Viimasest jäljeartiklist on möödas päris palju aega. Oleks mõistlik toimunust kokkuvõte teha. Nagu ma varem ka kirjutasin oli FH võistluse ajaks Tüüp treenitud tasemeni, et ta oli täpne sirgetel, mõistis hästi ristuvate jälgede olemust, kuid nurgatöö jättis mõnevõrra soovida.  Kuivõrd nurkadega seostus koera peas nii ristuvad Mosti ristid, katkestused, mille jätkumist tuli eespoolt otsida, kui ka teravnurgad, siis arusaadavalt oli koera jaoks nurka jõudes valikute pakk väga suur. Kui koera meeleolu polnud päris vajalik ning t ajuhtus kasvõi kehapikkuse üle minema, siis otsides jälje jätkumist võis ta seda otsida eestpoolt, tagantpoolt ning sisuliselt kust iganes, sest tema kogemus näitas, et jälg võibki minna kuhu iganes. Omamoodi huvitav treneing sai tehtud mõned nädalad peale FH starti, kui käisin Lätis seminari tegemas. Lasin Maril maha panna võõra jälje põllule, kus sai tehtud seminari ning ku solid töötanud kutsikad ja noored koerad ohtra toiduga, ku solid sügavalt sisse trambitud kutsikate jäljed ning oli üle kapanud korduvalt kogu seminarirahvas ning seda mitmes kohas. Tüübi jälg sai pantud sellest kõigest üle nö. diagonaali üle kogu põllu. Koer tuli ülesandega tõeliselt hästi toime ning ajas väga kena ja täpse jälje.

Kuna enne sügist FH s startida pole plaanis ja peamiseks eesmärgiks muutus IPO, siis oli vaja tulla jälgede vanuses tublisti ajas tagasi ning treenida ilusaid täisnurki. Tegevusplaan oligi selline, et treenin mõnda aega peaasjalikult 20 – 30 minutilisi nö. IPO 1 jälgi ja üritan lisaks koera kohandamisega nii värsketele jälgedele saada ka nurgad konkreetsemaks. Kui jälg on kõigest 30 minutit vana, siis on seal väga palju lõhna. Kui teha täisnurk, siis sellise lõhna koguse juures saab koer selgelt aru, et oli täisnurk ja suudab teha ilusaid nurki. Saades järjest rohkem kogemust, et nurgad ongi alati täisnurgad, annab see talle kogemust, et nurka otsides ei tasu minna jälje jatkumist otsima eespoolt vaid pigem kõrvalt või tagant. Plaan iseeenesest oli hea.  Peab aga tunnistama, et kõik ei laabunud päris libedalt. Arvestdes asjaoluga, et Tüüp on treeninud päris palju väga vanu ja keerulisi jälgi, olid 20 – 30 min vanad jäljed talle nagu 1+1 tehe keskkooli õpilasele. Koera kogu olemusest oli näha, et tegelikult suudab ta selliseid jälgi ajada stiilis “silmad kinni ning galoppi joostes”. Minu mõte oli see, et tehes tooremaid jälgi üritan ma koeralt välja meelitada nö. lohakusvead ja läbi selle kohandada ta täpsemaks ja keskendunumaks tööks 20 minutilisel jäljel.  Paraku peab tunnistama, et nende lohakusvigade välja,eelitamine oli oluliselt keerulisem, kui aasta tagasi. Ajades isegi “õdva randmega “ ei astunud Tüüp naljalt lõksudesse ega teinud sedavõrd nähtavaid vigu, mis oleks piisavalt hästi võimaldanud sekkuda. Kui koer haistab jälge ja enda mõistes ajab jälge, siis koera negatiivne mõjutamine on minu arust äärmiselt ebaõiglane, kuivõrd ta ju ajab jälge.

Otsustasin lisada olulisel määral toidu kogust jäljele. Asendasin maiuse nö. parima võimalikuga, mida välja suutsin mõelda ning tegin selliseid jäljetrenne, kus jälje pikkus oli vaid 30-40 sammu ning igas sammus oli toit. Mõte oli koerale näidata, et ei tasu edasi pürgida, kuivõrd koguaeg on peidus väga palju toitu. Edasipürgimine ei vii aga kuhugi, sest jälg saab kiirelt otsa. Arvasin, et koer tabades, et jäljel on niipalju head sööki jääb sellele teemale pikemalt peatuma ning maiustab isuga. Paraku peab tõdema, nagu ka varem, et Tüüp ei ole just hea söögiisuga koer.  Ka kodus teda toites tuleb päris tihti ette päevi, kus koer loobub söögist, sest lihtsalt ei taha. Arvestades koera treeningkoormust on see aga täiesti arusaamatu.  Jäljega oli sama lugu. Ta küll nuusutas läbi enamuse jälgedest, kuid üle poole toidust jättis rebastele. Lihtsalt jälje ajamine pakkus talle niipalju rohkem motivatsiooni, kui toit. Olles katsetanud seda ca. 6 – 7 järjestikust treeningut jõudsin arusaamale, et pole mingit pointi üritada koera võluda mingi über maiusega jäljel, kui see talle ikkagi huvi ei paku. 

Koera on võimalik jäljel saada täpsemaks läbi kahe tee. Ühel juhul motiveerides läbi positiivse koera täpsem olema, teisalt läbi vigade näidates et kui täpsem ei ole, siis kaotad jälje. Vaadates tagasi läbitud tsüklile peangi tõdema, et tegin Tüübiga selles osas valearvestuse, et lootsin ta saada 20 minutilisel jäljel igast sammust parimaid palu sööma. Kui ikka ei taha, siis ei taha.  Oli vaja ümber planeerida.  Otsustasin tõsta taas jälgede raskusastet ning läbi selle  kohandada koera suhtumist jäljesse ning tema ajamise stiili. Siirdusin jäljetreeningutega jälle lähemale FH kastile.  Tegin vanemaid jälgi ja raskemaid. Koheselt, kui sai jälgede iseloomu muudetud, muutus ka koera ajamise stiil. Tegelikult piisas juba tunnisest jäljest, et koer töötas jälg – jäljes ja ajas soovitud tempos ja täpsusega.  Nüüd tegingi mõnda aega vaid selliseid jälgi, lisades jälgedesse nii teravnurki kui kaari ning igasuguseid muid üllatusi alates maastikumuutusest kuni teede ületusteni.   Üldises plaanis võisin koera tööga väga rahule jääda. Eks väikeseid probleeme tuli ette ning mõni jälg õnnestus paremini kui teine, kuid nö. üldpit oli hea. Mõeldes IPO 1 – le ning 20 minutilisele jäljele toimub aga töö nö. valede oludega. Vaja oleks kuidagi koer siiski kohandada 20 minutilise jäljega. Okei , ma saan aru, et nö. pikema sperspektiivis ei lähe tal ju kunagi seda 20 minutilist jälge vaja, kuid kena oleks ju siiski IPO 1 ka kaunilt sooritada.  Võtsin suuna selliselt, et üritan koera saada vanemate jälgedega just sellises pildis ajama, nagu näha sooviks ning siis üritan sinna vahele teha 20 minutilisi jälgi  üritades koera jäljeajamispilti hoida sarnasena, nagu vanematel jälgedel.  Kuivõrd koer on programmeeritav loom, siis  on selge, et treenides koera jäljel teatud pildis ajama, ajab ta seda ka  erineva vanusega jäljel. Tal tekib nö.  teatud kinnistunud ajamis epilt, mida ta siis rakendab.  PEab tunnistama, et selline plaan töötas paremini. Ilmselgelt olid nö. vanemate jälgede vahele tehtud 20 minutilised jäljed oluliselt paremad. Eriti hästi mõjus aga tsükkel, kus tegin mitu trenni järjest üsn raskel mullapõllul tehes jäljele sisse nii kaari, kui erinevaid nurki. Arvestdes  noil päevil valitsenud sooja suveilmaga olid need jäljed koera jaoks tõesti rasked, kuivõrd ta pidi eriti kaartel väga täpselt töötama. Naastes jälle rohule oli ta ka seal täpsem.