Koer peab tulema juurdekutsumisel täpselt omaniku ette ning olema omanikule piisavalt lähedal ning samas otse. See otse olemine ongi tihti osadele koertele probleemiks. Ikka kipuvad nad juurdekutsumisel jääma veidi viltu. Üldjuhul on see tingitud asjaolust, et koer ei saa päris must-valgelt aru, et milline siis see ideaalne asend välja peab nägema. Koer peab olema eesasendis enesekindel ning teadma täpselt, mis asendisse ta peab pürgima.

Selleks, et Tüüp selle hästi selgeks saaks, teen lisaks tavapärastele juurdekutsumistele ka päris palju eri nurga alt kutsumisi. See tähendab, et näiteks ütlen koerale kõrval ja sealt omakorda siia ning taas kõrval jne. Koer peab õppima kõrvalasendist ise aktiivselt otsima otsest eesasendit. Alguses jäi ta veidi viltu asendisse, aga nüüd tuleb juba seda viltust oluliselt vähem ette. Lisaks teen juurdekutsumisi nii, et asetun koera suhtes risti või jääb koer üldsegi seljataha. Selliselt eri nurkade alt kutsudes ja vaid õige asendi eest premeerides kinnistub koeral üks ja ainus õige asend ning ta muutub selles enesekindlaks. Nagu on juurdepandud videos näha oskab Tüüp ka üle platsi täiel kiirusel tulles selliselt pidurdada ning täpselt asendit valida, et ta lõppasend minu ees on täpselt selline nagu vaja vaatamata asjaolule, et ma paiknen koera suhtes seljaga.

Eesasendi trenne teen ma õhtuti pimedas vaid lühikeselt maalt, et pimedus koera ei segaks ning samuti ei tee ma seda iga trenn. Kui nädalavahetusel on rohkem valgust, siis teen alati ka mõned kutsumised üle platsi. Loomulikult kui saabub jää ja lumi, siis see ka lõppeb.

Siinkohal juhiks ka tähelepanu ühele detailile, mida tähelepanelikumad lugejad on märganud, kuid mis kindlasti vajab ületoonitamist. Mina treenin oma koera sarnaselt oma eelmisele koerale täiesti tavalistes Eestimaistes oludes. Mul ei ole valgustatud platsi, ma ei käi kuskil maneezis. Osad inimesed ütlevad selle kohta, et sa treenid oma koera pargis. Päris park see ei ole, kuid sellel platsil puudub valgustus (tõsi platsi ääres on hämarapoolne tänavavalgustus) ning kõikvõimalikud muud mugavused. Sellel samal platsil treenisin ma oma eelmise koera (dobermanni Deli) MM i kümnendaks ning sellel samal platsil saavad treenitud ka kõik need kümned koerad, kes minu ja Mari treenimsel igal aastal IPO t teevad ning edukalt erinevatel võistlustel võistlevad. Siinkohal tahangi toonitada üle, et selleks, et saavutada tulemust on vaja ennekõike tahtmist ja oskusi. Loomulikult paremal platsil saab alati paremini treenia. Samas aga võib lõpmatuseni viriseda teemal, et pole platsi, pole valgust ja mida iganes veel ning nii ei jõuagi kuhugi. Teen oma koeraga ca. 4-5 kuulekuse trenni nädalas. Neist 1-2 on nädalavahetusel ja valges, teised saavad ka pimedaga tehtud.