Peale vahepealseid jäljelugusid kirjutaks vahelduseks jälle kuulekusest. Kuulekuse trennide hulk on Tüübil olnud laias laastus 3-5 trenni ringis nädalas. Augustis – septembris (ehk siis ca 16 kuu vanuses) oli veidi pikem paus seoses silmaprobleemiga. Kuulekuse trennid näevad laias laastus välja sellised, et võttes koera autost välja lasen tal ülesse näidata aktiivsust. Teinekord premeerin seda kohe palliga, teinekord võtan kõrvalasendisse ning peale mõningast kõrvalkäiku saab koer palli.Kuivõrd ma ei ole rahul kõrvalkäiguga, siis kõrvalkäiku on saanud teha päris suures mahus. Ilmselgelt on liikumine õiges suunas ning Tüübi kõrvalkäik hakkab vähehaaval juba välja nägema selline, nagu ma ideaalis sooviks näha. Pisteliselt on saanud trennides teha ka istut , lamat ja lamamiselt juurde kutsumist ning samuti edasisaatmist. Samas aga iseloomustades trenni nö. põhirõhku ütleks, et siiski põhirõhk on kõrvalkäigul ja hüpetel. Minu soov on saada enne talve ja libeda tulekut koeral mõlemad hüppeaportid sellisesse konditsiooni, et kevadel jääb üle vaid lihvimine. Minu jaoks on koera treenimise juures kõige olulisem asi koera tervis. Kõik treeningud tuleb viia läbi selliselt, et oleks välistatud igasugune vigastuse võimalus. Sellest lähtuvalt ei tee ma kunagi hüppeid, kui on mingigi risk libisemisele.
Arvestades, et kevadeks saavad IPO mõistes muud osad sellisele tasemele, et võiks mõelda eksami suunal, olekski oluline jõuda enne pikka talvepausi hüpetega enam vähem vajalikule tasemele. Kui võtta terviklik pilt, siis IPO kuulekuse osast ongi puudu veel natuke nö. terviklikku meeleolulist tausta ning nö. rida pisikesi detaile (mis määravad päris palju, aga mille treenimine pole väga keerukas). Arvestades, et pikk talv on sellega tegelemiseks aega on täiesti ilmne, et kevadeks saab kuulekuse vajalikule tasemele. See tähendabki, et hüpped peaksid olema nii head, et isegi peale pikka talve pausi saaks nad lahti sulatada ja nad ei kutsuks esile muude osade mõranemist.
Tõkkeaporti jaoks sai hüpete õpetamisega alustatud juba enne suurt suve. Pean õiget hüppetehnikat ja hüppamise kindlust väga oluliseks. Arvestdes, et koer on kiire ja aporti puhul keskendub palju aportile ning saagiinstinkt on kõrge on väga lihtne hankida koerale mingi vigastus kuskilt võistluselt –eksamilt kui koer lohakalt tõkkesse hüppab. Seepärast olengi tahtnud teha nii palju hüppeid, et hüppamine muutuks koera jaoks täiesti automaatseks ja programmeerituks. Pakuks, et olen teinud üle tõkke hüppeid vähemalt kahes trennsi igal nädalal. Arvestades, et olen hüppeid teinud nüüdseks kokku 5 kuud, võite ise kokku lugeda, kui palju on saanud nö. tehnilisi hüppetrenne teha. Arvaks et olen teinud mitusada hüpet. Olen hüppeid kogu aeg teinud selliselt, et motiveerin koera palliga ülesse kindlustamaks asjaolu, et koer on rohkem häiritud ning ei keskendu piisavalt tõkkele. On ju täiesti selge, et kui treenida nö. raskemat, siis kergem tuleb alati lihtsamini. Kui koer on vähem motiveeritud ja saab keskenduda paremini hüppele, siis see tuleb alati paremini välja. Olen algusest peale kasutanud tõkke kohal toru, mille maha ajamisel saab koer taagsisidet, et nii ei tohi teha. See välistab vigastuse ohu ning muudab koera hüpetel täpsemaks. Viimastel aegadel olen teinud hüppeid nii, et panin selle kergelt kukkuva toru riide sisse (nagu on näha ka videos). Sellisel juhul kukub ka kergel puutel sisuliselt kogu tõke.See välistab vigastuse. Koerale kinnistub niimoodi arusaam, et kui ta kasvõi kergelt tõket puudub, siis preemiat ei tule. Järgneva etapina tõstan veel tõkke kõrgust ning panen veel ühe toru tõkke kohale, et tagada lennukam hüppe ja tekitada koerale harjumus, et on vaja veel kõrgemalt hüpata. Arvan, et ta lihased, liigesed ja luud on tänaseks juba nii palju tugevamaks kasvanud, et pehmel pinnasel võib tõkke kõrgust tõsta küll.
A tõkke õpetamisega alustasin nii, et viskasin aporti vahetult tõkke taha ning andes käsu “hopp” aitasin rihmast koera tõkkele. Jõudes teisele poole võttis ta automaatselt aporti (see harjumus oli juba tekkinud tavatõkkelt) ning ma hüpates A tõkkele motiveerisin teda tagasi hüppama. Viskan kogu aeg sihilikult aportit vahetult tõkke alla, et koeral ei tekiks harjumust kõrgelt alla hüpata.
Antud loole juurde lisatud videolt on näha mitmeid erinevaid nüansse treeningult. Tegemist on tüüpilise trennivideoga, mistõttu seal on näha palju vigu näha. Tavapäraselt ehitan trenni selliselt ülesse, et alguses motiveerin siledamaa aportiga ülesse toomise kiirust, mida ma ei saa ju tõkke puhul enam nii lihtsalt teha. Videol on näha nii kiiruse motiveerimine palliga kui ka siis juba nö. puhas toomine. Seejärel olen teinud peale puhtaid hüppeid ilma aportita, et koerale vajalik hüppetunne sisse saada ning seejärel olen teinud üle tõkke toomist. Edasi siirdun A tõkkele, sest koer on üle tavatõkke tuues juba vajalikus programmis sees.
Vaadates seda videot on selgelt näha kolm viga, mis korduvad. Esiteks koer ei istu ja oota rahulikult, teiseks ta tuleb toomisel sisse ja kolmandaks ta närib mõnevõrra. Olen täiesti teadlikult nii toimetanud. Koeralt ma ei nõua istumist kuna tahtsin teha aporti alged võimalikult konfliktivabalt. Kui toomine sujub juba ilusti, siis hakkan nõudma ka algpunktis rahunemist. Sissejooksmine ja närimine on puhas tehniline trenn. Kuna mu koer on veidi ülekeev, siis olen algusest peale näinud aporti närimise ohtu. Seetõttu olen ka kogu aeg paralleelselt teinud aporti hoidmist ning eesasendi võtmist. Arusaadaavalt aportiga hüpete treenimised töötavad vastu ning seetõttu näeb asi välja enam vähem kontrolli all olev, aga mitte üldse täiuslik. See saabki olema lisaks kõrvalkäigule nö. talve üks peamisi treenimisobjekte. Teen juba praegu pea igal hommikul aporti hoidmist ja lähedalt toomist ning kindlasti hakkan seda talvel veel rohkem tegema. Sellega saab koer tehniliselt selles osas tugevamaks ning kevadel taas hüppeid alustades on võimalik koerale lihtsamini näidat, et nüüd pead samamoodi tegema. Rahulikku ootamist saab ka hakata tegema sihipärasemalt ning lahus toomisest. Hetkel olen vaid nõudnud enne toomist kontsentreerumist, mille saavutamiseks teen kõrvale astumisi ja nõuan tähelepanu enne, kui koera tooma lasen. Kui vaatate videot, siis on hästi näha, et tormisem päev oli paltsi lehti täis lennutanud ning seepärast ei eristunud aport seal piisavalt hästi. See segas koera üsna kõvasti. Samas arvaks, et tervikuna tuli see kasuks, kuna see õpetasiki koerale, et aport ei ole vaid jookse ja haara vaid tuleb ka keskenduda ning harjutus nõuab lõpetamist. Videolt on hästi näha ka see, kuidas ma koera erinevaid eksimusi ära markeerin. Ehk kui koer teeb midagi valesti, siis mida ma teen sellisel puhul. Pakuks, et sellest räägin järgmisel korral edasi, sest lugu tuli juba päris pikk. Videolink on siin
Lisa kommentaar