Mul tegelikult oli plaanis järgnevalt kirjutada kuulekusest ning ka sotsialiseerimisest jne. Kuivõrd aga läksin koeraga jäljel sel nädalal mullale tagasi, siis kogesin seal midagi taolist, mida kindlasti tahaks siin kommenteerida. Oma eelmises jäljeloos kirjutasin soovist treenida koeraga veel neid autoteest üleminekuid enen edasiliikumist. Paraku läksid trennid aga hoopis teises suunas. Tegin veel ühe trenni üle selle autoraja . Kuna vahele tuli ühistrenn koos teistega, siis  otsustasin, et teen nö. koera jäljerütmi tugevdamiseks vahele ka ühe ühtlase rohelise põllu trenni.  See sai tehtud karjamaal, kus lehmi pole mõnda aega peal olnud kuid siiski on aluspõhi mõnevõrra segamini tallutud. Vahepeal on kasvanud sinna ilus ühtlane rohi peale kõrgusega 10-15 cm. Tegin ca. 200 sammuse 2 nurgaga jälje millel oli ca. 30 sammu toiduga. Jälje ajamise käigus lasin abilisel kolm korda  koera eest läbi kõndida ning ristuvat teha. See oli jällegi selline trenn, mida oleks lahe olnud filmida ja videot näidata, sest tegemist oli jällegi millegi uuega. Aga, nagu ka varem öeldud, päris kõike ka filmida ei jõua ja pole mõtetki. Tüüp sai ilusti hakkama ja vaid kontrollis neid ristuvaid jälgi ühel korral. Koera töö oli enesekindle ning rütm hea. See oli teatud mõttes nagu selline kontrollpunkt, kus sain endale jälle reaalse pildi ette, et kus me oleme ja kui kindlalt peaks ennast tundma.

Nüüd oli plaanis minna sinna autoraja peale tagasi, aga ….  vahepeal  künti ülesse mõned põllud, mis mullase pinnaga lausa ahvatlesid. Nüüd sisi sellest, miks ma täna seda siin kirjutan. Nimelt läksin õhinaga mulalle ning panin maha üsna tavapärase jälje – ca. 100 sammu + 2 nurka ning toitu umbes ¼ tuuris. Jäljel oli vanust ca. 20 minutit ja põld tolmas vastikult. Minnes koeraga jäljele tekkis mõte, et äkki sai veidi üle pingutatud ning liiga raske jälg tehtud. Äkki oleks pidanud nö. pinnase muutmisel koera kohandama lihtsama jäljega, kus rohkem toitu. Samas oli Tüüp siiani esinenud sedavõrd hästi, et lootsin et ta siiski saab hakkama. Ja ma pean tunnistama, et olles treeninud Tüüpi erinevatel pinnastel ning vahetanud olusid üsnagi laialt olin ma veendunud, et see on vajalik koerale nö. kogemusliku põhja tekkimiseks ning sellest on kindlasti kasu nö. tulevikus, aga ma ei oleks midagi taolist etet kujutanud, mida ma nägin. Koer alustas jäljeajamist sellise tundega, nagu ta oleks taoliseid mullajälgi kogu oma senise lühikese elu teinud. Enesekindlus jäljel liikudes ning täpsus oli muljet avaldav. Ei olnud mingit probleemi, et toitu oli vähe ja pind võõras.  Toonitan veelkord: ma tegelikult olin üllatunud sellises enesekindluses. Ma arvasin, et ta vajab rohkem tuge. Koer ajas ilusti lõpuni ning trenniga võis väga rahule jääda. Mul on tõsiselt kahju, et mul polnud kaasas kaamerat, et seda filmida. Nagu öeldud, eks ma ise ju ka olin sellisest trennist üllatunud. Võtsin kaamera  kaasa järgmisesse trenni ning selelst on siin ka video. Ka sellel videol on näha koera enesekindlust ja ilusat tööd. Juhin tähelepanu asjaolule, et põld ei olnud mitte ühtlane sile mullapõld vaid ebaühtlane ning põhuga läbi küntud ja sees olid diagonaali minevad randaalimisjäljed. Need tegelikult ka segasid koera mõnevõrra ning panid nö.  kontrellima. Vabandan video kvaliteedi pärast, mis jällegi statiivilt filmitud ning seetõttu mõnevõrra ebatäpne.

Järeldusena antud trennidest ütleksin, et ma olen kogu aeg arvanud, et koera tuleb kutsikast peale kohandada erinevate pinnaste ja oludega, et tal tekiks lai kogemuslik  põhi ning parem üldistusvõime. Kuid ma ei oleks arvanud, et see nii kiirelt ja nii tugevalt areneb, et 4,5 kuune kutsikas rohult mullale siirdudes sisuliselt ei tunnegi töös mingit jõnksatust vaid tema jaoks nagu polekski midagi muutunud. See on tegelikult muljetavaldav ning niimõnigi minu senine arusaam ning tõekspidamine saab selle  kogemuse põhjal oluliselt selgemaks ja tugevamaks. Tunnistan veelkord et ma olin tegelikult üllatunud. Olin sarnaseid asju teinud varem korduvalt vanemate koertega ning üsna julgelt, kuid alati oli olnud vajalik mõningane kohandamine ning jälje lihtsam ülesehitus esimestel trennidel. Ei oleks uskunud, et kutsikaga õigesti treenides see üleminek nii palju lihtsam võib olla. See oli Tüübi 59 –s jälg ning vanust 4,5 kuud.

Edasi jätkan mulletreeningutega ning lähiajal kindlasti kirjutan must kui jäljest.