Vähehaaval on kätte jõudmas Tüübil  esimene nö. tõsisem start . Nagu ma eelnevalt kirjutanud olen, võtsin plaani teha enne talve FH 1 stardi. Eesmärk ei ole midagi tõestada stiilis, et “näe teen 18 kuuse koeraga” vaid pigem koera taseme kontrollimine. Ma leian, et üldises treeningprotsessis on äärmiselt oluline saada tagasisidet taseme kohta. See info võimaldab planeerida edasist treeningplaani ja läbi selle  teha täpsemat tööd. Nagu eelnevates lugudes olen kirjutanud, siis IPO start jääb ootama kevadet. Kuivõrd jäljes olen Tüüpi alates esimesest jäljest viinud edasi hästi süsteemselt ning ehitanud kivi kivi haaval tervikut, siis läbi selle olengi saavutanud seisu, kus Tüüp oskab enda vanuse kohta juba väga hästi jälge ajada. Kuna trennis on saanud katsetada väga erineva vanusega ja pikkusega jälgi erinevatel pinnastel, teha päris suures koguses ristuvaid ning  ka võõrad jäljed on sujunud, siis tunduski igati loogiline proovida enne talvist pausi koera reaalses situatsioonis. Siinkohal vajab allakriipsutamist, et ma ei  pea õigeks kiirustamist. Koeraga tuleb minna eksmile või võistlusele siis, kui kõik on ilusti valmis ehitatud. Noore, pooliku koeraga liiga vara startides võib liiga palju kaotada. Tüüp on oma 18 kuu vanusega küll üsna noor, aga antud FH starti ei pea ma liiga varajaseks. Kuivõrd Tüüp on teinud päris palju trenne eksamisarnastes oludes ning ta jäljeajamise tase on ka hetkel vägagi valmis, siis  kui start peaks ebaõnnestuma ei näe ma sealt midagi negatiivset tulemas. Küll, aga annab see palju kasulikku tagasisidet. Ma oleksin tegelikult rõõmuga startinud kuskil võistlusel, sest eksam kutsub mingites gruppides siin kindlasti esile kobinat teemal, kuidas ma  justkui vaid korntrollitud oludes tulemust läksin tegema. Kahjuks aga sel aastal erinevalt eelmistest polnud oktoobris enam ühetgi FH võistlust ning mu koer sai alles 03. oktoobril 18 vanaks ja ei võinud eeskirjade järgi enne  startida.  Kes aga kahtlustab  eksami audentsust on igati teretulnud eksamit või treeninguid vaatama, et näha mida see kõik reaalselt kujutab.

Tänases loos käsitlekski pikemalt koera häälestust antud ülesastumiseks. Arvan, et see häälestamise protsess võib olal huvitav lugeda. Enne FH starti jõuab selle aasta jälgede number 107 peale.  Eelmisel aastal oli summaarne jäljetrennide arv 104. Kui arvestada et eelmisel aastal sai esimene jälg tehtud juuni alguses ning sel aastal sai alustatud regulaarsete trennidega juba märtsi lõpus ehk üle 2 kuu varem, siis üldpildis on sel aastal saanud teha ikka väga palju vähem jäljetrenne puhtalt ajanappusest lähtuvalt. Alustasin jäljetrennidega  sel aastal  regulaarselt 24. märtsil. Arvestades, et see teeb 29 nädalat on nädala keskmine trennide arv 3,6 ehk üldse mitte mingi suur number. Oleksin jupi rohkem rahul, kui see number siiski üle 4 oleks.

Koera häälestamine FH eksamiks tähendab Tüübi puhul seda, et ma tahaks saada teda ajama stabilises rahulikus meeleolus, samas ikkagi piisava intentsiivsusega ning enesekindlalt. Natuke on jätkuvalt probleemiks alustus, esemelt liikuma minek, nurgajärgne kerge kiirendamine  ning ka mingil määral ristuvad.  Kuivõrd Tüüp on jäljeajamisest väga huvitatud, siis  ta motivatsioon enne  starti kerib üsna kõrgele ning stardiootus annabki esimestesse sammudesse natuke liialt kiirust.  Nurga lahendamine on igale koerale kergendus ning sellega kutsub esile mõningast kiirendamist. Ilmselgelt on see detail, millega tuleks tegeleda ning vanematel koertel sihipärase treeninguga seda probleemi enam ei eksisteeri. Esemelt minek on sama teema, nagu alguspunktki ehk ootust on palju ja soovi ka ning siis tuleb esimestesse sammudesse natuke liialt kiirust. Ristuvad üldjuhul pole probleemiks, kuid kui jälg muutub liiga lihtsaks, siis  Tüüp jõuab keerata enne ristuvale ära, kui ta reaalselt mõelda jõuab. Ta teeb seda nö. automaadi pealt ning võttes ristuvat nurgana ja kergelt alguses kiirendades paneb ta ristuvat tähele alles liiga hilja. Seega vajab timmimist mitte ristuv, vaid üldine meeleolu ning üsna loogiliselt ei tee paha ka ristuvate treenimine.

Kirjutaks siia lahti viimase kahe nädala jäljed enne starti. Start on sel laupäeval, alustan möödunud nädala esmaspäevast.

Esmaspäeval sai tehtud päris pikk jälg ca. 1200 sammu ning seal oli 9 nurka ning 8 ristuvat. Jäljel oli vanust ligi 3 tundi ning pool tundi peale mahapanekut  lasin käia ühel inimesel jäljest üle kahest kohast koos koeraga ning seejärel teisel iniemsel ca. 5-6 meetrit peale seda koeraga susserdamist ristuvad. Ehk siis üldpildis oli kaks koeraga ristuvat, milledele järgnes natukese aja pärast inimese ristuv ning siis  oli 4 inimese ristuvat veel.

Panen siia selguse huvides ka skeemi. Alguspunktis ei läinud ma otse välja, vaid küljelt, et muuta koera tähelepanelikumaks.

Koeraga ristuvate kõndimise eesmärk oli tekitada koerale stressi enne ristuvat, et ta läheneks ristuvale olles veidi stressis ja peaks seda selles meeleolus ka lahendama. Põld oli oludelt lihtne ning seal olid jäljed  vahelduva eduga selgelt nähtavad. See oligi eesmärk, sest tahtsin koerale treenida ristuvaid sellistes  oludes, et koer näeb visuaalselt kõiki ristuvaid ning nähtavad jäljed meelitaks teda silmadega ajama ning läbi selle kutsuks esile rohkem vigasid.  Üldpildis võibki öelda, et koer oli natuke lohakas küll.  Kuna olud olid tõesti ta jaoks lihtsad, siis ta töötas üksjagu “lõdva randmega”. Ta eksis küll vähe, aga näiteks nurkades oleks ilmselgelt soovinud selliste olude osas näha täpsemat tööd. Ta ei keerutanud ega kaotanud jälge kuid läks siiski veidi üle. Üllataval kombel polnud talle need koeraga üle kõnnitud ristuvad üldse probleemiks.  Mõnevõrra üllatuslikult  ületas ta kõik ristuvad väga enesekindlalt ning siis eelviimases keeras ilma pikemalt mõtlemata sahinal ristuvale. Arvestdes kõigi nende eelnevate ristuvate puhta ületamisega tundus see ikka väga üllatav. Ainuke, mida oskaks kahtlustada on see, et koer äkki tegi seda lähtuvalt väsimusest. Jõudes pikema jälje lõpuossa on ilmselgelt ta mõnevõrra väsinud ning samas tunne ideaalselt aetud jäljest tõstab enesekindlust ning sellest lähtuvalt muutub hoiak jälje suhtes mõnevõrra lohakaks. Viimase ristuva tegi ta taas ära, sest eelneva ristuva probleem oli värskelt meeles.

Mõeldes selle  jälje peale  oli mul kindel veendumus, et järgmine jälg peaks olema tehtud rõhuasetusega täpsusele ning koer oleks vaja saada tööle täpsemalt ja läbivalt kontsentreeritumalt. Mulle tundub, et tehes pidevalt pikki jälgi on saanud mõnevõrra teha järeleandmisi täpsuses. See tähendab, et kui koer läheb mööda jälge aga ei nuusuta läbi igat sammu, siis see on  nagu sobinud. Mõeldes, et jälg on kolmetunnine olen võtnudki seda sellisena, et nii ehk naa on pikk jälg väsitav ning pole õiglane nõuda igat sammu. Üldiselt ajavadki kogenumad FH koerad selliselt, et nad ei tööta igat jälge läbi, kuivõrd vastavalt kogemusele nad püsivad ka osasid jälgi läbi analüüsimata ideaalselt jäljel. FH s on see täiesti normaalne. Kõikide jälgede läbitöötamine oleks liiga väsitav ning FH jälje pikkus pigistaks koerast liialt energiat välja.  Tüübi puhul aga on tekkinud olukord, kus ta valitseb 3 tunnist jälge väga hästi ning omades ettekujutust, et ta suudab ajada ka natuke väiksema kontsentratsiooniga toobki esile lohakusvigu. See on ilmselgelt haakuv vähese kogemusega ja vanusega.

Nüüd oli jäljes paaripäevane paus ning järgmise jälje tegin neljapäeval. Teades, et see on esimene jälg peale pausi olin veendunud, et koer raudselt on veidi lohakas. See lookski ideaalsed võimalused probleemidega tegelemiseks. Valisin sellise põllu, mis on jupp aega tagasi mürgitatud, mõnevõrra randaalitud ning siis  üsna pikalt seisnud. See on muutnud pinna suhteliselt kõvaks ning segav põhk ja randaali jutid ei võimalda ajada silmadega. Samas on põllul väga palju metsloomade jälgi ning sead on seal tuhninud maa ikka kohati täiesti segi. Panin maha kõigest 45 minutilise jälje, millel pikkus oli vast ca. 600 sammu ringis, kuid sisaldas rohkem nurki ning kontsentreerumist nõudvaid liikumisi traktorijälgedesse ja sealt diagonaali välja. Eesmärk oli teha värske jälg, et seal oleks rohkem lõhna  ning seetõttu oleks täpsuse nõudmine igati õiglane koera suhtes, aga samas ei oleks jälg nähtav kuidagi. Alguspunktist läksin välja jällegi küljelt. Selline oli  skeem.

Koer oli stardis lohakas ja tormas sirgelt üle. Ta ei oleks küll teinud suurt viga ning oleks läinud õiget teed, kuid kuna eesmärk oli korrigeerida, siis  korrigeerisin suhteliselt koheselt. Läbivalt võibki jälje kohta öelda, et üritasin ajada jälge selliselt, et koer laseks ennast soovitud hetkeks lõdvaks ning teeks vea. Kui viga oleks selge ja must – valge oleks ka korrigeerimine õigustatud. Kuna koera täpsus oli mõnevõrra halvemaks läinud siis oligi selliste vigade väljaprovotseerimine hästi lihtne. Täpsustan siinkohal kohe üle, et nokkisin vigadena välja igasugused natukenegi lohakusele viitavad käitumised. Oodata, et koer kuidagi kaarutama läheb ja sisi seda veana paranadada poleks olnud pointi, sest ta ei tee enam nii suuri vigu.  Kindlasti aitas ka värskem jälg, kus lõhna oli rohkem ja see lõi koerale illusiooni, et ta saab väga hästi hakkama. Üldpildis oli jäljes hästi palju stressi, koer oli ilmselgelt natuke närvis, kuid otsis väga intensiivselt lahendusi. Ma jäin jäljega väga rahule. Mu eesmärk oli ka treenida koerale nö. iseseisvat stressist väljumist ja stabiliseerumist.

Reedel tegin samasuguse jälje. Ainuke erinevus oli, et jäljel oli vanust 1,5 tundi ning pikale tagasirgele kõndisin teiste jalatsitega ise sisse ristuvad. Võrreldes eelneva päevaga oli koer alguses üksjagu täpsem ning ka ajamise pilt oli täpsem. Arusaadavalt võimeldas seda ka veidi vanem jälg. Sellegipoolest kärpisin maha kõik väiksemadki vead soovides koera veelgi täpsemaks saada. Tüüp ei läinud enam nii kergelt minu poolt provotseeritud vigadesse ning ajas üldpildis ikka jupi paremini. Eriti positiivselt üllatas aga asjaolu, et jõudes minu tehtud ristuvatele ta kontrollis mõlemat , aga jätkas edasi täpset tööd. Ma tegelikult veits kartsin neid ise tehtud ristuvaid. Vanemate koerte puhul on see täiesti normaalne, et tehakse ise teiste jalatsitega ristuvaid, kuid ma ei oleks uskunud, et Tüüp oskab juba praegu sellist vahet tajuda (kuivõrd sammu iseloom ja sammuja lõhn on ju samad, erinevus on vaid vanuses ja jalatsis). Aga üllatas positiivselt. Kokkuvõtvalt võib öelda, et jälg oli palju terviklikum ja koera töös oli vigu üsna vähe.

Nüüd olin saavutanud seisu, kus minu pilgu järgi oli koera suhtumine jäljesse enam vähem vajalikul tasemel. Nüüd oli vaja katsetada. Tegin laupäevaks veidi tõsisema proovi. Panin küntud põllule, mis päikega seistes oli üsna kõvaks vajunud, maha jälje, mille ajasin ülesse alles 6 tunni pärast. Jäljel oli pikkust ca. 900 sammu ning 5 nurka. Põld oli täielik kuumaastik ning viimase nurga paigutasin meelega suurema kivi juurde. Kuivõrd kivi oli traktorit seganud, siis oli seal olulisel trohkem traktori jälgi ning need olid sügavamad. Tegin nö. sihilikult nurga kogu põllu kõige raskema koha peale. Minnes kuus tundi hiljem ajama olin kindel, et pean ajama lühem rihmaga ja kontrollima mõnevõrra rohkem koera täpsust. Endale üllatuslikult aga hakkas koer esimesest sammust peale tööle nii täpselt, et  julgesin ta lasta 10 meetri peale. Olin teinud 3-ndale sirgele ka ise värsked ristuvad. Ristuvad olid koerale tõsiseks probleemiks, kuna minnes neid kontrollima kaotas ta originaallõhna ninast. Ta sai küll aru, et ristuv on ristuv, aga ei suutnud leida uuesti originaali, kuna jälgi polnud üldse näha ja nad olid nii vanad. Ei aidanud koer ning lasin tal ise otsida. See tekitas temas kõvasti konflikti ja stressi, aga lõpuks ta leidis siiski  ise jälje ja läks täiesti isesesvalt ning mõnusa ensekindlusega edasi. Minu jaoks ongi see väga oluline jäljekoolituse juures, et koer õpiks leidma peale stressi enesekindlust ja vajalikku meeleolu. Lahe oli see, et ta tuli stressist nii kiirelt välja, et ma sain tegelikult ta kohe lasta 10 meetri peale. Koer ajas sedavõrd hästi ja startis ka esemetelt täiesti eeskujulikult, et otsustasin 2 nurka enne lõppu rihma käest lasta. Kõndisin koerale järgi ca. 15 meetri peal ja võimendasin vigasid jalutades talle nurgas järele. Koer tegi täiesti filigraanse töö ja üllatas mind väga positiivselt. Tagantjärgi on jube kahju, et kaamerat kaasas polnud.

Pühapäeval sai tehtud suurema grupiga trenni. Lasin maha kõndida ca. 1300 sammuse  7 nurga ja 8 ristuvaga jälje, millel oli 4 eset. Jäljepind vaheldus selliselt, et alguse osa oli nö. esimese randaalimisega üsna mättane põld, sisi vahepeal läks ta üle ühtlase põhuga kaetud ala, siis üle rohu ja tagasi mullale ning  poole ajast oli pehmemal mullal, kus sees traktorijäljed. 3 sammu enne esimest nurka oli pandud ese. Tahtsin veel tegeleda esemelt minemisega. Natuke oli start kiirustav ja lohakas ning koer tegi väikse vea. Sekkusin koheselt ja oli näha, et see tekitas koerale mõningast stressi. Ta küll kogus üsna kiiresti ja läks mööda mulda ilusti liikuma, kuid sisuliselt 7-8 sammu pärast saabus põhuga kaetud osa. Oli selgelt näha, et seal ei osanud koer ajada ning kolmetunnine jälg oli liiga nõudlik. Koer keerutas natuke liiga palju ja sai selelst eest ka märkuse. Positiivne oli ilmselgelt asjaolu, et ta leidis iseseisvalt põhualalt välja ja stabiliseerus koheselt vajalikku meeleollu ja temposse. Tegelikult oli tal kohanemiseks aega vaid kümekond sammu, kuna kohe tuli peale roheline ala, milell pikkust ca. 6-7 sammu ja tagasi mullale. Koer ajas imeliselt hästi ja väga hea enesekindlusega. Edasi tulevad diagonaali minemised üle traktorijälgede ning piki traktorijälge ajamised polnud probleemiks. Tegelikult sujuski kõik ülejäänud üsna ideaalselt välja arvatud lõpus olev põhuala, kus jällegi kogu muld oli kaetud põhuga ja koer keerutama hakkas.  Jäin trenniga väga rahule ja samuti oli koer teinud super töö.  Ainuke, millest oli kahju oli see, et kuivõrd õues oli juba pimedaks läinud, siis ei näinud koer ristuvaid enam silmadega ja see nö. faktor jäi tegemata. Tõsi ta küll kontrollis ristuvaid ja ei läinud nendele, aga ei näinud ka silmaga. Nüüd järgnes kaks päeva pausi jäljel. Esmaspäeval tegin küll kuulekust ja teisipäeval varrukat, aga jälge ei teinud.

Kolmapäeval taas jäljele. Arvestades, et kaks päeva on vahet olnud, võis arvata et koer on veidi rabe. Kindlasti natuke kiirustab ning läbi selle on ka täpsus kehvem. Plaanisin korrata eelmise nädala loogikat ehk panin jälje üsna kõvale pinnale, kus jälge näha sisuliselt polegi ning ehitasin jälje ülesse  nö. täpsuse nõudmisele  ja sellest lähtuvalt jätsin ta ajaliselt vaid tunni peale.

Skeem nägi välja selline

Oletus koera meeleolu osas ei petnud. Kuigi samas pean tõdema, et ikka täiesti uskumatu on see, kuidas laupäeval pühapäeval ajab koer täiesti okei meeleolus ning vaid 2 päev pausi ja meeleolu on ikka täiesti teisest mastist. Veidi selline tunne on, nagu tegeleks elavhõbedaga. Kuna aga koera häälestamist on saanud üksjagu katsetada, siis on olemas vähemalt mingi suund, mida teha. Loomulikult, kuna koer on noor, siis  eks tuleb ette jätkuvalt ka üllatusi. Alguspunktis läksin välja jällegi küljelt.  Koer oli tegelt tähelepanelikum, kui nädal tagasi, aga mulle ei meeldinud tema häälestatus, mis oli siiski veidi lohakas. Seepärast püüdsin välja vead ja andsin koerale mõista, et niimoodi mulle ei sobi. Terviklikus pildis võib öelda, et koer ajas üsna rahuldavalt mitte minnes seiklema kuhugi, püsides ilusti jäljel ja tehes enamus nurki ideaalselt, kuid nö. ideaalpildist eristas ajamist mõningane kiirustamine, väike närvilisus ning samuti kiirustades osade jälgede mitte läbitöötamine, mis tekitas ajamise üldpildist veidi rabeda kuvandi. Paigutasin jäljele rohkem esemeid sooviga kasutada ära koera energiat ja tõsta esemete näitamise kiirust. Sellega võis väga rahule jääda. Kahele esemele tegin kohe selga ka nurga, et saada koer eseme järgselt veel täpsemaks. Minu arust ka see  õnnestus. Eks tegelt ju tulebki igat jälge hinnata nö. antud päeva kontekstis. Ehk kui antud juhul koer ikkagi veidi kiirustas stardis esemelt ja läks pool kehapikkust nurgast üle, siis  arusaadavtl see oli seotud ka valitseva meeleoluga. Kui koer on rahulikumas meeleolus, siis arusaadavalt on ka täpsus parem. Jäljel oli pikkust ca. 600 sammu.

Neljapäeval tegin ca. 1200 sammuse jälje vanusega 1,5 tundi. Kõndisin teiste jalanõudega pool tundi peale jälje mahapanekut ise ristuvad sisse.  Jälje peamine eesmärk oli saada koera veel täpsemaks, nõuda täpsust pikemal jäljel ning teha ristuvad just sinna nö. väsinumasse otsa. Tegin jälje taas sinna raskele põllule, kus jälge mulla sisse sisuliselt ei jää ning ku son palju segavaid loomajälgi ja ka eelmiste trennide kutsikatele tehtud jälgi. Tegin seekord alguspunktist otse välja ja kohe pikema sirge vastu tuult. Kuna viimase treeningjälje tahaks teha küljelt välja, siis arvasin, et vaheldusekks oleks hea ka anda üks kinnituse nö. õigele suunale. Esimese nurga tegin kohe traktorijälje kõrvale ehk soov oli, et see jälg segab teda ja siis on ta sunnitud kohe nurga võtma.  Neljanada sirgega keerasin aga traktori jälge sisse ja sisi vahelduva eduga kandusin sealt välja ja jälle tagasi. Traktorijälg on seal põllul nii tugevalt sees, et sinna ei anna isegi tugeva astumisega jalajälge tekitada. Esimese eseme panin põhuga kaetud ala keskele, et koer oleks sunnitud kohe peale eset tegema veidi teistsuguse stardi. Ka ülejäänud nurgad üritasin teha pigem nö. raskematesse kohtadesse. Ristuvad aga kõndisin võimalikult nähtavasse kohta ning tugevalt. Läbivalt ütleks, et alguse osa oli veidi rabe, kuid siis  koer stabiliseerus ning ülejäänud jälg sujus üsna ideaalilähedaselt. Ajasin vahelduvalt pika rihmaga ja lahtiselt ning lasin koeral ise lahendada. Esimesel sirgel korrigeerisin , aga edsi polnud vajadust. Koer läks osades nurkades üle pool kehapikkust, aga otsis kohe ülesse nurga ja süvenes ilusti. Ristuvate juures mulel eriti meeldis see, et ta reaalselt kontrolliski neid ristuvaid. Kusjuures koera käitumisest oli aru saada, et ta analüüsis ning lahendas. Mulle väga meeldis ta ajamine.

Sellise jälje põhjal oleks võinud ka vabalt minna juba reedel eksamile. Kuivõrd mul on üks päev veel, sisi pean mõtlema sellise jälje, mis koera liiast ära ei väsita, aga samas ka motti liiast ülesse ei kisu.

Viimase jälje teen reedel lühema, kuid vanema. Teen kindlasti 3 või isegi 3,5 tunnise. Panen 1-2 eset ja 3-4 nurka. Välja lähen alguspunktis küljelt. Jälje eesmärk saab olema veel veidi tähelepanu tõstmine aga samas piisavlt lühike jälg, et koeral mott eksamiks hea oleks. Pakuks, et pikkust saab olema kuskil 300-400 sammu ringis.