Ma käin Saaremaal pildistamas punahirvi kahel ajal – septembris, oktoobris nende nö. jooksuajal ning siis taas kevadel märtsis. Oma iseloomult on need ajad täiesti erinevad.
Sügisene jooksuaeg on periood, kus võib kohata üksinda ringi jalutavaid pulle või siis näha pulle oma nn. haaremiga. Kusjuures möirgamine, kui selline on täiega elamus. Pihta hakatakse juba natuke peale keskpäeva ning niimoodi kestab see läbi öö. Emotsioonina nö. kõige ägedam on olla kottpimedas metsas ja kuulata neid möirgeid, mis kaiguvad vaid paarisaja meetri kauguselt mürisedes jõuga kehast läbi.

Kevadistel käikudel on aga seis palju kaootilisem. Võib trehvata suuremaid kogunemisi või siis üksikuid siin seal toitu otsivaid isendeid. Enam pole korrapärasust. Võib kohata üksjagu loomi ning nende hulgas mitte ühtegi pulli või siis vastupidi näha jalutamas tervet punti sarvilisi koos. Kui sügisene möirgamise nautimine lõppeb tavaliselt oktoobris algava ajujahiga, siis kevadel kustub huvi pilte teha koos sarvede mahajooksmisega.