Tweet

Kas hundile õpetab keegi nurgatehnikat, et too ikka põdra tabaks ning kõhu täis saaks? Või mis imega kutsikad juba siis, kui silmad veel avanenud ei ole, ikka ema juurde välja jõuavad? Kuidas suudab koer ilma mingi õpetuse ja treeninguteta ajada asfaldil öövanuseid kassi jälgi ja seda üsna täpselt?

Vastus on lihtne – sest koer on loom ja tema areng läbi aastatuhandete on olnud selline, kus ta on ellujäämiseks kogu aeg pidanud kasutama nina!
Koera haistmismeel on täiesti võrreldamatu meie arusaamaga haistmisest. Sellest küsimus – miks siis on ikkagi nii, et kui inimene tallab tugevalt mahlase rohu sisse jälje maha ja kui ta viib koera seda 20 minuti pärast ajama, siis see koer “ei tunne ega tea”, kust see jälg siis õigupoolest läheb?!
Ja juhtub sedagi, et treenitakse sellist jälge kümneid kordi, kuid koer eksib siiski eksamil ja tulemus jääb kirja saamata. Kuskil on ju loogikaviga või kuidas?

Mina koolitan koertele jälge väga konkreetse skeemi ja meetodi järgi. See algab teatud koolituslikest sammudest, mis omavad tähtsust nii õpetamise hetkel kui ka kunagi tulevikus (siis tegelikult veel märkimisväärselt suuremat tähtsust). Tihedate seostega elemente sisse tuues liigub jäljekoolitus samm-sammult lõppeesmärgini.

Minu arusaam jäljest ja selle treenimisest põhineb suuresti selle jutu algusel ja küsimusel “miks?”.
Kui vaadata mõningaid jäljetreeninguid ja ka eksami- või võistlussooritusi, siis võib tõdeda, et mitmed koerad “ei suuda” ega “saa hakkama” jälje ajamisega, sest koerajuhid on koolitamise protsessis tekitanud neisse palju konflikti ning töötanud koera loomusele ja loodusele vastu. Sellega on viidud koer seisu, kus ta on jäljel stressis ning ei suuda lahendada isegi nii lihtsat ülesannet, et ajada 20-minuti- või tunnivanust jälge.

Treenimise võimalusi on erinevaid ning teid, mis tulemuseni viivad, samuti. 

Minu nägemus jäljekoolitusest lähtub minu arusaamadest ja kogemustest. Need põhimõtted on tekkinud pika protsessi käigus, kus olin ise sunnitud nii oma kui ka õpilaste koertega leidma lahendusi keerulistele probleemidele jälje koolitamisel.
Treenides erineva närvisüsteemiga ja erinevate tõugude esindajaid, on olnud võimalust eksperimenteerida erinevate viiside ja teedega. Tänu sellele on ajapikku aina selgemalt välja joonistunud ka “minu tee” ehk siis see loogika, kuidas jõuda alguspunktist sinna üles, kõrgete eesmärkideni.

Niisiis jäljest ja selle treenimisest nii, kuidas mina seda näen. 
Julgen nimetada seda koguni “enda jäljekoolituse süsteemiks”.
Loodetavasti on lugejatel minu mõtetest abi ja kasu – jõudes natuke lühemat teed pidi tulemuseni või saades juurde mõtlemisainet.

Minu märksõnad: 

1. MOTIVATSIOON. Selleks, et koer jäljel töötaks, peab tal olema väga hea motivatsioon sinna kuhugi lõppu jõuda. Sund ei saa olla kunagi motivaatoriks, samuti ei saa koer jäljel töötada ainult “kohusetundest”. Koeral peab olema reaalne huvi lõppu jõuda, sest seal lõpus on midagi ebatavaliselt head. Koer ajab jälge ainult siis, kui ta on motiveeritud seda tegema. Mida suurem on motivatsioon, seda parem. Treeningute edenedes hakkavad koerale motivaatorina toimima küll erinevad detailid, kuid mingil juhul ei tohi motivatsiooni unarusse jätta.

2. MUDEL JÄLJE AJAMISEST. Koer peab saama väga täpselt aru, mil viisil töötamine viib teda edasi. Ehk milline peab olema tempo, ajamise intensiivsus ja nina sügavus jäljes ning täpsus. Kui koer teab täpselt, mis ta tegema peab, mis on koerajuhi meelest õige, siis teeb ta seda enesekindlalt ja usub oma töösse. Kui koer ei saa aru, mida juht temast tahab, siis tekitab see stressi ja ebakindlust. Koeras tekitab segadust, kui talle antakse treeningutel erinevaid signaale – sellest tekib konflikt. Näiteks kui koer kaotab jälje ja omanik ei tea isegi, kust jälg täpselt kulgeb, siis kõndides koerale järele kohas, kus jälge polegi, annab omanik loomale mõista, et nii on ka täiesti okei! Samas jälle karistatakse samasuguse lohakuse eest mõnel teisel korral (kui koerajuht juhtub teadma, kust jälg läheb).

3. JÄLGE AJAB KOER, MITTE INIMENE. Koeral ei tohi tekkida arusaama, et rihma teises otsas olev tüüp teab, kust jälg kulgeb! Koer peab teadma ja aru saama, et kui tema jäljel lõpuni ei lähe, siis jääb jälg ajamata. Kuna koer on väga osav kehakeele lugeja, siis õpib ta hõlpsalt lugema rihma kaudu temani jõudvat infot ja koerajuhti rihma teises otsas ning liikuma jäljel mitte lähtuvalt lõhnast, vaid just neist teistest abistavatest teguritest. Sellisel juhul ei julge koer aga raskeid ülesandeid iseseisvalt lahendada, vaid jääb alati ootama koerajuhipoolset algatust. Sellest lähtuvalt tuleb suurt tähelepanu pöörata enda käitumisele jäljel ja vältida tegevusi, mis aitavad koeral jäljel töötada. Treenides peab iga koeraomanik mõtlema, et koer loeb kogu aeg seda infot

, mida omanik tema seljataga annab – millal tõmbab rihmast, millal jääb seisma, kõnnib, räägib jne.

4. KOER AJAB JÄLJEL JÄLGE. Mitte toitu ja mitte pinnast. Ehk koer peab olema algusest peale harjutatud sellega, et peab ajama jälgede jada, mitte toitu selles, mitte konkreetse pinnase lõhna või lõhnatunnelit.

5. KOER PEAB OLEMA ENESEKINDEL. Enesekindluse saavutab koer vaid läbi raskete ülesannete võitmise ja keerulistel pinnastel töötamise. See annab koerale usu, et ta on võitmatu ning jälg jääb alati kaotajaks.

Jäljeõpetamise sammud:

NB! Kuivõrd jälge ei ole võimalik õppida vaid teoorias – ainult raamatust või artiklist ega ka video vaatamise või seminari kuulamisega, siis palun järgnevat võtta pigem alusskeemina, mitte konkreetsete treeningutena. Treeningud kujunevad alati natuke erinevaks võrreldes etteplaneeritud skeemiga ning siis hakkab korvamatut rolli mängima koeralugemisoskus, millega kahjuks kõiki võrdselt õnnistatud pole ning mis tuleb vaid kogemusega.

Motivatsioon. Kutsikaga tuleb treeninguid alustada nii vara kui võimalik. Ehk kui koer saabub koju ca kahekuusena, siis viiksin ta kohe jäljele.
Jälje panen maha kohe nagu päris, et koer saaks aru läbi klassikalise ja esemelise tingimise, mis ma talle õpetada tahan ning mis see jälg siis on.
Kutsika esimeste jälgede mõte on puhtalt motivatsiooni ülesehitamine ja koerale jälje kui teatud tegevuse osas positiivse pildi loomine. Seetõttu teen kutsikaga kolm jälge korraga, järjestikku ühe treeningu käigus. Panen 20-30 sammu (igas sammus toit) maha ning lõppu suurema koguse toitu.

Võtan kutsika autost, viin ta süles jäljele, panen rihma esijalgade vahelt läbi ja ajan jälje lõpuni. Üritan hoida sedavõrd rihmast kinni ning vajadusel tõsta kutsikat ka tagakehast, et koer ei jookseks sammudest liialt üle, et ta liiguks õiges suunas ning ei kaotaks huvi. Selliste jälgede põhieesmärk on tekitada motivatsioon, samas mitte andes võimalust, et koerale tekiks jäljeajamisest vale ettekujutus.
Ajanud ära esimese jälje, kiidan kutsikat lõpus ohtralt ning tassin ta süles autosse. Pärast seda, kui olen lasknud tal autos viis minutit oodata, toon ta uuesti, ikka süles, järgmisele jäljele. Teise jälje teen nagu esimese.
Kolmanda jälje ajamisel on kutsikal üldjuhul motivatsiooni juba sedavõrd palju, et omanik peab olema osav, et koera jäljel ohjata. Olenevalt kutsikast tuleb võib-olla samasugust treeningut teha kohe otsa teiselgi päeval ning võimalik, et ka kolmandal. Sageli piisab aga ka ühest treeningust.
Nende treeningute järel on meil nüüd kutsikas, kes on motiveeritud ning omab enam-vähem õiget (tõsi, natuke toorest) arusaama jäljest.
Kutsikaga jäljel töötades olen ma temaga hästi tihedas füüsilises kontaktis. See tähendab, et ma kiidan teda pidevalt käega, otsin temaga koos jälge (käega rohus otsides) ning vajadusel annan kohe ka negatiivset mõjutust, üritades seda samas koheselt ka aktiveerimisega premeerida. Sellist kutsika jäljetreeningut iseloomustab hästi juuresolev video.

Õige tehnika. Kui nüüd kutsikas näeb juba soovi ajada, siis eelnevale järgnevalt teen kohe vaid ühe jälje ning viin selle pikkuse juba ca 40-50 sammu peale. Ja jällegi – igas sammus on toit ning lõpus rohkem maiust.

Nüüd, olenevalt kutsika motivatsioonist ning jäljel liikumise meeleolust, hakkan kohe tegelema ka tehnikaga. Siin tuleb olla osav, et anda kutsikale must-valgelt õige sõnum. Ehk siis tuleb teda kiita õigetes kohtades ja teisalt mõjutada negatiivselt, kui asi ei näe õige välja. Negatiivse mõjutuse peamine mõte on õpetada kutsikale nägemus sellest, millisena tahame meie näha jäljetööd. Mida kiiremini suudame koerale edastada sõnumi õigest tööst ja näidata, mida me soovime, seda vähem tekib konflikti.
Negatiivse mõjutusega ei tohi aga tappa motivatsiooni. Ehk siis, kui oleme töötanud esimestel motivatsioonijälgedel juba nö koera seljas, on kutsikas juba tuttav sellega, et sekkun tema ajamisse ning mõjutan teda. Mistõttu ei satu ta mõjutustest konflikti ning suudab neid õigesti vastu võtta. Nende esimeste jälgede mõte, mida saab üksikuna tehtud, ongi peamiselt säilitada motivatsiooni ning tekitada lisahuvi. Samas on eesmärgiks ka tekitada koerale õige pilt jäljeajamisest – joonistada valgele lehele kujund, milline peab see olema kogu võistluskarjääri jooksul.
Kui nüüd need 40-50 sammu sujuvad hästi ja motivatsioon kannab, siis võiks jälje pikkuse viia juba 100 sammuni. Lisaks tuleb nüüd hetkel, kui koer on jälje lõpus oleva toidu ära söönud, võtta põuest/taskust kalts või pisike nuts ning alustada kutsikaga mängu – sikutamist jms, et kutsikas naudiks jälje lõppu jõudmist rohkem ning saaks nii karjajuhi tähelepanu osaliseks. See nutsumäng aitab kutsikal ka jäljest väljalülituda ning asjale loogiline lõpp tekitada.
Antud staadiumi peamine eesmärk on luua võimalikult kiiresti kutsikale õige tehniline aluspõhi, tutvustada õiget pilti jäljest. Kiirelt sellepärast, et kui koera mõjutada ja kiita liiga paljudel treeningutel jutti, siis muutub see koera jaoks juba juhtimiseks. Ehk siis satub koer mõjutamisest sõltuvusse ja vähehaaval kinnistub tal pilt, et jälge ajab omanik, mitte tema – koer.
Kutsika jäljetrennist on pikemalt juttu blogis http://sportkoer.blogspot.com/2011/10/kutsika-tempo-jaljel.html.

Õige jälg. Üldjuhul kulub 4-5 trenni sellele (eelnevalt kirjeldatu), et kutsikas hakkaks aru saama, mida temast tahetakse. Nüüd on oluline minna treeninguga edasi ja õpetada koerale, et õige jälg ei olegi rida vorsti- ja pihvitükikesi rohus (või mullal), vaid selleks on inimese jäljed.
Mida varem saab hakata jätma “vorstiritta” auke, seda parem. Esialgu võiks toiduta olla 4-5 sammu, kuid juba paari sellise treeningu järel, võiksid toiduta augud kasvada 10 sammuni. Kui teha koeraga liiga pikalt ainult vorstijälgi, siis kinnistub temas arusaam, et jäljeajamine tähendab pelgalt vorstisöömiseüritust ning koeras kinnistub pilt, et jälg on segu jälje ja vorsti lõhnast. Mida kiiremini edasi minna, seda väiksem on tõenäosus, et varasem “natuke vale” pilt kinnistub ning hilisem konflikt on nii ka väiksem.

Tühjade sammude juures tuleb eriti jälgida, et koera motivatsioon kannaks ja et eelnevalt rõhutatud tehnika ei muutuks. Koer peab aru saama, et sinna kuskile lõppu “maha kukkunud” pallini või toiduni viib jäljerada, mida tuleb ajada teatud tehnika ja rütmiga.
Selles koolitusjärgus tehtavad jäljed võivad olla juba umbes 45-minutilised kuni tunnised, sest nii on kutsikale lihtsam selgeks teha, mida me temast tegelikult tahame ning mitte kakelda tühjas jäljes koeraga, et ta ajab jäljepõhja lõhna asemel rohu sisse jäänud koerajuhi lõhna. Ideaalis võiks osa selle etapi jälgi teha ka võõras inimene, et tõenäosus oma inimese lõhna ajamiseks oleks väiksem. Jällegi, kuna esimesest jäljest alates on kutsikas harjunud kiituse ja negatiivse mõjutusega, siis tuleb see nö turvaline võrgustik temaga kaasa, aidates raskustest üle.

Kõik saab tervikuks. Kui eelnevas lõigus kirjeldatud jälgi on tehtud 2-3 ja kogu jälgede summa on kuskil 10 tuuris (kutsikas peaks selleks ajaks saama enam-vähem aru, mida me temast tahame ning oskama mööda jälge edasi liikuda), siis on viimane aeg teha jäljele esimene nurk. Esimese nurga peamine mõte on, et koer saaks tervikust kohe õige pildi, ehk et tal tekiks sinna “valgele paberile” kohe terviklik “joonistus” jäljest, mis koosnebki tühjadest jälgedest ja suunamuutustest – nurkadest.
Loomulikult on alguses nurk vaid pöörav sirge ning lootust, et koer nurgast ka aru saab, pole mõtet hellitada. Kindlasti tuleb esimene nurk teha täistoiduga. Nurga tegemisel tulebki mõelda nii, et selle ainus mõte on, et koer oskaks jäljele minnes oodata, et mingil hetkel võib sirge ka keerata.
Kui on juba näha, et kutsikas suudab õiges tehnikas liikuda üle tühjade osade (ca 3-15 jälg), siis võib ka nurga tühjaks, toiduta jätta. Tühi nurk tähendab toiduta samme ca 7-8 enne ja ka 7-8 sammu pärast nurka.

Muutuvad olud. Nüüd, kus kutsikal on olemas terviklik pilt jäljest ja oskab ajada tühja jälge, tajub rütmi ning on igast järgnevast jäljest aina rohkem vaimustuses ja motiveeritud, siis on viimane aeg hakata muutma jäljepinnast. Selleks hetkeks on kutsikada tehtud umbes 15 jälge. Kui teha kutsikaga jälge kogu aeg mahlases rohus, siis kinnitub tal arusaam ühesuguse pinnasega jäljest ja kujuneb oskus töötada jäljel vaid ühel põllutüübil. Seetõttu on oluline kindlasti üldistada ja muuta asukohta.
See võib tähendada rohupõllu asemel näiteks autotee kõrvale, rohkema sagimisega, rohelisele murulõigule minemist. See võib aga tähendada ka varahommikust jälge kuskil koolitusplatsil, mis on öö otsa “puhanud” eelmise päeva trennidest, või jälge laste jalgpalliplatsil, kuid samuti jälge nt metsa all lehtede peal või mullapõllul. Erineva pinnase valikul on ainsaks kriteeriumiks fantaasia. Siiski tuleb jälgida, et minnes ühelt pinnaselt teisele, oleks esimene jälg alati natuke lihtsam (ehk seal oleks natuke rohkem toitu), kui oli eelmisel jäljel. Pindasid ei tohi vahetada ka liiga tihti. Ühelt pinnaselt võiks minna järgmisele siis, kui on näha, et kutsikas sai hakkama ja suudab sel uuel pinnasel jälge ka ajada. Olenevalt sellest, kus jälge tehti, piisab mõnikord ka ühest ainsast treeningust, kuid teinekord võib kuluda ka 2-3 korda.
Selles faasis võiksid jäljed olla juba kindlasti umbes 100 sammu pikad. Jäljepikkuse suurendamisel tuleb kindlasti jälgida, et koera motivatsioon kannaks. Kui jälg pikeneb liiga kiiresti, siis kaob koeral huvi. Sel juhul tuleb treeninguga tagasi minna ja natuke lühemaid jälgi uuesti teha või korrata isegi päris alguse “kolme jälje” tehnikat.
Ideaalis võiks kodune kutsikaga mäng hakata jälge toetama nii, et koera vaimustus nutsust oleks sedavõrd suur, et jälje lõppu saaks panna juba ka mänguasja. Seda võiks alguses teha vaheldumisi toiduga – kord nii, kord naa.

Treening ja jälle treening. Edasine töö tähendab lihtsalt treenimist. Ehk varieerides toidu kogust, pinnaseid, jälje vanust, jäljeskeeme jms treenitakse koer ajama õige tehnikaga ja liikuma soovitud tempos.
NB! Nurkade ja kujundite tegemisel tuleb vältida vastutuult (ka kõigis eelnevates algtreeningu jälgedes). Mina ei tee ka nn serpentiine ega treppe.
Eelnevalt kirjeldatule lisan nüüd veel mõned uued elemendid – ristuvad jäljed ja tühjad nurgad. Ja siit edasi muutuvad treeningud, lähtuvalt koerast, väga erinevaks. Edasise kohta on raske ette öelda nt jälgede arvu, kui koerad, nende energia ja motivatsioon on nii erinevad. Aga et saada lihtsalt mingitki pilti suurusjärgus, siis pakun, et ristuvaid jälgi ja tühje nurki võiks tegema hakata umbes 20.-30. jälje kandis.

Ristuv jälg tähendab, et koer ajab tunnist jälge (NB! Koera vanus on siin kuskil 4-5 kuu kandis või natuke vähem) ning sellele tehakse 5-10 minutit enne ajamist paaris kohas ristuv jälg peale.
Ristuv jälg võib tekkida jäljele ka otse ajamise ajal, ehk siis abiline, kes jäljeajamisel kaasas, kõnnib lihtsalt mingil hetkel koera eest üle jälje. Jälgida tuleb, et ristuv jälg oleks alguspunktist minimaalselt 40-50 sammu kaugusel ega jääks nurkade lähedusse. Ristuva jälje asukoht peab olema teada ning umbes 4-5 sammu pärast ristuvat peaks olema jäljes toit. Kui koer läheb ristuvat nuusutama, siis algul tuleb kindlasti lasta tal nuusutada ja kontrollida, kui ta seda tahab, kuid mõne treeningu järel tuleb juba öelda EI ning anda negatiivne mõjutus, mis juhiks koera pärisjäljele tagasi. Sund on siin kohane. On kasulik, kui ühe jälje peal on kaks ristuvat jälge, siis saab koer võimaluse areneda. Esimesel ristumiskohal saab ta uue kogemuse ja teise juures kinnistub õige käitumine.

NB! Kindlasti tuleb jälgida, kuidas jäljele toitu pannakse. See on äärmiselt tähtis.
Siin on kaks blogipostitust samal teemal:
http://sportkoer.blogspot.com/2011/10/toit-jaljel.html
ja http://sportkoer.blogspot.com/2011/10/toit-jaljel-vol2.html.

Lühidalt edasisest treeningkavast. Siit edasi on artikli põhjal treenimine pea võimatu! Selleks, et edasi nõu anda, peab nägema koera ajamise pilti, tema meeleolu, suhtumist, füüsilist vastupidavust, keskendumisvõimet jne. Peamised märksõnad edasipidiseks on aga järgmised:
1. Koera jaoks tuleb püüa säilitada motivatsioon, samas teha raskemaid ja ülesandeid sisaldavaid jälgi. Oluline on anda koerale ikka must-valgelt mõista, milline on tempo, kuidas tuleb ajada ja mida meie soovime näha. Kui eelnevalt kirjeldatud osa on kutsikaga õigesti tehtud, siis see must-valgelt koera joonel hoidmine ei ole väga raske.

2. Tuleb vältida koera juhtimist. Kui tuleb nurk ja iga kord nurgas koera mõjutatakse/juhitakse – nt rihmatõmbega, kui ta üle läheb; kui koerajuht jääb seisma; kui juht keelab või teeb veel mingeid lahedaid märke, siis ei õpigi koer ise nurka ajama – sest inimene ajab nurka tema eest.
Koerajuht annab nii ju iga kord nurgas väga konkreetse märgi, mis “ütleb” koerale, et saabus nurk. Sarnaselt tuleb vältida koera juhtimist sirgetel: kui koer kaldub sirgelt ära ja koerajuht jääb seisma, siis see on ju puhas märk, ja kui koer siis naaseb sirgele ja koerajuht hakkab taga liikuma, siis see on järgmine märk.
Jälje ajamine on koerale sedavõrd raske ja nõudlik töö, et ta üritab igal võimalusel lugeda teisi märke ja kui nüüd koerajuht annab neid ka palju, siis ajabki koera asemel sisuliselt jälge koerajuht. Kahjuks koer satub sellest sedavõrd sõltuvusse, et hiljem on sellest vabaneda keeruline.

Mina kasutan koertega jäljel spetsiaalselt niimoodi üles ehitatud jäljeskeeme, et koer ei satuks jäljelt kaugemale minnes lihtsalt “juhuslikult” uuesti jäljele tagasi. Sellisel juhul, kui koer kaldub jooksma, on ebatäpne või lohakas, lasen ta lihtsalt lahtiselt kõndima. Tavaliselt naudib koer esialgu jäljel sellist vabadust ja jookseb mõnuga oma rada, kuid ühel hetkel hakkab ta siiski tajuma, et nüüd on asi vist kehvasti ja et nii ei pääse ta kuhugi. Siis satub koer tavaliselt paanikasse, hakkab terasemalt otsima ja kui ta seejärel jälje uuesti leiab, siis on ta selle pärast märksa paremini “mures”.
Loomulikult ei lase ma koera väga kaugele jäljest uidata. Kui koer on läinud juba mingi 10 meetrit üle, siis röögatan ta peale ja võimalusel teen ka rihmast kõva tõmbe. Koer peab aru saama, et vajalik on meeleolu ja lõdvaks laskmine pole lubatud ning et lõdvaks laskmine viib jälje kaotamiseni, mis on aga katastroof. Koer peab jälge ajama nii, et ta oleks jälje pärast mures, sest muidu jääb “põder metsa jooksma ja kõht tühjaks”!

Kui koer läheb omasoodu jäljel joostes liiga kaugele või muutub liiga muretuks, siis tuleb teda selle eest keelata järsu EIga või karistada häälega muudmoodi, et koer saaks aru: nüüd on mindud üle piiri. Edasi ei tohi koera siiski aidata. Koer peab ise leidma jälje ja olukorrast välja tulema. Kui see viib ka koera “lukustumiseni” ja ta pole esimese hooga võimeline üldse midagi tegema, siis tuleb lihtsalt oodata, kuni koer ise uuesti algatuse teeb, otsima hakkab ning siis tuleb teda kiita.
Koer peab õppima selgeks kaks jälje kõige tähtsamat asja – ainult tema teab, kust jälg läheb ning seega peab tema jälje pärast muretsema. Kui asi untsu läheb, siis ei aita teda keegi, ta PEAB ise lahenduse leidma. Seetõttu tuleb vältida nii palju kui võimalik ka korduskäskude andmist ja koera uuesti jäljele saatmist.

3. Koera enesekindluse kasvatamine läbi raskete olukordade lahendamise. Selleks, et koer töötaks olenemata olukorrast, peab ta olema enesekindel ja seda mitte ainult tavalisel jäljel, vaid ka probleemide lahendamisel. See enesekindlus tekib just läbi raskuste ületamise. Koerale tuleb treeningul luua keerulisi olukordi, lavastada vajalikud probleemid ja lasta tal siis võimalikult iseseisvalt neid lahendada. Neid situatsioone, mida harjutada, on palju, nende kirjeldamine läheks siin liiga pikaks. Oluline on mõelda jälje ülesehitusele ja toidu paigutusele selles. Ükski toidupala ei tohi olla juhuslikult kuskil, toidul peab treeningul olema otstarve.
Selliseid nö stressitreeninguid ning probleemide lahendamisi iseloomustavad hästi järgmised treeningud, mille analüüs on siin.

Alustada saab sellisest otsast:
http://sportkoer.blogspot.com/2011/10/noore-koera-stressitrenn-jaljel.html.
Edasi saab minna nii:
http://sportkoer.blogspot.com/2011/10/noore-koera-stressitrenn-jaljel-vol-2.html.
Lisaks veel kaks näidet siin:
http://sportkoer.blogspot.com/2011/09/stressist-jaljel-vol3.html
ja juba edasijõudnud koera treening võiks vahel välja näha selline:
http://sportkoer.blogspot.com/2011/10/mitmekulgne-jaljetrenn-kabi-081011.html
Need on kolm näidet treeningutest võimaldavad õpetada koerale probleemide lahendamist ning stressist välja töötamist.

Lõpetuseks. Ülalkirjeldatud tee on selline, mille järgi mina jälge koolitan. Koolitusviise on erinevaid ja Rooma viib mitmeid teid. Mina tean oma tee puhul, et see viib kindlalt Rooma ning ka suhteliselt otse. Samas – ärge koolitage kunagi oma koera seminaril nähtu, kuskil raamatus loetu või kuuldu põhjal. Nii läheb kogu värk lõpuks soustiks kätte.

Ärge koolitage koera ka selliselt, nagu ma eelpool kirjeldasin, sest te ei pruukinud kõigest õigesti aru saada ja te ei pruugi asju täpselt nii teha, nagu mina neid teen ja ette kujutan. Kui teha asju enda arvates täpselt nii, nagu õpetati ja kirjeldati, kuid eksida detailides, siis on tegemist juba täiesti uute asjadega ning see tee ei pruugi üldse Rooma viia, vaid hoopis kuhugi mujale. See on minu suurim nõuanne.

Eelpoolkirjeldatu peamine mõte oli anda inimestele ideid ning panna neid mõtlema, et see omakorda edasi viiks ning arendaks. Ja loomulikult, kui kellelgi on rohkem huvi, siis tasub küsida.