Kakerdaja raba on üks Eesti kaunimatest rabadest, kus mööda vonlevat laudteed saab laugaste vahelt läbi jalutada ning imelisi vaateid nautida. Rabadel on igal aastaajal täiesti oma ilme. Kui minna aga rappa keset pilkast pimedust on võimalik osa saada täiesti uuest emotsioonist.

Siinkohal taas üks lugu minu raamatust, kus see foto Kakerdaja rabast on.

Suvine öiselt kottpime raba on elamus. Pikutad laudteel, on mõnusalt soe,
temperatuur kõigub 16º-18º vahel. Vaatad üles ja enda ümber. Kõikjal laiub
lõputu ruum. Pole näha ainsatki kollakat valgusreostuse laiku, tähistaevas kulgeb üle kogu taevavõlvi nagu lõputu planetaarium. Öö saabudes hõõgub kirdes veel mõnda aega oranži valgust – mõnus meenutus päevast, millest pimenevas rabas tahaksid justkui pilguga kinni hoida. See nagu meelitaks
sind tagasi, meelitaks istuma autosse ja sõitma koju magama. Kui ma esimesi kordi üksi öises rabas olin, siis, pean tunnistama oli ka veidi kõhe, kui mõtlesin huntidele või karudele. Siis oli just oranž valgus see, millest pikalt pilguga kinni hoidsin, ootasin küll selle kustumist, et näha tähti, ent teisalt
see just nagu kaitses kõige öise eest.
Siis hakkavad süttima esimesed tähed. Lõunas võitlevad horisondi lähedal
tähelepanu nimel Saturn ja Jupiter, justkui eputades oma eredusega.
Kui tavapäraselt on esimeste seas näha ka Põhjanael ning Suur Vanker, siis
augustikuine päikeseloojang heidab põhjataevasse veel nii palju valgust, et see ei luba seal tähtedel süttida. Ühel hetkel hakkab kumama lõunakaarest kerkiv Linnutee otsekui üle taevalaotuse visatud tähetolm. On täiesti müstiline tunne, kui pikutad laudteel ja vaatad üles ning su vaibaks ongi tähistaevas
Linnuteega.
Üle taevavõlvi liuglevad kuhugi ruttavad satelliidid ning kiire ereda leegiga sähvatavad langevad tähed, mis justkui ergutavad aina uusi ja uusi soove välja mõtlema. Kui istuda linnas rõdul, tuleb kaua oodata
seda ühte ja ainukest kukkuvat tähte, et midagi soovida, ent selles pimedas planetaariumis nad kukuvad justkui kogu aeg. Lõputusse kulgevat vaikust lõhestavad vaid sookurgede üksikud hõiked. Hõiked, mis justkui üritaksid laudteel pikutajat taas reaalsusesse tuua, et ta ei upuks tähtede lõputusse
unenäkku. Teinekord on kuskilt kaugemalt kuulda rebase haukumist. Kui öö on soe, siis ei teki rabas ka udu, mis vaate hägustab ja riided märjaks teeb.
Augustiööd on esimesed, mil pärast valgete öödega suve tähed taas näha on. Et Linnuteed näha, peab öö olema täiesti must. Esimene täiesti must öö saabub alles peale augusti keskpaika. Samas on augustiööd ka veel piisavalt soojad, nii et laudteel pikutades külm ei hakka. Just sel ajal saab rabas tähistaevast
kindlasti tugeva elamuse. Raba on paik, kus eriti viimastel aastatel voorib päevasel ajal üksjagu inimesi.
Kui varem oli võimalik aja mahavõtmiseks teha päevane retk rabamaastikule, siis viimasel ajal kipuvad laudteed päevasel ajal jalutajatest täituma samamoodi nagu vanalinna kitsad tänavad. Kui aga päike hõõgudes metsa taha peitu poeb, lahkub tavaliselt enamik nautlema tulnud inimestest
ja rabasse saabub vaikus. Ja just seda vaikust ongi seal lõputu taevavõlvi all
väga mõnus nautida. Peale esimeste kordade mõningast hundi- ja karuhirmu
sain aru, et nii hunt kui ka karu ju tegelikult kardavad mind rohkem kui
mina neid ning tõenäosus neist kedagi rabas kohata on üsna teoreetiline.
Eriti veel seal, kus päeval on voorinud hulgaviisi rahvast ja kõik on inimeste
lõhna täis. Nüüd, kus olen palju pimedas rabas käinud, pean tunnistama ka
seda, et pole kunagi seal päris üksi olnud. Inimesi, kes tahavad öist rabavaikust
nautida, on veel, kuid neid ei ole kunagi segavalt palju. Ja kes on,
see pühendub rohkem vaikuse nautimisele kui mööda laudteed edasi-tagasi
kiirustamisele ja mobiiliga piltide tegemisele. Kindlasti on täiesti omaette
elamus minna rappa ööseks magamiskotiga magama, et uinuda tähesäras
ja ärgata uduse päikesetõusuga. Kuid sellest on siin raamatus juba üks teine
lugu.