Milline kaamera on parim? See on küsimus, mida minult on seoses minu fotograafia huviga korduvalt küsitud. Mõtlesin, et kirjutan ühe kokkuvõtva loo, millest loodetavasti on abi kellelegi. Minu teadmised ei ole kuidagi absoluutset mõõtu ning lähtun suuresti oma kogemusest, mida siis teistega siinkohal jagan. Kindlasti on selliseid lõike, mille osas mõni teine teisiti arvab.

Millist fotokaamerat valida?

Valikute tegemisel  tuleks alustada tegelikult sellest, et mida tahetakse pildistada.  Mina jagan siinkohal oma arvamust just loodusfotograafia poolelt. Kui mõelda mõistele looduse pildistamine, siis tegelikult üldiselt oleks oluline läbi mõelda ka see, et mida täpsemalt sooviks looduses pildistda. Näiteks ööfotode ppuhul mängivad rolli ühed kaamera omadused, samas kui näiteks sööstva jäälinnu pildistamisel hoopis teised. Kui teh avalik võimalikult kitsaks, ehk otsustada pildistada näiteks vaid maastikku või näiteks vaid linde teatud kauguselt, siis on võimalik sellesse nö. kitsasse valdkonda invetseerida rohkem raha ning omada läbi selle ka paremaid võimalusi. Ma olen natuke püsimatu hing ja tahan pildistada maastikku, teha ööfotosid ning pildistad alinde nii varjest kui ka ringi matkates. Üsna tavaline on näiteks see, et mul on kaasas 3 erinevat objektiivi, 2 fotoka keret ja lisaks ka veel droon. Kõik on kotis kaasas ning oma käigul teen ka nende kõikidega pilte.
Ma olen pildistanud lapsest saati ning minu käest on läbi käinud erinevad nn. Veneaegsed filmikaamerad. Nüüd kui alustasin aga sihipärasemalt looduse pildistamist oli minu esimeseks kaameraks Canon 40D poolkaader kaamera, sellele järgnes Canoni 6D täiskaader, millele tekkis üsna varsti kõrvale Canon 90D poolkaader. Tänaseks olen jõudnud välja  Canoni R5 kaamerani.

Järgnevalt räägikski oma kogemustele põhinevat läbi, et mis tüüpi looduspiltide jaoks, millist kaamerat eelistada. Minu eelpool kirjeldatud kaamerarada on viinud ühe mudeli juurest teise juurde just lähtuvalt sellest, et kuskilt hakkas king valusalt pigistama. Ma ei ole ostnud ühtegi kaamerat seepärast, et tuli miski uuem ja ägedam mudel välja ja seepärast oli kiusatus vahetada. Järgnevalt seletaks lahti sellised loodusfotograafia seisukohast üsna olulised näitajad, milledel ühtede või teiste fotode tegemisel on vägagi määrav roll. Kirjutan mõistetest poolkaader ja täiskaader; peegelkaamera ja hübriid ning tutvustan teisi nö. olulisi näitajaid. Antud loetelus esimesena mainitud kolm mudelit on kõik peegelkaamerad  (DSLR kaamerad), viimati nimetatud on hübriid.
Lisan siia alla kaks fotot, mis on mul tehtud Canon 40D ga

Canon 40D + Sigma 100-300 1:4 APO DG HSM säri 1/1600 f4 ISO-1600

Canon 40D

Kaamerate võimalused ja kvaliteet on tehnika arenguga  tõusnud aina kõrgemale.

5-6 aastat tagasi oli käibel selline kõnekäänd, et pildi teeb objektiiv ning seetõttu tuleb endale valida enam- vähem okei kaamera ning pigem kulutada rohkem objektiividele. Põhjenduseks asjaolu, et objektiivid ei kaota ajas eriti oma kvaliteeti ning selline investeering tasub alati ära.  Muideks see püherdava karu pilt, millega ma 2021 aasta Eesti suurima loodusfoto konkursi võitsin oli pildistatud ligi 20 aastat vana objektiiviga (Sigma 100-300 1:4 APO DG HSM). See oli kunagi ostetud kasutatud peast ning ma kasutan seda siiani.

Canon 6D ISO-1600 f:4.5 säri 1/320

Fototehnika on aga arenenud nii tormiliselt viimastel aastatel, et ma kohe selgelt tänases päevas ei alaväärtustaks piltide kvaliteedi juures kaamera rolli võrdluses objektiiviga. Kuigi karu pildistasin ma 6D ga, siis olles pildistanud näiteks tol hetkel peamiselt Canoni parima poolkaader peegelkaameraga 90D ja siirdudes hübriidkaamerale R5 tõusis teravate piltide osakaal mitte protsentides vaid kordades. Kusjuures kasutasin ma täpselt samu objektiive. Pildi teravus sõltub peale objektiivi väga palju fokusseerimisest ja samuti võimekuses pakkuda kiiremat säri (näiteks suurema ISO ga).

Peegelkaamera versus hübriidkaamera

Nagu öeldud, olen pildistanud väga erinevate peegelkaameratega, millede valikul olen lähtunud minu jaoks vägagi olulistest näitajatest.  Tooksin nö. olulisematena välja näiteks selle, et Canoni 6D sensori kohta öeldakse, et see olevat kogu Canoni sarja parim sensor ööfotode tegemiseks omal ajal.  Ehk siis parem, kui mitme järgu võrra kallimate kaamerate sensorid. 6D kõrvale sai ostetud 90D lähtuvalt vajadusest saada kiiremat sarivõtet ning suuremat sensorit megapixlite osas. Olles nüüd mõnda aega pildistanud hübriidkaameraga, ütleks et minu jaoks on hübriidkaameral nii suuri eeliseid, et ma täna ei soovitaks kellegil valida peegelkaamerat loodusfotode tegemiseks.

 Peegelkaamera ja hübriidkaamera vahel on järgnev erinevus. Peegelkaameral on seadme sees sensori ees peegel, mis peegeldab objektiivi kaudu tuleva optilise kujutise kaamera silmaauku, mille nimeks viewfinder.See tähendab, et vaadates ühe silmaga sinna augukesse näeb silmaga täpselt seda pilti, mis objektiiv ees on. Hübriidkaamera on aga nagu videokaamera. Ehk siis objektiivist tuleb kujutis otse sensorile,  mis siis digitaalselt tekitab sellest infost kujutise kas ekraanile või sinna silmaaknasse (viewfinderisse). See tähendab, et teatud mõttes vaadates seda pilti, mida kaamera näitab on tegemist kaamera poolt minu jaoks loodud pildiga. Peegelkaameral näen ma aga seda pilti otse nagu läbi rulli keeratud ajalehe.

Canon 90D Tamron 150-600 G1

Tooksin siinkohal välja sellised nö. suuremad erinevused kasutaja jaoks. Hübriidkaamera on oma digitaalselt võimekuselt oluliselt  parem ehk siis tal on lähtuvalt digitaalsusest mitmeid võimalusi, mida peegelkaamera ei suuda pakkuda. Näiteks on hübriidkaameraga ülimugav fokusseerida ka kottpimedas. Keerates säriaja väga pikaks ja ISO hästi suureks näeb kaamera ekraanil vaadet sama valgena nagu keset päeva. Tänu sellele on võimalik kaamerat ka kottpimedas fokusserida kasvõi käsitsi. Minu jaoks selline nö. põnevaim kogemus on olnud näiteks Eestimaa virmaliste pildistamine, kus ma saan virmalised ja esiplaani kenasti paika sättida, sest keerates säri pikaks ja ISO suureks näen isegi väga nõrkasid virmalisi nö. laivis kaamera ekraanil mänglemas. Peegelkaameras on sama asja jaoks vaja teha nö. proovipilte ja siis sättida.

Canon R5 ISO-3200 säri 8 sek f2.8

Teine megasuur eelis on see, et hübriidkaamera on täiesti hääletu.  Kui pildistada hea kuulmisega loomi, siis lülitades peegelkaamera vaikse reziimi peale, käib ikkagi väike klikk iga pildiga läbi. Hübriid on aga täiesti hääletu. Teatud oludes piisab sellest väikesest klikist, et loom põgeneks.

Teine sarnane teema on objektiivist sisse vaatamine. Kui pildistada röövlinde nagu näiteks kotkaid, siis peegelkaameral paistab pildistamisel pildistaja silm läbi objektiivi välja. Samamoodi paistab ka valguse muutumine. Peegelkaamera ju on nagu toru, mille ühes otsas toimuv muutus paistab toru teisest otsast kohe kätte. Hübriidkaameral aga pole seda toru, sest pilt tekitatakse digitaalselt. Pildistades näiteks  kotkaid on see olnud üliäge, et ei pea muretsema sellise detaili üle. Võib öelda selliselt, et peegelkaameral näeb kotkas läbi objektiivi sind samamoodi nagu sina teda, kuid hübriidkaameral on see toru katkestatud ning pilt luuakse digitaalselt.

Canon R5+ Tamron 150-600 G1 f:7.1 säri 1/1600 ISO 3200

Puudused, millede osas aga peegelkaamera võidab on näiteks aku oluliselt pikem kestvus. Hübriidkaamera peab kõiki neid inimese silmale vajalikke ekraane toitma.  Samas on ka selline naljakas seis, et peegelaameraga näeb läbi selle silmaakna ka siis, kui kaamera on välja lülitatud. Hübriidkaameral aga on koheselt ka ekraanid mustad ja ei näe enam midagi. Samuti on hübriidkaameratel selline väike probleem peidus, et osad nö. funktsioonid ei tööta, kui aku täisoleku protsent kukub. Hübriidkaamera vajab lihtsalt kõige jaoks palju akut. Peegelkaamerad üldjuhul kütavad aga sajast kuni nullini täpselt samade võimalustega. Ehk siis selgelt on mõlemal kaameral omi plusse.

Paljud toovad peegel- ja hübriidkaamerate juures välja ka kaalu erisuse. Eks oleneb objektiividest. Kui kasutada pikemaid torusid, siis see kaaluerisus kaob paraku objektiivi suure kaalu tõttu vaevumärgatavaks.  Kujutage ise ette, et pikk objektiiv kaalub 1,5 – 2 kilo, siis tegelikult kaamera kerega saavutatud võit 200 g ei tundu ju enam millegina. Osadel hübriidkaameratel on ka selle silmaekraani pildil väike ajaline viive, mis eriti kiirete objektide pildistamisel üksjagu segab. Peegelkaamera puhul näeb aga kõiki nö. otse.

Poolkaader versus täiskaader kaamera

Kaamerate sensorite juures räägitakse kahest nö. näitejast – üks on sensori  füüsiline suurus ning teine megapikslite arv. Füüsilise suuruse järgi on enamlevinud poolkaader fotokaamera ja täiskaader fotokaamera.  Nagu nimigi ütleb on poolkaader kaamera sensor jupi väiksem kui täiskaadri sensor.

Mida see tähendab ja mida see kaasa toob?

Nagu ma eelpool mainisin, alustasin mina loodusfotode tõsisemalt tegemist Canon 40D kaameraga. See sai ostetud kasutatud kujul ja sel hetkel rahuldas mind täielikult. Tegemist oli poolkaader kaameraga. Poolkaaderkaamera tähendab, et tema sensor on füüsiliselt näiteks Canoni puhul 1,6 korda väiksem, kui täiskaadril. Nagu ma ka eelpool mainisin, pildistasin ma vahepeal jupi aega Canon 90D ga, mis on samuti poolkaader kaamera.  Väga lihtsalt lahti seletades tähendab poolkaader sensor seda, et kui pildistad täiskaader kaameraga näiteks miskit maastikupilti, siis sama objektiiviga pildistades poolkaader kaameraga on läbi objektiivi  vaadates nagu pildil servad maha lõigatud ehk kaadrisse jääb 1,6 korda väiksem ala. Allolevad pildid peaks seda päris hästi iseloomustama. Tõmbasin musta ruudu fotole peale et tekiks arusaam, kui palju vähem mahub sama objektiiviga poolkaadrisse vähem. Kui te seda ruutu foto ulatuses liigutate, siis eks te saate ju kadreerida rohkem ööpilvi või rohkem jõge, aga samas ulatuses te kõike seda kaadrisse ei püüa. Teisisõnu täiskaadriga pildistades on maastikufotod oluliselt avaramad,

See tähendab, et kui on soov näiteks pildistada rannas kaunist päikesetõusu koos jalge ees olevate kividega, siis täiskaader kaameraga mahub kaadrisse nagu terve maailm, poolkaadriga oluliselt vähem. Okei eks alati on võimalik ju poolkaadrile panna ette laiem objektiv, kuid kui sama panna täiskaadri ette saab jälle veel rohkem. Kui Eestis on virmaline tihtipeale vaadeldav vaid rohelise kaarena horisondil, siis pildistades näiteks üsna laia ehk 14 mm objektiiviga mahub täiskaadrile väiksema kaare puhul peale kogu kaar, poolkaadriga ei mahu. Okei, seda probleemi saab alati lahendada pildistades mitu kõrvuti kaadrit ja ühendades need panoraamina. Samas kui pildistada aga rannas kaunist päikeseloojangut, siis teatud tüüpi piltide puhul ei aita välja panoraam, vaid täiskaader kaameraga pildistades tuleb pilti teatud avarust.  Siinkohal kasutatakse ka mõistet pildi sügavus. Allpool näiteks täiskaader kaameraga Canon 6D tehtud foto ööpilvedest.

Poolkaader kaameraga pannes ette pikema toru ja pildistades kaugemal olevat lindu jääb petlik mulje et sa pääsed linnule justkui lähemale. See aga on petekas. Ehk siis kui mõelda, et aiapostil istub lind ning pildistada täiskaadriga, siis ta on üsna väike, kui aga lõikad fotolt servad maha selliselt, et foto on pindalalt 1,6 korda väiksem täidab lind ju kaadrist ära palju suurema pinna. See tekitab ekslikult tunde, et poolkaadriga pääseb nagu linnule lähemale. Oma olemuselt on lind täpselt sama detailne ning täpselt sama terav mõlemal juhul. Kui lõigata täiskaader kaameraga lindu pildistades servad maha hiljem arvutis, siis tegelikult jäävad mõlema kaameraga üsna ühesugused pildid. Ehk siis linnule pääseb lähemale ikkagi vaid pikema objektiiviga või luurates.  Samas ütleksin, et see poolkaadri omadus, et kaugemal olev objekt täidab kaadrist rohkem on tegelikult teatud olukordades kasulik. Ma näiteks täna pildistades Canon R5 ga naudin täiega seda võimalust, et kaamera võimaldab ühe nupuvajutusega muuta täiskaader kaamera poolkaader kaameraks. Kui lind istub kuskil oksade vahel, siis on oluliselt lihtsam teravustada, kui lind on kaadris suuremana nähtav.
Siin siis sama kaader nö. võrdluses. Ülemises pildis on ta täiskaader kaameraga pildistades. Alumises poolkaader kaameraga. Arusaadavalt tekitab alumine kaader mulje, et pääsesin linnule nö. lähemale. Tegelikult seda aga ei ole. Kui täiskaader kaameraga pildistada, siis on võimalik seda ülemist kaadrit lõigata vastavalt soovile ja palju põnevamalt. Poolkaadris jääb samast kohast pildistades ag alõikamise ruumi palju vähemaks.

Üks üsna selline iseloomustav tegija, mida mina olen fotonduses kogenud on see, et mida väiksem on sensor, seda rohkem jääb ta hätta kehvemates ja keerulisemates valgusoludes. Toon järgneva näite. Olete rannas ja vaatate kaunist päikeseloojangut. Selles hetkes on punast, kollast, oranzi, purpurset ja lisaks kõiki võimalikke vahetoone. Teil on kaasas mobiil ja teete sellest ilust pilti. Mobiilist pilte vaadates aga lähevad paljud need vahetoonid kaotsi ning loojang on lihtsalt oranz värvilätakas. Probleem seisneb selles, et mobiili sensor on väga väga väike. Sama kogeb meeletult hästi ka droonidega. Mida suurem on drooni sensor, seda kaunimad jäävad päikeseloojangu fotod ja seda hämaramas/pimedamas saab pildistada selliselt et fotod on naturaalsele nö. lähemal. Selline mõiste nagu kaamera dünaamiline ulatus ütlebki seda, kuivõrd hästi on võimalik keerulisemates oludes pildistada. Ehk siis kui korraga on pildil tume mets ja hele taevas, siis kuivõrd seda reaalselt üldse pildile saab püüda.  Mida suurem sensor seda parem on üldjuhul ka dünaamiline ulatus. Kuigi eri tootjatel ja eri mudelitel on väga suured erinevused sees.  Dünaamilist ulatust saab muuta paremaks pildistades nö. HDR ina ja tehes hiljem arvutitööd. Aga jällegi teatud oludes pole kahjuks sellist võimalust. Võrdluse ütlekski, et kui ma võrdlen oma erinevaid Canoni mudeleid, mida olen kasutanud, siis R5 omab neist selgelt kõige mõnusamat nö. värvide ulatust, kus tulevad välja rohkemad toonid ning ka müra segab palju vähem. See kõik on osaliselt seotud ka pikslite suurusega, mis on tavapäraselt täiskaader kaameratel suuremad kui poolkaader kaameratel. Täiskaader kaamera + lai objektiiv võimaldab ägedalt teha ka selliseid pilte, nagu siin allpool, kus foto algab sisuliselt jalge alt ja ulatub kaugele taevasse.

Võimalik, et tänaseks on see saanud möödanikuks, kuid veel paar aastat tagasi oli see selgelt teema. Kui teha pimedas pika säriga linuteefotosid, siis tekib sensorile müra. Osaliselt on see tingitud pikema säriga pildistamisel tekkiva sensori kuumenemisega, teisalt erinevate muude tehniliste detailidega. Kui pildistada näiteks Linnuteed ja nö.- stakkida kokku näiteks 10 – 20 fotot, siis tavapäraaselt tuleb teha juurde nö. korrigeerivaid fotosid, nagu black frame (must kaader) jne. Need on kaadrid, millest tuleb välja sensori müra ning programm oskab siis selle fotodelt eemaldada. Canon 6D sensor on aga nii hea, et see ei tekitanud üldse müra. Omasin eelnevalt Canon 40D siirdusin ma edasi just 6D peale. Mina ostsin selle kaamera just suuresti öiste fotode suunaga ning soov oli teha ka maastikufotosid, siis  tundus see valik mõistlik. Mu eelnev poolkaader seda ei võimaldanud.

Mida määrab kaamera sensori megapikslite arv?

Teine sensorit iseloomustav mõõt on see, palju on tal megapiksleid. Oma olemuselt koosneb pilt paljudest väikestest täppidest, mida nimetatakse piksliteks. Ehk siis mida rohkem on pildil megapiksleid, seda rohkematest täppidest koosneb pilt. See tähendab lihtsalt lahti seletades seda, et näiteks kui loodusfotode konkurssidel üldjuhul on nõue, et pikem külge peab olema miinimumis 3000 pikslit lai, siis suurema pikslite arvuga sensoriga tehtud fotol on võimalik rohkem arvutis ääri maha lõigata ning seetõttu pildistatavat objekti nö. suuremana näidata. Canon 6D sensori suurs oli 20.1 megapikslit ning ütleks, et minu jaoks oli see üsna piirav just sellest aspektist lähtuvalt, et tegelikkuses sai ikka jube väha fotol külgi maha lõigata, et ta kukuks juba alla selle 3000 ning teisalt jällegi kerge oli jõuda punkti, kus pikslid hakkasid fotol silma paistma. Heaks näiteks on see kahe rebase foto, kus rebased  olid minust vaid ca 60 m kaugusel ja pildistasin kuni 600 mm ulatuva objektiiviga ning seda fotot näiteks enam seinale suurendada polnud võimalik, sest pilt hakkas paistma koosnevana tükikestest (pikslitest).

Rohkem piksleid ei tähenda aga et pilt on teravam. Näiteks Canon 90D pikslite arv on ägedalt muljetavaldav 32.5 megapikslit. Arvestades, et see on poolkaader, on see number muljetavaldav. Ehk siis pilt on ju juba võrreldes täiskaader kaameraga lõigatud (cropitud) 1.6 korda ning ikkagi on pildi laius muljetavaldav. Ka selle jäälinnu pildi puhul sai üsna palju ääri maha lõigatud, sest lind väike ja asus kaugel.

See suur pikslite arv tähendas seda, et kui pilt oli kristalselt terav, siis oli igas foto fragmendis meeletu hulk punkte, mis võimaldas ägedalt suurendamist. Samas oli ka üsna tavaline see, et kui pilt polnud päris nii terav, siis oli seal väga palju nö. sodi sees. Ehk siis  palju piksleid ei tähenda kuskilt otsast teravamat ja paremat pilti vaid pilt koosneb rohkematest punktidest, mis võib olla kaunis,  kui sisse suurendada või minna koledaks kui sisse suurendada. Heaks näiteks kasvõi mobiilifotod, kus on megapikslite hulk viidud samuti taevasse, aga pildid ju ei kannata üldse suurendamist üle teatud piiri. Kui iga konkreetne piksel on suurem, siis see on teine teema. Suurem piksel  on oluliselt parem valguse koguja ja tundlikum ning parema dünaamilise ulatusega.

Natuke sellisest mõistest nagu ISO

ISO on teatud mõttes nagu maagiline abiline. Tahad pildistada hämaras mingit looma, näiteks karu.  Keerad ava nii lahti, kui  saad ning õhtu hämardudes hakkad ka säriaega aina aeglasemaks keerama. Ühel hetkel saabub see punkt, kus säri aeglasemaks keerates ei tule pildid enam teravad, sest loomale tuleb liikumine sisse.  Kusjuures ütleks siinkohal seda, et liikumine ei tähenda mitte vaid seda, et käpad liiguvad või loom pöörab pead vaid pisikegi liikumine on ju ka karva liikumine ning kui karv liigub, siis  pilt ei ole enam terav. Nüüd ongi selline lugu, et olles läinud nö. piirini välja hakkad keerama ISO t suuremaks. ISO muudab pildid teatud mõttes heledamaks. Ehk siis pildistades hämaramas ja keerates ISO suuremaks näivad pildid heledamad.  ISO on mõiste, mis on jäänud kasutusse veel vanadest headest filmiaegadest. Suurema ISO ga filmid olid need, mis olid tundlikumad ja võimaldasid hämaramas pildistamist.  ISO kahekordistamine muudab pildi 2 korda valgemaks (heledamaks) . See võib tunduda ju väga äge, et selliselt saab kasutada maagilist ISO nuppu ja teha ka kehvades valgusoludes täiesti okei pilte. Paraku on aga ISO nö. natuke selline kahe teraga mõõk. Keerates ISO suuremaks tekib fotole rohkem müra. Müra muudab aga pildi prügiseks.  Kui suurendad pildi välja, näeb müra välja selline, nagu keegi oleks pritsinud pildile miskit vastikut vedelikku (prügi) mis kaunid originaaldetailid ära peidab. Tänapäevaselt on olemas imeliselt häid ISO ga tekkiva müra eemaldavaid programme, kuid ka need jäävad hätta, kui suurema ISO ga pildistatud fotodel ikkagi osad detailid on asendunud müraga, siis ega neid ikka programmiga sinna juurde ei mõtle. Seetõttu näevad sellised programmiga üle käidud väga prügised pildid hiljem küll prügist puhtad aga muidu pehmed või mitte teravad välja. Igal kaameral on nö teatud iseloomustav ISO vahemik, milles seda saab kasutada. Paratamatult saab kasutada ei tähenda, et need suurema otsa ISO ga pildid ka head on. See nö. võimekus, et kui suure ISO ga veel pildid nö söödavad on, on eri kaameratel erinev.

Canon R5 ISO-5000 f4 1:250

Põhjus, miks ma näiteks  40D pealt siirdusin 6D peale oligi seotud kahe asjaga . Keerates ISO natuke suuremaks läksid pildid väga hullu prügiseks ning teisalt tahtsin pildistada laiemaid maastikke. ISO osas toon sellise näite, et kui käisin 40D g tegemas ööfotosid, siis keerates ISO 800 peale oli pilt juba sedavõrd pekkis ja müra täis, et seda ei võimaldanud enam kuidagi söödavaks. Minnes 6D peale olid pildid samade objektiividega palju avaramad ja pildistades näiteks ISO ga 1600 ja isegi rohkem ei seganud see üldse. Pildistasin õhtuhämaruses näiteks hirvi ja karusid ISO ga 5000 ja isegi 8000 jäid need pildid veel nö. enam vähem talutavad. Tõsi, kui läksin 2000 st ülespoole, siis  tegelikult oli ISO jälg piltidel juba näha. Oma praeguse kaameraga  R5 kaameraga olen aga võib olla et kõige rohkem rahul just ISO poolega. Ehk siis, kuna meil on siin Eestis enamus aastast suhteliselt hämar, siis pildistan pidevalt ISO ga 3500 ning selle numbri juures on ISO jälgi ikkagi üsna vähe näha. Olen pildistanud virmalisi ka numbriga ISO  32 000 ning ka need pildid olid üsna söödavad (allpool olev foto).

Kui vadata seda allpool olevat hiireviude fotot, siis sellisel talvisel hämaral päeval on vaja kuskilt kompenseerida, et kiire liikumine terav jääks ning selles osas on ISO suur abimees. Kui saad minna ISO ga kõrgemale, ilma, et see pildile suurt mõju avaldab on see teinekord ikka täiesti pildipäästja.

Canon R5 + RF100-500 ISO-3200 f5 1/1250

Rusikareeglina ütleks, et poolkaadri võimalused ISO poolel ülespoole ronida on minu silmis olnud kehvemad kui täiskaadriga. Ehk siis minnes 6D pealt 90 D peale olin sunnitud ISO numbrit hoidma väiksemana, kuigi kaamera oli muidu palju võimekam.  Et veel  ISOst aru saada tooks ma sellise näite. Rusikareeglina soovitatakse lendavaid linde pildistada säriga mitte vähem kui 1/1000, et saada teravat pilti. Mina ütleks selle kohta nii, et see 1/1000 on ikka väga alumine piir. Eks palju oleneb ju linnu liikumise kiirusest jne.  Isiklikult üritan liikuvaid linde pildistada pigem säriga 1/2500 või 1/3200 või isegi 1/4000, nagu see allpool olev kalakotka pilt. Ehk siis lähtuvalt valgusoludest pigem keeran ISO suuremaks kuni numbriteni 2500 või 3200 kui et keeran säri aeglasemaks.  Repliigi korras ütleks, et Eestis on valgusega nii kehvasti, et isegi vahelduva pilvisusega suvepäeval, kui soovida pildistada kiirema säriga kui 1/1000 on vaja juba ISO keerata suuremaks kui 100 või 200.

Canon R5 + RF 100-500 f5 ISO-500 1/5000

Siinkohal jätan loo pooleli. Lugu läheb edasi siin https://aivooblikas.com/artiklid/parim-kaamera-looduse-pildistamiseks/