Seal kuskil kõrgel tuulise kaljunuka otsas elas kaunis tuulte printsess. koos oma kahe ihukaitsjast koeraga. Kui suvel kuivaga sooviti saada vihma või talvisel ajal valget lund, tuli võtta ette pikk ja raske teekond mööda kitsast ja järsku teerada sinna kuhugi ülesse. Alguses alt alustades polnud raja otsa üldse nähagi, kuivõrd see lihtsalt läks justkui pilvedesse. Peale mõnetunnist tõusu hakkas aga kuskil kaugemal paistma majake ja kostus vaikset lõrinat. Kuivõrd rada tõusis järsult ja kivid olid lahtised, oli oht alla kukkuda suur. Samas pärale jõudes sai alati juua tassikese teed ja puhata mõnusalt jalga enne tagasitee alustamist. Mustad ihukaitsjadki ei olnud tegelikult üldse kurjad. Nad lihtsalt olid eelmisest elust draakonid ja võtsid valvamise/kaitsmise osa tõsiselt. Nimedki olid neil üsna leebed – Kaito ja Ita.

Antud foto nokitsesin ma kokku 11 erinevast pildist. Loodetavasti meeldib siia vahelduseks teile ka sellist pilti vaadata. Ma igatahes nautisin täiega nii nende fotode pildistamist kui ka hilisemat montaazi. Tänud kaunitele modellidele ka 
Antud foto nokitsesin ma kokku 11 erinevast pildist. Loodetavasti meeldib siia vahelduseks teile ka sellist pilti vaadata. Ma igatahes nautisin täiega nii nende fotode pildistamist kui ka hilisemat montaazi. Tänud kaunitele modellidele ka