MM lt tagasi, tuli hakata hooaja osas uusi  eesmärke juba täpsemalt planeerima ning selleks treeningplaani koostama. Juba eelmisel aastal võtsin eesmärgiks 2016 aastal teha Tüübiga ära IPO 3 ning võimalusel startida ka Eesti MV stel. Seega oligi vaja võtta nüüd sihtmärgiks IPO 2.  Kui poleks FH MM le läinud oleks olnud mõistlik kevad kohe IPO suunal treenida ning eksam juba mai alguses teha. Kuna aga sai tehtud FH auk treeningutesse sisse, siis  tuli vaadata realistlikult  võimalused üle. Kuivõrd MM-l käik oli kuulekusse ja kaitsetrennidesse hammustanud sellise mõnusa 4 nädalase augu, siis oligi vaja nüüd täisrõhk jäljelt taas tagasi neile teistele aladele pöörata.  Lähimal kahel nädalal ei teinud koeraga mitte ühtegi jälge ning panustasin kõik vaba aja kuulekusele ja kaitsele. Samas oli selge, et ka jälg vajab tegelemist. Kui minna FH koeraga, kes on ajanud Ukrainas liivapõldudel 3-4 tunniseid jälgi meie Eesti rohu peale ning üritada seal kõigest 30 min vana jälge töötada, siis ei ole sealt küll head nahka loota. Koera jaoks oli ju see 30 minutiline kiirtee rohus nagu lennuväli, kus saaks liikuda ka silmad kinni ning kahel jalal ning ikka oleks lõhna liiast. Seega ei saanud pikemalt kui paar nädalat seda lubada, et tähelepanu jääb vaid kuulekusele ja kaitsele.

Kuivõrd IPO eksam sai planeeritud 12. juunile, siis jäi MM-ilt naastes aega ca. 7 nädalat. Seda nüüd liiast palju küll polnud. Kuulekuses oli ju tegelikult enne minekut kõik justkui olemas. Koer oskas kõiki elemente, kuid tegi liikumiselt istus ja seisas vahest vigasid valeasendite näol sisse. Selgelt oli trenne lihtsalt vähe olnud. Nüüd oli vaja kõigepealt korjata koku kõrvalkäik ning üritada seal meeleolu tasandada. Kuivõrd  kuulekuse trenides oli lnud auk, siis arusaadavalt Tüüp ei suutnud püsida vajalikus meeleolus ning sõitis sealt üsna kergelt hoopis teistesse tasanditesse. Vaja oligi teha stabiilseid rahulikke treeninguid, mille käigus koera meeleolu ilma konfliktideta maandada teatud tasandile. Kui see tasand on saavutatud on mõte hakata juba muud treenima. Edasi sai juba tegeleda istu, lama , seisaga.  Samas oli vaja tegeleda ühest küljest aporti hoidmisega ja eesasendiga ning teisalt tõkete ja ka siledal maal toomise kiirusega. Need asjad on aga mõnevõrra vastuolulised. Eesasendi treenimine ja aporti hoidmine on pigem rahulikkusele suunatud harjutused. Toomise kiiruse tõstmine ja hüpped aga instinkti tõstvad.  Arusaadavalt olid need kõik asjad veidi paigast ära ning seda ennekõike lähtuvalt Tüübi iseloomust, mis pikema pausi tekkides lõhub paljud asjad lihtsalt tõusva instnkti ning vigadest tekkiva konflikti tõttu ära. Tehes aporti hoidmist ning saade selle korda tekib hüppamiste ning kiiruse treenimisega paratamatult tagasilöök. Samas treenides jällegi vaid hoidmist kannatavad hüpped jne.  Ehk siis  koera paikaloksutamine eeldab tegelemist justkui kõigega ning samas peab see kõigega tegelemine olema suunatud nii meeleolu kui ka tehnilise poole pealt ühe eesmärgi suunas. See ei ole üldse lihtne ning eeldab korraga väga paljude erinevate nüansside nägemist ja kohest reageerimist trenni käigus.  Peab küll tunnistama, et seoses vanusega on Tüüp loksunud selgelt paremini paika, kuivõrd ta iseloom on mõnevõrra stabiliseerunud ning seetõttu tuleb ebatavalisi tagasilööke vähem ette.

Kaitses oli kõige suuremaks probleemiks  külgkonvoeerimine ning varjest lamama siirdumine. Tüüp kisub nendes elementides niivõrd käima, et see tõstab instinkti sellisele tasemele, et ta ei suuda enam oma asendit ohjata.  Ta ei lahku küll kontrolli alt ja ei ole kontrollimatu ehk siis läbikukkumist pole põhjust karta, kuid samas näeb see kole välja ja sööb punkte. Selleks, et need elemendid korda saada oli vaja teha väga palju kordusi. Kuivõrd varrukameeste aeg on limiteeritud, sisi käisin treenimas kolme varrukamehe juures. See võimldas treenida rohkem ning samas anda koerale ka uusi kogemusi. Lisaks Renele ja Janarile aitas mind treeningutel ka Teus.  Kui koer on jõudnud vajalikule tasemele, et võõras varrukamees ei tekita temas enam ebameeldivaid kõrvalmõjusid, sisi tegelikult on mõistlik treenida ka teiste varrukameestega. Tõsi, see peab alati toimuma vastavalt oma varrukamehe nägemustele. Olle sise varrukamees, oli see mulel lihtsam, sest teadsin, mida tahtsin ning suutsin om amõtted ilusti edasi anda.