Kujutame ette jälje  lõhna rohupõllul. Isegi 3 tunnise jälje puhul võime olenevalt oludest rääkida teatud mõttes lõhnatunnelist. See tähendab, et sammudes on maapinna murdumise lõhn ja see on sammu sees selgelt tugevam, kuid ka sammude kohal ja vahel hõljub maapinna murdumisest tõusvat lõhna ning jala läbi rohu  liikumise lõhna. Ristuv jälg on nagu teist värvi joon, mis jookseb üle originaaljoone. Neil kahel joonel on veidi erinev iseloom ja natuke erinev lõhn. Selleks , et koer sellest aru saaks, peab ta sellesse süvenema. Kui on raskem põld ja tuulisem ilm, siis koer tunneb originaaljälje lõhna jupi raskemini ning peab paremini kontsentreeruma. Kui ta saabub ristmikule sellises meeleolus, et ta pole 100% kindel originaaljälje lõhnas, sest on veidi olnud lohakas (mitte nii kontsentreeritud), siis võib vabalt juhtuda, et ta ristmikul ei tunnegi originaaljälje lõhna hetkeks. See tekitab ebamugavustunde ning koer lahendamaks probleemi haarab kinni esimesest ettejuhtuvast jäljest ning selleks on kahjuks ristuv jälg. Tundes oma koera ning arvestades tema noore vanusega olin täiesti veendunud, et sellist olukorda võib ette tulla. Seega oli vaja koerale teha selgeks, et jäljel võib olal kaks väga sarnase lõhnaga jälge, millest üks on õige ning jäljetöös on väga oluline neil kahel vahet teha.

Ainuke võimalus kindla peale mängida, et koer  satuks võõrale jäljele selliselt, et ta tõesti oleks sunnitud valima, oli kasutada Mosti risti. Originaalis on Mosti rist selline, et kahest põllu otsast hakkavad teineteise vastu liikuma kaks jäljetegijat. Jõudes põllu keskel kokku keerab üks neist paremale ja teine vasakule. Tekib selline nurk, kus koer jõudes nurka omab nö. kolme erinevat valikut. Ta peab analüüsima ning otsustama õige kasuks. Olles treeninud seni päris kõrgete tulemusteni jõudnud FH koeri olin kasutanud Mosti risti alati selliselt, et originaalil ja võõral jäljel oli ajavahe sees. Kui originaal oli näiteks 2-3 tunnine, siis rist oli tehtud näiteks pool tundi enne ajamist. Samaaegselt tehtud risti polnud julgenud kasutada, kuna see on koerale psüholoogiliselt väga räsiv. Vaadates Tüübi aktiivsust  ja stressitaluvust jäljel leidsin, et temaga võiksin proovida. Tegin siis sellise jälje, et enne Mosti risti tuli jäljel ette üks ristuv, mis pidi koerale teatud häälestuse, sellele järgnes Most, millel võõras jälg oli kõndinud vastu ja pööranud teises suunas, siis järgnes taas tavapärane ristuv keset sirget ja siis Most, kus võõras oli kõndinud sisse küljelt ja välja samas suunas kus kulges original kuni ristumiseni. Selline rist on veel eriti raske, kuna kui tavapärase Mosti puhul originaaljälg ja võõras jälg saavad ristis kokku tulles eri suunal ning seega  peab koer justkui valima vaid, kummas suunas keerata, siis sellisel juhul läheb ristumispunktis originaaljälg sujuvalt üle võõraks. Koeral on lähtuvalt eelnevast harjumusest väga lihtne minna otse edasi, sest nii ütleb kogemus ja ristuv peaks alati ju minema justkui risti.

Kordasin sama skeemi kolmel korral ning teisel korral tegin olukorra veel sedavõrd raskeks, et originaaljälg oli kõnnitud võõra inimese poolt ja ristuv oli minu oma. Kui nüüd kujutada ette, et koer jõuab mööda sirget minnes punkti, kus tema jaoks äratuntavalt võõras jälg läheb momentaalselt üle “oma inimese” jäljeks, millega ta on üles kasvanud, siis on arusaadav, kuidas sellises punktis koer tunneb tõmmet minna võõrale jäljele. Need jäljed ehitasin ma ülesse selliselt, et peale Mosti riste ei tulnud mitte preemia, vaid teravnurgad ja maastikuvahetus. Eesmärk oli treenida ka koera stressitaluvust ning võimet stressis olles probleeme lahendada.

Nii, nagu ma arvasin ja mida ka senine kogemus teiste koertega oli õpetanud, koer eksis Mosti ristides üsna selgelt. Koerast oli väga hästi näha, et jõudes ristpunkti otsis ta nö. lihtsat lahendust ega süvenenud piisaval tasemel erisuste analüüsimisse.  Sellest lähtuvalt tulid ka vead. Kuna Mosti rist on koera tavapärase jäljetööga väga hullult vastuolus, kuivõrd koer on alates kutsikast saati harjunud tegema selgeid nurki ning kui tulevad ristuvad, siis vaid sirgetel, siis täiesti arusaadavalt tekitab  rist koerale kõva annuse stressi ja konflikti.  Enne viimast ristitreeningut mõtlesin teel jäljele, et mu koer nägi viimasel jäljel välja juba selline, et ei tea, kas tasub veel ühte ristitrenni teha. Täiesti selgelt olin jõudnud piirini, kus koera enesekindlus hakkas kõikuma ning esimest korda nägin antud koera jäljeajamises osasid, kus  ta stressist suu avas ning  hetkeks lahenduse otsimise aktiivsuse kaotas. Otsustasin siiski riskida ja veel ühe jälje teha. Sellel treeningul nägin selgelt et olin jõudnud treeningutega kursitiku servale ning üks jalg oli juba astumas üle serva.  Samas suutis ta ristidega hakkama saada. Nüüd oli vaja koer tagasi kokku ehitada. Loodetavasti oli see lõhkumine olnud kasulik ning eks seda näitavad järgnevad jäljed.

Täiesti arusaadavalt lõhkus ristitreening nii koera ajamise enesekindlust kui ka nurkade läbimise intensiivsust. Nüüd oli vaja need osad tagasi ehitada. Selleks otsustasin teha lihtsamaid rohujälgi, millel puuduvad ristuvad ning koer saab kogeda sirgete ja nurkade valitsemise tunnet. Esimestel jälgedel oli selgelt näha, kuidas koera nurgad olid täiesti hävinud. Jõudes nurka polnud koer enam kindel, kas nurk keerab vasakule või paremale ning seoses kogemustega teravnurkadega ning katkestustega otsis ta nurki ka jälje eest ja tagant. On ju loogiline, et kui jäljel on katkestus ja jälje kadumisel on koer saanud kogemuse, et otsides eest , ma ka leian sealt jälje, siis see kogemus jääb meelde. Ilmselgelt oli näha see lõiv, mida vahepealsed treeningud maksid. Iga järgneva treeninguda läksid aga nurgad paremaks ning hakkasid juba nägema nurga moodi välja. Nüüd oli aeg proovida ristuvaid.

Lasin teha paaritunnise võõra originaali ja sinna  sisse ristuvad. Lahe oli näha, kuidas koer jõudes ristuva jäljeni iga kord peatus ja analüüsis. Selgelt oli näha, et vahepealne vägagi konfliktne töö ja koera jaoks teatud mõttes nurka ajamine oli kandnud vilja ning koer ei lahendanud ühtegi ristuvat enam automaatselt vaid peatus analüüsiks ja lahendamiseks. Olin olukorrraga väga rahul. Nüüd jäi üle vaid loota, et enen võistlust on võimalik nurgad piisava enesekindluse peale taastada ning et selle  kõige juures ka ristuvate analüüs alles jääb.