Nagu eelnevates lugudes juba kirjutasin, sai langetatud otsus, et IPO 1 eksamile läheb Tüübiga koerajuhina Mari. See valik andis võimaluse varrukaga rohkem tegeleda ning seal olevaid puudusi parimini lihvida. Ilmselgelt ei olnud see lihnte valik, sest täiesti selgelt võis aimata, et koerajuhi vahetus tekitab selle  koera peas mõningasi torme, mis mõjutavad mingil määral kaitsesooritust, aga kindlasti jälje ja kuulekuse poolt.

Mari on väga hea koerajuht ning omab tõeliselt head koeralugemisoskust. Samas on Tüüp aga üsna aeglase õppimisvõimega ning kui näiteks lähtuvalt meeleolust sõidab tal kuulekuse platsil midagi paigast ära, siis selle taastamiseks on vaja päris  mitu trenni teha. Kahjuks ei piisa sellest, et premeerid mõned trennid soovitud sooritust positiivselt, koer rahuneb, saab tagasi soorituse enesekindluse ning kõik jälle laabub.

 Toon lihtsa näite. Kuulekuse trennides tuli ette situatsiooni,kus Mari tuli koeraga platsile kuulekust tegema samaaegselt, kui mina olin näiteks inimgrupis. Koer tõmbas ennast lähtuvalt pelgalt minu nägemisest juba nii kõrgele, et ilus kõrvalkäik asendus viltu jalga rammimisega ning kohati lause risti ette jäämisega. Samas näiteks teises trennis võisin ma olla täpselt samas kohas ning ei toimunud mitte midagi. Kui nüüd aga koer muutis momentaalselt oma asendit lähtuvalt meeleolust, siis tegelikult seda antud trenni raames enam korda ei saanudki. See võib kõlada küll üsna uskumatuna ning kindlasti niimõnigi lugeja väidaks sellle peale, et meil lihtsalt kogemust vähe ja seepärast ei oska. Kange tahmine oleks nendele nõuandjateel anda koer käe otsa, et eks proovi siis ise.  Lihtne loogika ütleb, et kui koer tõmbas ennast käima ja teeb jura, siis oleks lihtne teda natuke rahustada madalamale tasemele ning siis saab ju ilusti teha.  Okei, teeme koeraga mingi hästi lihtsa harjutuse ning premeerime palliga.  Koer saanud palli jookseb sellega ringi, tuleb tagasi, sikutame ja jookseb jälle jne. Selliselt ju toimub teatav rahunemine.  Järgi proovitud ning peab tõdema, et kui isegi teha sellist rahunemist pikemalt, ikkagi võttes koera ühel hetkel kõrvalasendisse kordub kõik algusest peale. Kusjuures olenemata isegi premeerimiste arvust. Ehk üritades teha ilusat kõrvalkõndi ja premeerides teda kasvõi ainult ühe ilusa sammu eest, on võimalik teha 10 –15 ilusa sammu premeerimist ning ikkagi midagi ei muutu. Kolmandal sammul läheb ikka käest ära vaatamata asjaolule, et just 2 päeva tagasi oli kõik ideaalne. Teine võimalus on lihtsalt koera silitada , rahustada ning üritada teda läbi selle viia madalamale energiatasemele. Koer võib näha ühel hetkel väga rahulik välja, kuid andes käsu kõrval  läheb jälle käest. Kui aga otsustada positiivse premeerimise asemel negatiivse mõjutuse kasuks, siis on täielikult nägemist. Üksainuski selline mõjutus tõmbab koera täiesti pilvedesse.  Kusjuures negatiivse mõjutuse alla ei klassifitseeru mitte ainutl rihmamõjutus vaid ka näiteks vasakpööre või kaare kõndimine. 

Taolisi meeleoluga kaasnevaid probleeme tuli seoses koerajuhi vahetusega ette päris mitmeid. Seda kõigil kolmel alal. Eks seoses sellega on saanud päris palju analüüsida ning mõelda välja erinevaid lähenemisnurki ja katsetatud mitmeid mõtteid. Üldpildis peab ütlema, et eks kogu see treeningprotsess liigub ju ikkagi õiges suunas ning koera sooritus läheb aina paremaks ja pikemas perspektiivis ju hakkan koeraga ikkagi ise edasi tegema ning siis peaks olema treeningprotsess jälle  koera jaoks stabiilsemaks muutuma. Eks Mari jaoks on see eksamiks valmistumine ka huvitav kogemus, kuivõrd koer viskab üsna usinalt kogu aeg uusi väljakutseid. Suures ulatuses on kõigi kolme ala treeningud näinud välja just ennekõike stabiilsuse ja rutiini kordustena. Jäljel on saanud teha ka mõnevõrra üleasndeid ja lõkse, et koer jälge liiga lihtsalt võtma ei hakkaks.

Varrukas on saanud teha täiesti uskumatult meeletu hulga külgkonvoeerimise kordusi. Ma ei ole kogu oma treenimise aja jooksul mitte ühegi koeraga pidanud tegema sellist hulka. Kui hakkab tunduma normaalne, siis  järgmisel hetkel oled jälle nullpunktis tagasi. Samas on ka selles saabunud nüüd juba mõningane stabiilsus.  Kõige suurem hirm on pikamaarünnaku ees. Tüüp on väga kiire koer ning ka suuruselt ja kaalult suur. Pelgalt 10 meetriga suudab ta teha juba sellise stardikiirenduse, et varrukamehena seda hüpet vastu võttes on võimalus koerale lihtsalt inertsist järgi kukkuda. Lähtuvalt tema iseloomust on ta aga hüpetes veel veidi toores ning ilmselgelt vajab rohkem kordusi. Sellest lähtuvalt võib pikamaarünnak näha välja ka lihtsalt varrukamehest läbi hüppamisena.

Treenimist on jäänud veel üsna lühikese aja jagu. Natuke probleeme tekitab ka asjolu, et just nädal enen eksmait haigestus laps angiini ning sellest lähtuvalt tuli treeningute arvu oluliselt kärpida, kuna lihtsalt esialgne plaan pole ajaliselt võimalik. Aga eks elame – näeme. IPO 1 on kõigest esimene aste pikemal teel ning seda ei maksa üle dramatiseerida.