Tüübil on jäljevideol vanust 1 nädal alla 4 kuu. Senini on saanud treenida peaasjalikult selliselt, et olen kutsikale olnud väga lähedal ning tegelenud tugevalt tehnikaga. See tähendab, et ei ole lasknud koera jooksma, nõudnud vasak – parem liikumist ning läbi negatiivsete ja positiivsete mõjutuste seda kinnistanud. See on Tüübi 38 –s jälg. Kuna käin jälge treenimas valdavalt hommiku vara kohe tõustes (kella 6 tuuris), siis kutsikal on kujunenud välja juba käitumismall, et tehes hommikul õues esimese tiiru ära peale ärkamist ei suundu ta enam koduukse suunas vaid pigem auto poole. Ka põllul autost võttes tahab ta vägagi elavalt põllule pääseda. Kutsika koolituse juures ongi see tegelikult nö. võtmeküsimus, et tuleb säilitada ja pidevalt juurde toota motivatsiooni ning samas kasvava motivatsiooni ja kehamassi valguses mitte lasta koera sikutama ning tehniliselt vales pildis ajama. Motivatsioon on nagu kütus, mis viib edasi ning liikumine saab toimuda vaid tehniliselt õigesti. Selliselt kinnistubki kutsikale vajalik jäljeajamispilt.

 

Minu jäljekoolitussüsteem on selline, et ma üritan võimalikult kutsikana juba teha treeninguid nii sarnaseks, kui vähekegi võimalik päris jäljeajamisega. See tähendab, et üsna alguses kohe tulevad nurgad, vaheldub pinnas, tekivad tühjad sammud ning mis peamine kõik see võiks toimuda õiges tehnikas. Oma jäljetreenimis süsteemist olen kirjutanud pikemapoolse loo Sportkoera kodulehele artiklite alla.

 

Nagu öeldud, siis  Tüübiga on saanud tegeleda tehnika lihvimisega ning olen teda seejuures üksjagu kontrollinud. Viimane tähendab just seda, et ei ole võimaldanud kiirelt liikuda ning nõudnud õiget tehnikat. Kontroll on nagu kahe teraga mõõk. Ühest küljest  on kontroll ainus võimalus nö. õige tehnika õpetamiseks ning koeraga jäljel kommunikeerumiseks. Teisalt aga on väga lihtne teha viga, et koer mõistab kontrolli all enda juhtimist ja hakkab arvama, et koerajuht  teab kus jälg läheb ja seetõttu tuleb koerajuhti kuulata. Sellega kaob iseseisvus ning väga lihtne on koolitada koer nö. abi otsima omanikult, sest edasi viib justkui koerajuhipoolne abi. Seetõttu peab selle kontrolliga olema väga täpne ning nii palju, kui võimalik andma koerale siiski iseseisva töö võimalust (kontrollima nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja).

 

Kohe, kui lasta rihma pikemaks, suureneb koera iseseisva töö vajadus oluliselt. Kui lasta koer 2-3 meetrise rihma otsa, siis ühest küljest võib ta väga kergelt kalduda jäljelt kõrvale (isegi enda kehapikkuse kaugusele jõudmine võtab vaid hetke) ning seetõttu on korrigeerimise täpsusel väga suur tähtsus, teisalt aga tekivad lihtsalt ka kõik teised ebameeldivad kõrvalnähud , nagu keerutama hakkamine, tunnetades seljalt kontrolli kadumist ka nina tõusmine, sammude vahelejätmine ja kiirustamine. Samas on see nagu ujuma õppimine- kui ikka jalgu kunagi põhjast ülesse ei tõsta, siis  ei saagi teada, kas oskad ujuda. Minu süsteemi ja arusaamade järgi peab ka seda nö. iseseisvust andma koerale võimalikult vara. Kui istuda “igas sammus toit” stiilis koeral turjal kuni pea aastase vanuseni, siis hiljem on juba keeruline seda volaskit (ilmselgelt on ju kutsikas kaalult kergem ja jõudu vähem, kui suurel koeral) juhtida, kui ta kontrolli kadudes otsustab jooksma hakata. Samas leian, et koera suhtes on ausam, kui ta tunnetab võimalikult varakult võimalikult sarnast jäljeajamist, nagu me hiljem temast tahame saada.

 

Videol on Tüübi teine taoline pikema rihmaga jälg. Esimesel korral polnud mul kahjuks kaamerat kaasas. Kui vaatate videot, siis kohe alguses üritan ma koerale anda rihmatõmmetega nö. õige rütmi. Kutsikas on väga innustunud ning sooviks mõne sammu vahele jätta, liikudes kohe nö. järgmise sammu toidupalani. Igale rihmatõmbele järgneb kohe aktiveeriv käemärk ja kiitus. Selle ajastamine on väga oluline, siis koer saab asjadest kohe õigesti aru, et mis on vale ja mis siis  nö. õige.

Kohe, kui tunnetan, et koer sai õige rütmi peale, annan talle rihma järgi ja lasen ta 2-3 meetrise rihma otsa. Esimeses 10 sammus on toit ning minu soov on, et ta oleks pika rihma otsas juba enne, kui toit kaob. Ehk esimesed 3-4 sammu lähevad rütmiga kohandamise peale ja siis edasi järgmised 5-6 juba pikema rihma otsas rütmi säilitades iseseisvalt töötamiseks. Selliselt on üleminek tühjale osale loogilisem ja koer saab kohe pikema rihma otsas aru, milline on õige  töö tehnika. Tühja osa on 5-6 sammu. Seejärel järgneb 3-4 sammu toitu , et koer mõistaks, et ilusti tühjadel sammudel liikudes järgnes kohe toit. Tühi osa peaks olema nii lühike, et koeral ei tekiks motivatsiooni joosta, samas aga nii pikk, et see jällegi ei provotseeriks jooksma tundes kaugemalt toidu lõhna. Peale seda 3-4 toidupalaga osa järgneb pikem tühi lõik. Kokku on jäljel 3 ca. 15 sammust tühja juppi. Esimeses nurgas on toit, kuna tahtsin, et koer tunnetaks pikema rihma otsas iseseisvat nurga lahendamise tunnet. Teine nurk on tühi ca. 6-7 sammu enne nurka ning ka 4-5 sammu peale nurka.  Esimese sirge teises pooles on tunda, et koer pikema rihma otsas töötades natuke kandub tehniliselt õigelt rütmilt minema, mistõttu kerin ennast lähemale ja mõjutan ning samas ka kiidan koera patsutades. Sellega tahan koerale lisada motivatsiooni ning näidata, et kuigi ta on minust kaugemal teeme me seda ikkagi koos.
Mõned jäljed tagasi panin toidu jälje lõpus karpi ning hakkasin nõudma lamamist karbile. Ma muidu koolitan koertele esemeid jäljelt eemal muus olukorras, kuid kuna Tüüp jõudes jälje lõppu ja hakates seal sööma lamas üldjuhul iseseisvalt, siis  mulle  tundus mõistlik seda ära kasutada ning selle baasil kohe kutsikale eseme näitamine selgeks teha.