Kostusid helid, mis sumbusid ruttu,
justki nad oleksid imetud uttu.
Vaadates ringi kõik oli nii tuttav
värvid ja ümbrus ja kellaaeg ruttav.

Äkki ei kuskilt lõi sähvakas selge,
sähvatus kiirgas ja säras täis kirge.
Välk mis see raksas nii kaunis ja karge
oli nii ilus ja habras ja selge.

Tabas ta puusse ning sädemeid loopis
sädemeid hõõgvaid nii ilusaid kauneid.
Värvid ses valguses helgina särasid,
ümber kõik sädeme tolmuga kattusid.

Punane punasem , sinine sume,
rohekas helk oli kaunis kui ime.
Välk see ju sähvas vaid lühike hetke,
lahkus siis öhe, et jätkata retke

Puu sees see tuli, mis välgust seal loodi
hõõgus ja soojendas imelist moodi.