Jägala juga on hästi huvitav paik. Väidaks, et seal on käinud enamus eestlastest. Kui küsida inimeste käest, et mis meenub esimese asjana seoses Jägala joaga, siis pakuks, et paljud vastavad, et palju jääd kevadel koos rahvamassidega. Osad kindlasti mainivad parkimisraskusi või trügimist.
See on omamoodi huvitav, et inimesed käituvad karjas. Kui üks läheb kevadel Jägalale ja postitab pildi jäämassidest, siis tahavad sinna kohe kõik minna ning samasuguse foto postitada.
Minu jaoks on kõige ägedamad Jägala kogemused aga seotud kas öise kottpimeda ajaga või sügiseste varahommikutega, kui jälgid läbi aurava jõepinna torkavaid esimesi päikesekiiri.

Seekord käisin ma taas Jägalal kottpimedal õhtul. See on kusjuures täiesti uskumatu tunne, kui võtad kogu oma fototehnika kaasa, sammud astangul peaaegu veepiirini ning nihutad ennast servale.
Kui sirutad käe välja, siis näpud kaovad pimeduse varju. Sättides statiivi paika üritad meeleheitlikult meeles pidada, et mingis meeltesegaduses ei tohi minna teisele poole statiivi, sest sealt võid alla vigaseks kukkuda.

Omamoodi äge on seal olla ja mitte näha seda suurt veemassiivi, mille olemasolu tajud vaid kõrva kaudu. Kuigi seal sirab ühest küljest sisse Tallinna valgusreostus, on seal ikkagi jõe kohal selgelt nähtav linnutee kaar.
Seal on piisavalt pime, et tunnetada lõputuna tunduva tähistaeva kõiksust. Istud paekivist astangul, kõrvus kohiseb võimsalt langev vesi ning peakohal helendab ere linnutee kaar.
Ütleks, et emotsioonina taas mega äge elamus. Palju ägedam, kui kevadisel jääpiinnal trügimine, et saada endast samasugune selfi, nagu kõik ülejäänud tuhanded inimesed.

Selleks nautimiseks tuleb aga aega võtta. Ei saa nii, et kiman autoga kohale, jooksen lambivalguses astangule , vaatan tähed üle ja jooksen autosse tagasi. Öine Jägala koos avara tähistaeva võlviga ei ole mingi kiirtoit. Seda peab nautima iga meelega ning selleks peab seal olema, et seda tunnet tajuda.

Kuidas pildistada linnuteed

Olen Jägalas ka mõned aastad tagasi käinud linnuteed pildistamas. Tehnilised võimaluse dolid siis teised. See varasem foto on siin näha https://aivooblikas.com/kaamerasilma/oofotod/jagala-juga-ja-linnutee-2/
Ma tahtsin seekord saada nö. maksimumi ehk saada sellist fotot, mida veel üldse linnuteest Jägalas teha annaks. Jägalas on valgusreostusega üsna kehva seis. Vaadates läände kumab sealt üsna tugevalt sisse Tallinna valgus. Samuti on Jägala joa taga tänavavalgustusega tee. Vaglusreostuse konkreetses paigas on 4.8 bortle, mida on linnutee pildistamiseks natuke palju.
Selleks et saada hea foto oli kõik hästi läbi planeeritud. Ja tegelikult oli ka olemas vajalik tehnika.

Võtsin kaasa starträkkeri ning oma astromoditud Canon 6D kaamera. Tegin kokku Jägala kohal olevast taevavõlvist 24 fotot pikkusega 1 minut kuni 3 minutit. Summaarne säri tuli 26 minutit 30 sekundit

Siin allpool olen ma ise pildil koos starträkkeriga ning see foto on pärit õhtust, kui pildistasin Aude keerdmändi koos linnuteega. Too õhtu jäi meelde ka virmalist epoolest. Ma kasutan Sky- watcher Star Adventures starträkkerit.

Pildistades starträkkeriga saab teha pika säriga pilte taevavõlvist ning tänu träkkkerile liigub kaamera tähtedega kaasa. Träkkeri loogika ongi see, et ta liigub maa pöörlemisele vastassuunas ja tänu sellele ei teki tähtedele liikumisest tingitud sabasid taha. Selline pikem säri toob linnuteest välja palju rohkem detaile. Mida pikem on säri, seda rohkem infot jõuab kaamera sensorile. Kui aga kaamera pöörleb kaasa tähtedega, siis maapinnal paigal olevad puud ja Jägala juga hakkavad liikuma ning jäävad pildile hägustena. Seepärast tuleb maapeal olevast osast (ehk esiplaanist) teha eraldi foto. Tegin sellest ka katsetamise mõttega mitu fotot, säriga 20 sekundit kuni 2 minutit.

Kui vaadata tähti ja linnuteed palja silmaga, siis me ei suuda värve näha, sest silma tundlikkus pole piisav. Kui pildistada kaameraga pika säriga, siis suudab kaamera talletada palju rohkem detaile ning nähtavale tulevad ka värvid.

Kui kasutada astro moditud kaamerat, millel on välja võetud sinna algselt pandud punane filter, siis imbub aga pildile veel rohkem värve, mille muidu kaamera punane filter oleks ära varjanud. Tavalistele fotokaameratele pannakse punast tooni filtreeriv filter. Lähtuvalt fotokaamerate sensorist oleks muidu fotod meil kõik punased. Selle vältimiseks on kaameral sees punast filtreeriv filter. Kuna aga avakosmoses on päris palju punast värvi, siis on võimalik lasta võtta kaameral see punane filter välja ja asendada teise filtriga. See teine on selline filter, mis laseb läbi vesinik alfa punast kiirgust. See on aga avakosmoses väga levinud toon. See võimaldab pildile püüda oluliselt rohkem punaseid toone ning seeläbi ka detailsemat pilti. Erisus tavalise kaameraga on lausa 3-4 korda.

Kui lisaks veel teha 24 fotot ning laduda need arvutis teineteise paele, siis seal olev info veel võimendub, sest eri kaadrites olev tähtede heledus ja taevane värv tuleb veel tugevamalt esile. Nüüd kui ma need kokkulaotud fotod arvutis avan on seal väga palju detaile ja värvi. Kui te mõtlete, et see eelnev oli keeruline, siisi kõige keerulisem osa seisab aga hoopis ees.

Arvutis toimuv töö linnuteega

Minu jaoks on loodusfotograafia juures äärmiselt oluline teha võimalikult looduslike värvidega pilte. Kui te vaatate internetis olevaid linnuteega loodusfotosid, siis seal leidub ikka täiesti uskumatut kraami.Mul kipub iga kord arvutiekraani mõra sisse tekkima, kui ma vaatan selliseid fotosid, kus linnutee esile toomiseks on keeratud kontrastsus põhja (tõstetud claritit ja dehaze keeratud) ning linnutee näeb välja nagu liiivapaber.

See ei ole ilus ning see ei ole ka looduslik. See näeb välja just selline pingutus, et ma tegelikult väga midagi fotole ei saanud, aga imen seal vähekegi leiduva kraami kuidagi esile lükates heeblid põhja. Selle lükkamise juures muutub ka taevalaotus elektrisiniseks nagu keevitusleek. Kui see liivapaberina näiv linnutee ei löö mõra silma, sisi see elektersinine taevas kindlasti lööb. Sarnaselt lisatakse/keeratakse ka linnutee fotodele juurde värve. Osad fotod on nii värvilised, et kõik ahhetavad sellest imelisest värvigammamst, kuid kahjuks on see võlts. Lisan siia nüüd Jägala linnuteee ühe fragmendi. Võtsin kokku stäkitud pildi ja keerasin seal südamest kõike ning see pilt näeb selline välja.

Kui te nüüd seda võrdlete ülal toodud pildiga, sisi siin on küll kontrastsust j avärve rohkem, aga see läheb koledaks kätte.

Aga mis värvi on linnutee tegelikult? Mis värvi on öö. Kui küsida inimeste käest, et mis värvi on öö, siis enamus tõenäoliselt ütleb, et must. Tegelikult ju pole must. Üldiselt armastatakse taevast ööfotodel näidata sinisena kerge rohelise maiguga.

Kui ma teen kaameraga foto, siis kaamera pildiga on selline lugu, et seal ei ole kunagi seda teatavat ühest ausust. Ehk siis kaameraga pildistades on võimalik kasutada automaatset valge tasakaalu. Sel juhul kaamera üritab ise välja mõelda, et kas olud olid pigem kollakad või sinakad ning kas oli pigem öös rohkem lillat või rohelist. Kui nüüd foto arvutis lahti võtta, siis see kaamera asetus vaja alati üle keeramist, sest öisel ajal ei suuda kaamera neid toone õigesti tajuda. On ka võimalus eelnevalt see tasakaal kuhugi paika seadistada, kuid ka sel juhul vajab see üle reguleerimist. Kuna ma pildistan aga astro kaameraga, siis on kõgile lisaks pildid veel punased.

See tähendabki, et nüüd on vaja foto heebleid selliselt lükata – tõmmata, et taevas läheks oma õiget värvi. Aga milline on linnutee õige värv? See on eriti keerukas küsimus. Otsisin internetis ikka väga pikalt ja sügavalt, et kas kuskiltki leiab sellise nö. ausa etaloni, mis toob välja neutraallse linnutee värvi. Otsisin NASA piltide hulgast ja tuntud fotograafide fotopankadest. Peab tõdema, et see oli raske otsimine. Inimestel on ikka komme keerata arvutis pilte värvilisemaks, kui tegelik elu. Lõppkokkuvõttes sain enda jaoks sellise enam vähem etaloni ette. Selle järgi ka ma oma linnutee foto viiimistlesin. Ehk siis kuigi sellele fotol oli väga palju infot, värve ja detaile ning see võimandaks oioi kui palju värvilisemat pilti teha, ei oleks see aus ja neutraalne ning seepärast ma seda ei teegi.

Minu arust peab olema Jägala kohal olev liinnutee sama aus, nagu all kohisev võimas vetemöll. Kokkuvõttes ütlekski, et kui ma vaatan seda lõpptulemust (pilti) ise, siis ma olen rahul, sest ma tean et sealt paremat pilti pole võimalik saada. Okei, nii on kui võtta ette j apildistada linnutee fragmente ükshaaval pikem aobjektiiiviga ja sisi hakata neid arvutis kokku liitma.

Kui kellegil peaks olema soov sellist fotot endale seinale tellida, siis ka see võimalus on olemas