetud. See põld oli seisnud vihmas , päikses ja tuules ning oli tõesti tõsine väljakutse. Panin sinna 1,5 tunnise jälje koos teravnurkade ja väikeste kaartega.

Siin on videolõik, millest on näha kuidas koer töötas. Kuna filmisin ise mobiiliga, siis jätab video kvaliteet mõnevõrra soovida.

Teise  jälje tegin veidi lihtsamale mullapõllule ning panustasin ennekõike pikkusele. Jäljel tuli pikkust ca. 3700 sammu. Mõte oli panna koer seisu, kus ta peab kogu selle pika jälje tööötama täpselt ja lahendama ülesandeid. Viimaseks nurgaks tegin teravnurga, mis oli  paigutatud mullapõllu teeäärsesse ossa, kust traktorid põllule sõitsid. See oli kõva. Läbi sõidetud risti – rästi ning häirivalt rohu ja autotee ääres.  Mulle väga meeldis, kuida skoer olle släbinud selleks hetkeks juba 3600 sammu ning olles selgelt väsinud, näris tõelise sihikindlusega tööd teha kaotatud nurgas. Ülesanne ei olnud lihtne ning koeral kulus selleks mitu minutit. Kuivõrd õues oli juba pimemenud, siis ei saanud ka kuidagi silmadest abi leida. Mulle see väga meedis ja koer jõudis auga lõpuni.

Järgmises loos kirjutan juba konkreetsemalt häälestusest. Üldisemat juttu jäljel valmistumisest saab lugeda ka Sportkoera blogist, kuhu kirjutasin samuti Tüübi ettevalmistusest veidi teises võtmes http://sportkoer.blogspot.com.ee/

Siin siis ka need tabelid.