Läksin pildistama superkuud. Soov oli kindlasti teha pilti mingi ehitise või muu taolise maamärgi taustal, et kuu suurus välja paistaks. Teel linna jäin aga põllule kinni. Oli selge ja külm talveõhtu. Jahenemine oli sedavõrd järsk, et põldude kohale tekkis udu.  Kusjuures udu oli lahedate viirudena, nagu keegi oleks selle sinna joonistanud. See oli nagu loor sõna otseses mõttes. Läbi udu paistis põllu ääres olev mets.  Isegi ilma superkuuta oleks saanud väga mõnusa hõnguga pildi. Kuu oli veel kirsiks tordi peal. See on muide siinolevatest fotodest üks väheseid, kus ma tõesti läksin sihilikult välja midagi pildistama. Tõsi, ka sel korral ju tegelikult pildistasin hoopis möödaminnes ja midagi hoopis muud. Enamus siinsetest piltidest ongi tekkinud just niimoodi mööda minnes