Kirjutasin eelmises jäljeloos sellest, kuidas tänu lumevaesele ja soojale talvele sai ka muidu lumisel ajal nüüd ikkagi täiesti talutavat jäljetrenni teha. Kui eelmine jäljelugu sattus jõulude aega, siis tänane lugu on 01. jaanuari jälg. Koeral on vanust seal paar päeva alla 9 kuu. Nagu ma eelnevalt olen kirjutanud, ei pea ma õigeks 1-2 jäljetrenni pausidega vaheldumisi. Kuna nüüd sai pühade ajal teha 4 jälge järjest ja siis  jäi kõigest 1 päev vahet ning sai jälle 31. dets. Ja 01. jaanuar trenni teha, siis koer tunnetas seda sama tsüklina ning seepärast ma ei leidnudki, et kaks vaba päeva võiksid jäljel kasutamata jääda.

Kui nüüd mõelda, et ilmselgelt tuleb ju talve tõttu uuesti paus sisse. Kui mitte lume, siis vähemalt pimeduse tõttu, siis tahtsin teha need jäljetrennid sellised, mis pikemas perspektiivis kasulikud oleks. Kuna koeral on tulnud tugevalt vastupidavust juurde, siis oli soov katsetada nö. jälje pikkusega tema kestvust ning anda talle pikema jälje kogemus.  31. detsembril tegin ligi 500 sammuse jälje, mis ilmselgelt on Tüübi pikim jälg, mida ta teinud on. Kuna see sujus hästi ja koeral tundus energiat ja kontsentreerumiskestvust ülegi jäävat, otsustasin  järgmisel jäljel veel latti tõsta. Panin maha 655 sammu pika jälje, millel oli 5 nurka, 2 eset  ning üleminek rohult mullale ning tagasi. Vanuseks lasin jäljel seista 1,5 tundi.  Treeningu peamine eesmärk oli anda koerale pikema jäljega kogemus ning samas kontrollida tema kestvust, katsetada 10 meetrist rihma ning tuletada meelde üleminekut, mida polnud mõnda aega teinud. Kuna peale pausi oli all juba 5 jälge ning koer oli stabiliseerunud, siis  see võimaldas ka üleminekut katsetada.  Toitu oli üsna vähe.


Kui vaatate videot, siis on hästi näha, et koer alustab üsna energiliselt.  Ilmselgelt võiks tempo olla veidi rahulikum, kuid  selline algus on ka väga loogiline. Esiteks on seljataga paus ning kõigest 5 jäljega ei saa  sellise närvisüsteemiga koer veel piisavalt hästi oma tööd tasandatud. Teiseks on koeral seoses vanusega tulnud juurde jõudu ja energiat ning ta ei oska seda nö. uut tasakaalu veel jäljel õigesse rütmi panna. Lisaks on rohi ka pinnasena üsna lihtne võrreldes vahepealsete mulla jälgedega.  Kui kevadine hooaeg saab alguse, siis on täiesti ilmne, et saab juba stabiilselt tegeleda tempo ja kontsentreerumisega sellel suunal, et koer olenemata ajahetkest jäljele minnes kohe rahulik oleks. Praegu on ta sellisteks treenideks veel liiga noor ning see oleks koera suhtes ebaõiglane (sest ta ei saaks paljust aru ega oskaks õigesti käituda).  Esimese sirge tormakus väljendub kõige selgemalt esimeses nurgas, kus koer ilmselgelt liiga palju keerutab. Eks oma osa oli ka asjaolul, et nurk oli üsna kiirelt peale eset. Kui vaatate koera eseme näitamist, siis see on ilmselgelt veel toores, kuid siiski minu jaoks piisavalt kiire (arvestades koera kogemusega). Esemelt jäljele lastes ma hoian koera veidi käega kinni . Ilmselgelt ei taha ma saata teda ise seistes, kuna koer ei oska veel esemel nii pikalt lamada ning kui ma laseks vea sisse, siis see oleks koolituslikult jama, kuid kaklemine teemal “ et ei tohi ilma käsuta minna “ oleks veel jamam, sest kleebiks koerale eseme juurde ebameeldiva värvingu.
Peale nurka koer mõnevõrra rahuneb. Vaatasin ise eemal kõndivat inimest (lotuses, et ta sealt jäljele ei tule ) ning ei pannud üldse teist eset tähele. Nagu videost on näha näitas koer selle täiesti iseseisvalt ning heas tempos.  Praegu on mul ikka eseme sees veel toit, mille ta sealt siis  peale näitamist kätte saab.  Teisest esemest edasi ilmselgelt koera ajamine aina tasandub ja peale teist nurka ajab koer juba selliselt, nagu ma näha sooviksin. 

Enne mullale minekut on rohi ATV dega väga segi sõidetud ning see ilmselgelt segab teda. Seoses sellega kaotab ta mõnevõrra keskendumist ning seetõttu tundub talle pinnase vahetumise kohal olev vesi ületamatu takistusena. Ma ei leiagi, et nii noor koer peab okama minna ühelt pinnaselt teisele läbi “veetakistuse” ning seetõttu aitan teda selles üleminekus. Võib ju küsida, et misk siis üldse selline üleminek. Aga miks ei võiks oer saada kogemust et läbi vee saab ka minna? Ja ilmselgelt õpetab see koera peale raskuse tekkimist kiiremini rahunema ja kontsentreeruma, sest muutus ka pinnas ja ta lihtsalt peab. Jõudes mullale on hästi näha, kuidas koeral võtab hetke aega, et pinnasega kohaneda, kuid edasi läheb juba ideaalselt. Tagasitulek rohule sujub veel paremini ning seal ei sega enam ka ATV jäljed. Kartsin ise seda üleminekut rohkem, kuna mul sai toit sisuliselt otsa. Mul oli mullal viimast nurka tehes alles vaid kolm pala toitu. Koera see aga ei tundunud häirivat. Viimasel sirgel saan ka rihma lasta täies pikkuses (ehk 10 meetrit) välja ning koer töötab minu jaoks ideaalpildis. Tagantjärgi tark olles oleks võinud jäljel pikkust veel 100 sammu rohkem olla ning sealhulgas ka üks nurk, oleks seda 10 meetrise rihmaga ajamist pikemalt koeral kogeda saanud lasta. Aga ilmselgelt ei uskunud ma, et ka sedavrd pika jäljega, is on üsna vana ning ka keerukas jätkub koeral nii palju energiat kontsentreerumiseks lõpuosas. Lisaks lõpusirgele ajasin ka vahepealsel osal ilmselgelt pikema rihmaga kui 4-5 meetrit ning kokkkuvõtvalt võin öelda, et koera rihma pikkus küll enam ei mõjutanud. Jäin jäljega väga rahule ja nüüd tuleb kindlalt paus sisse. Video asub siin