Tweet

Sel aastal täitus mul 30 aastat koerte koolitajana. Eks see on selline verstapost, et on põnev vaadata tagasi. See 30 aastat on nii pikk aeg, et selle jooksul on koerakoolitusmaailmas väga palju muutunud. Eks see olegi ju teatud mõttes loogiline, sest sellise aja jooksul kasvab peale terve uus põlvkond inimesi. Teekski siinkohal mõningaid kokkuvõtteid ja tagasivaateid. Võrdleks erinevaid aegu ning muutusi. Ülalolev foto on tehtud aastal 1995 ning sellel on esimene koer, kes minu trenniplatsilt IPO tulemuseni jõudis.

Tänapäeval on moodne alustades koerte koolitaja ametiga ehitada alustuseks kohe kaunite piltide ja embleemidega koduleht ja illustreerida seda infoga stiilis, et mul on olnud 30 aastat koerad ja nende koerte summaarne eluiga on 73 aastat. Selline numbrite väljapaiskamine tekitab ägeda illusiooni meeletust teadmiste pagasist. Minu mainitud 30 aastat ei hõlma mitte mu oma koeri või nende koolitamist vaid aastal 1994 alustasin ma oma esimese treeninggrupiga. Ehk siis sellest ajast peale on mul olnud kogu aeg pidevalt treeninggrupp, keda olen koolitanud jäljel, kuulekuses ja kaitses ning seda ilma ühegi nö. vaheaasta või pausita. Kusjures surema osa ajast on enamuse treenitavatest koertest moodustanud sportkoerad. Grupi suurus on ajas kõikunud. Keskmiselt on see püsinud sellise 10 – 13 koera ringis. Kui mõelda nö. äärmustele, siis meenub selline üsnagi segane aeg, kus grupis oli ca 18 koera ning lisaks käisid külalisesinejad Lätst ning ka teistest gruppidest ning parematel päevadel treenisin ühe trenni sees 24-25 koera. Tehes varrukas 2 ringi tähendas see seda, et näiteks laupäeval alustasin kell 10 ning lõpetasin ca 18 tuuris. Nädala sees toimuvate trennide juures oli suvisemal ajal üsna tavaline, et sai alustatud ca 17:30 tuuris ja lõpetatud natuke enne 24.00.

MIs on koeraspordis selle aja jooksul muutunud

Kui ma vaatan selles ajas tagasi, siis mis on Eestis muutunud. Koeraspordi poolel on kõige suurem muutus see, et varasemalt treeniti ennekõike näituseliini saksa lambakoeri ning päris palju oli pildis ka dobermanne, lisaks üksikud bokserid ja snautserid. Eesti koeraspordi tõmbasidki üheksakümnendatel käima saksa lambakoerad,kes harrastasid väga laialt erinevaid koeraspordialasid ning paljudele oli just see tõug sporti sisenemise tõug. Tänaseks on teenistuskoerte spordi poolel pigem valdavalt tööliini sakslased ja malinoisid. Omamoodi naljakas on mõelda sellele, kui palju on tegelikult toimunud muutusi  selle aja jooksul erinevate tõugude osas ning kuivõrd see tänast koolitusmaailma mõjutab. Näiteks näituseliini sakslaste juures on see kõige hämmastavam, et nende aastate jooksul on neist paljudel läbi aretuse läinud kaotsi saagiiinstinkt. Okei, on ju loomulikult erandeid, kellel seda ka täna on ning oli ka siis erandeid, kellel varasemalt seda polnud, kuid nö suures pildis (vaadates nö. keskmist koera läbi 20-30 aasta) on muutus olnud kahjuks selles suunas. Kusjuures kui mõelda saagiinstinktile, siis kindlasti vähem instinkte omav nö. rahulikum koer on kodus tõenäoliselt lihtsam pidada. Samas on saagiinstinkt nagu tundra jää, mille sulamisel tuleb sealt alt välja igasugust muud mudru. Kahjuks on jäänud väiksema saagiinstinktiga koerte puhul silma rohkem närvilisust, mõnevõrra rohkem ebakindlust ja agressiivsust. Aga eks see on ju ka loogiline, sest saagiinstinkt klassikaliselt nö. „ehitab“ koera kindlamaks ja läbi kindluse tuleb tegelikult ka tasakaal. Omamoodi veider on isegi mõelda, et täna on paljudel näituse liini sakslastel vähem saagiinstinkti kui klassikaliselt seltsikoerte alla klassifitseeruvate tõugude esindajatel. Kuigi sakslane peaks olema ju klassikaliselt teenistuskoer. Kui mõelda ajas tagasi, siis eks tegelikult ju näituse liini sakslased erinesid üksjagu praegustest tööliini esindajatest. Samas aga väidaks, et heale treeningule toetudes oleksid nad olnud tööliinikatele siis ja ka praegu tugevaks vastaseks. Ehk teisisõnu, kui võtaks 20 aasta tagused parema otsa näituse liini koerad, pistaks nad ajamasinasse ja läheks praegu võistlema. Kahjuks aga pole selliseid koeri näituse liini poolel enam eriti võtta. Ehk siis kui me räägime sellest nö. kaduvast saagiinstinktist, siis ennekõike mõjutab see koera käitumist haaretes, üleminekufaasis ja lahtilaskmises. Samuti mingil määral kiirust ja jõudu nõudvates kuulekuse harjutustes. 

foto aastast 2008

Vaatame tööliini koeri. 90 –ndatel olid malid sellised vilkad ja teravad ning sakslased pigem jõulised ja võimsamad. Kuna koerasport aga arenes jõulisuse suunal, siis  ka malide areng võttis suuna samas suunas. Ehk siis ühel hetkel oli meeldiv näha võistlusplatsidel sakslastega võrdväärse jõu ja võimsusega malisid. Tõsi, miskil hetkel hakkas aretuses kuidagi vägisi kalduma teravuse ja kiiruse suunal ning nüüd üritatakse seda kuidagi tagasi lappida.  Sakslaste puhul aga on silma jäänud selle nö. jõu ja võimsuse pigem tagasiliikumine ja saagiinstinkti tõus. Mõneti tundub, et põhjuseks on asjaolu, et kui kasvatajad aretavad nö. teenistuse ja spordi suunal, siis neil ikkagi läheb üksjagu kutsikaid ka perekoeraks. Peredes aga ei saada nende võimsate koertega tihtipeale hakkama. Kuna aga spordis läks mingil ajal kõik aina rohkem saagi ja kiiruste poole kaldu, siis oli hea aretust pigem saagi suunal lükata, et tagada edu spordis ja vähem muresid perekoertega. Pehmemat ja nö. pallikoera oli spordis lihtsam edasi viia ja ta ei põhjustanud ka perekoerana probleeme. Kuna IPO hindamine läks üksjagu kiiruse ja tehnik apoole kaldu, siis sellised keorad lõid ka spordis läbi. Sakslased muutusid rohkem saagikoerteks ja sama soojaga kadus neist üksjagu võimsust, jõudu ja agressiooni. Malidega on ka see tegelikult silma jäänud, et ühest hetkest kalduti aretusega liialt saagi poolele ning selline mõnus tasakaalus karakter hakkas kalduma närvilisuse ja teravuse suunal. Tänaseks on mõlemas tõus omad järeldused tehtud ja minu arust on viimastel aegadel näha mingil määral liikumist õigemas suunas tagasi. Eks ka IGP (IPO) reeglite muutmisega üritatakse sporti aina rohkem painutada suunal, et asjad oleksid rohkem tasakaalus. Järjest rohkem on tõusnud au sisse võimsus, jõud j adomineerimine. Kui aga rääkida dobermannidest, keda ka sai mainitud, siis kurb on tõdeda, et seal on näituse pool nii palju peale surunud, et ajaloolisest töökoerast on järgi vaid riismed. Kõige murelikumaks teeb asjaolu, et aretuse käigus on muutunud koerte nurgad ning kehamass ning tänased koerad pole tänu neile muutustele enam nii liikuvad ega suuda ka meetrist tõket enam normaalselt hüpata. Eks sama on ju ka näituse liini sakslaste teema, et aretusega on koerte tagumine ots ja selg liikunud suunal, et kui täna näeb  sellist näituse liini sakslast, kes suudab kaunilt ja lennukalt meetrist tõket hüpata, siis jääd ikka kohe mõtlema, et millal seda viimati nägid. Dobermannidel on samas ka kõvasti tagasiliikumist olud nii saagi kui ka kaitseinstinkti poolel. Osad koerad on seetõttu sellised üksjagu instinktivabad ja mitte eriti käivitatavad ja teised jällegi mõnevõrra närvilised ja ebakindlad.

Muutused spordis ja koolituses

Kui minna nüüd tõugude juurest koeraspordi ja koolitamise juurde, siis kahjuks peab tõdema, et muutused on olnud väga suured, kuid mitte vaid positiivses suunas. Isiklikult pean väga suureks põhjuseks selle taga sotsiaalmeediat. Kui mõelda koeraspordi peale, siis üheksakümnendatel ja kahetuhandete alguses tehti Eestis erinevate inimeste vahel väga palju koostööd. Eks ju ikka miskit nagelemist on alati olnud, aga pigem sai ikka rääkida koostööst. Se tagas ka sures pildis väga kiire arengu. Minu silmis nö. suurim erinevus seisneski asjaolus, et koerapsordi sees olevate inimeste nö. peamine eesmärk oli areneda ja paremaks saada. Kuna see eesmärk oli kõigile ühine, siis pingutatigi ühise eesmärgi nimel. Seetõttu toimus Eestis palju koolitusseminare, käidi teineteise trenne vaatamas ja üksteiselt nõu küsimas. Ei olnud selist kapselduist stiilis meie – nemad.  Omas veidras mõttes oli maailm siis palju ausam. Ehk siis igaüks sai võistlustel näha kui hea ja õnnestunud oli tema treening. Toimis hästi oma silm on kuningas loogika. Ainukeseks mõõdupuuks olid võistlused, kus võrdsetes tingimustes rinda pisteti.   Ajal, mil avanes sotsiaalmeedia imeline maailm, tekkis osadel Eesti inimestel meeletu vajadus tunnustamise järele.  See tähendas, et oli vaja saavutada sotsiaalmeeldias tuntust. Hakati tootma treeningvideoid (mis tihti olid filmitud ja kokku lõigatud parimatest paladest), postitama karikatega pilte ka väiksematelt külaeksamitelt ning läbi selle tunnustust lunima. Kohati jäi tunne, et inimestel tekkis sellest sõltuvus. Ja kui sõbrana kiitis ohtralt sõbrannat, siis võis olla kindel, et teine sõbranna kiitis järgmisel korral tagasi. Umbes samal ajal tekkis ka ärapanemine ja mustamine. Ehk siis kui keegi tahtis nö. pildile saada, aga ei omanud veel midagi eriti ettenäitamiseks, siis oli lihtsaim tee võtta keegi vanem olija ette ning teda avalikult taga rääkida. Tõstes ennast sellest vanemast olijast nö. ettepoole tekkiski osades inimestes ,kes sügavamale ei süvenenud tunne, et uus tulija ongi nii palju parem. Eriti suurelt aga mõjutas koerasporti see, et osad inimesed selleks, et näida tegijam ja parem korraldasid nö. endale väga soodsates ja teistele ebavõrdsetes tingimustes võistlusi. Selline tegevus on alati arengut pärssiv. Ei ole parimat arengule kaasa aitavat jõudu kui vaba konkurents. Kui sellises olukorras õnnestus endale karikas saada, siis  sai sellega esimest korda poseeritud hetkel, kui karikas koju tuli, teist korda uuesti aastapäeva täitumisel ja kolmas kord ka veel kahe aasta möödumisel. Ehk siis korrates aastast aastasse samu karikatega pilte oli võimalik endale tagada lõputute kiituste pealevool sotsiaalmeedias.  Need ajad olidk need, mis meie tänast koeraspordi hetkeseisu kõige rohkem on mõjutanud. Sellest ajast alates ei toiminud enam eriti avalikke kõigile suunatud seminare, sest tekkisid väikesed grupid, kes pigem iseeenda edule mõtlesid ning arusaadavalt lõppes sellest ajast alates ka laiem koostöö. Olgem ausad, tegelikult ju rohkemal või vähemal määral on seda ka täna näha  ja tunda, et ei maksa mitte tegelikud tulemused, vaid miski müstiline sõbrannade ja sotsiaalmeedia loodud legendide ja müütide maailm. Ma näiteks ei väsi imestamast, et kuni viimaste minu trennidega liitujateni välja, on kõikidele inimestele mingid inimesed käinud rääkimas, et ära sa Aivo juurde küll mine, sest seal keeratakse su koer pekki ja saab olema üldse suuremapoolne jama. Olen seda tegelikult kõigilt oma trennilistelt kuulnud, et neid üritati väga jõuliselt ümber veenda minu juurd emitte tulema võiminu juurest ära minema. See tundub selles mõttes ju üsna uskumatu. Kui nüüd inimene kasutaks oma kainet mõistust ja vaataks õpilaste tulemusi, siis tihti neil rääkijatel endal ole mitte midagi suurt ette näidata. Mul aga on igal aastal õpilastel keegi kuskil pjedestaalil.

Kui nüüd vaadata ajas tagasi ja nostalgitseda, siis Eesti oleks täna nö. maailmakaardil palju tegijam riik, kui me teeks jätkuvalt avatud koostööd ning toetakse teineteist. Aus konkurents on alati see, mis edasi viib, sest sunnib rohkem pingutama.  Avatus jällegi on see, mis võimaldab infol levida ja läbi selle tugevamal konkurentsil tekkida. Selle taustal võib ju tekkida eksitav mõte, et miks ma peaks ehitama üles tugevamat konkurentsi, kui selle valguses ma vähem karikaid saan, kuid samas sunnib see tugevam konkurents kodustes oludes rohkem pingutama ja seega ka arenema.

Kaubandus ja äri siseneb koerandusse

Teine hästi suur muutus, mis on toimunud, on kaubanduse ja äri sisenemine koerakoolituse (ja koerte) maailma. Kui ma eelnevalt rääkisin koeraspordist, siis nüüd pigem nö. koerakoolitusest ja koertest laiemalt. Eks koertega haakuvas äris ju liigub väga palju raha ning arusaadavalt on seal neid huvidega osapooli nii palju.  Tooks siia siis mõningaid näiteid. Alustaks seekord doberamannidest. Minul on olnud dobermannid väga pikka aega ning olnud ka ajal, kui Eesti talved olid sellised -20 …. – 25 kraadi kanti. Treenisin ma oma koeri õues ja elades loodusele lähedal käisin nendega ka pikkadel jalutuskäikudel ning seda ka südatalvel. Mu koertel oli tervis korras, nad elasid kõik väga kõrge vanuseni ja neil mitte ühelgi polnud mitte ühtegi külmast tingitud tervisehäda mitte kunagi.  Tänaseks päevaks oleme jõudnud olukorda, kus hetkeks kui õues temperatuur langeb allapoole +5…+8 kraadi hakatakse koertele panema selga keepe, palituid, mantleid ja kõikvõimalikke muid riideesemeid. Olgem ausad, tegelikult ju mitte ainult doberamannidele. Eriti kummastav on näha, et pannakse ka aluskarvaga koertele, kes võiks sellise miinus kümnega veel lausa õues lumes magada. Kui nüüd mõelda, et lemmiklooma pood saab värvilste riiete müügist rahalist kasu, kasukaga koera omanik saab sotsiaalmeedias kaunite värviliste piltidega eputada ning andes sõbrale nõu, et vot ma olen jopega nii rahul ja koer on nii õnnelik, tõuseb tema staatus ka sõbra silmis. Ehk siis näiliselt ühe koera riietamisest saavad kasu nii paljud osapooled. Ja siinkohal on täiesti teisejärguline see, et kas koeral seda tegelikult vaja on ning kuidas koer ennast sellises tsirkuses tunneb. Kogu see tsirkus ju polegi üldse mitte koera huvides vaid inimeste enda edevuse ja raha tegemise maailma sünnitis.

Kindlasti võib ärilise poole peale kirjutada ka need kõikvõimalikud uued lähenemised koerakoolituses. Sotsiaalmeediale eelnevas ajas ei jäänud väga silma, et ükski uus koertekool oleks ennast avanud tituleerides kohe sissejuhatuseks, et koolitame kõige uuemate ja koera jaoks kõige  arusaadavamate meetoditega ning eristume kõigist oma teadusliku taustaga. Tol ajal käisid koera koolitada soovijad vaatamas erinevate koolitajate trenne ning kujundasid endale sellest arvamuse. Samuti nähes sõbra hästi koolitatud koera leidsid nad et võiks oma koeraga sama koolitaja juurde minna. Interneti arenguga on aga tõusnud tegelikust sisust nii palju kõrgemale väline promo ehk kaunite värviliste piltidega koduleht, millele ideaalpildis on veel üks serv kaunistatud mõjuvate värvilste ebleemidega, mis justkui tõestavad koerte koolitamisega tegeleva inimese põhjatuid teadmisi. Kuivõrd ühiskond on üldisemalt muutunud pealiskaudsemaks, siis ega enamus ju tegelikult ei leiagi seda aega, et süveneda, kas konkreetne inimene üldse midagi oskab, kas selle värvilise kodulehe taga ka midagi sisulisemat on ning kui suured tegelikud teadmised ja kogemused üldse on. Internetipoe lehel on kaunis värviline ning soodsa hinnaga reklaamitud kontoritool, klikk kirja ja tool on kodus. Kas ta ka mugav istuda, on täiesti teisejärguline. Koertekoolil on kaunite piltide ja rohkete embleemidega koduleht, klikk kirja ja mure lahendatud. Eks äri ju toodab äri. Hetkel kui üks osapool sai aru, et kodulehele pandavatel embleemidel ja tunnistustel on jõud, siis samal hetkel tajus teine osapool, et võiks hakata suure raha eest korraldama kursusi, mille lõpetanud saavad endale embleemi või diplomi.

Kui vaadata ajas tagasi, siis see on ulme, kuidas antud teenuse pakkujate hulk on viimase 10 aastaga plahvatanud. Laias laastus igal nädalavahetusel on võimalik kuskil maailmanurgas osaleda miskil koerte koolitust puudutaval kursusel interneti teel ning teenida endale nädalavahetuse lõpetuseks kaunis diplom või kõlava nimega embleem. Osaledes 5-6 sellisel „kursusel“ on võimalik oma koduleht täita otsani kireva materjaliga ilma, et oleks ühtegi koera isegi kunagi katsunud.
Kui ärilise poole pealt sai eespool toodud välja värvilisi koerte jopesid, siis tegelikult on nimekiri, mida hoolitsevale koeraomanikule saab müüa meeltult pikk alustades traksidest, erinevatest mänguasjadest või treeningvahenditest. Olen ise vaadanud mitut sellist videot, kus inimene pingutab kõigest väest üritades näida asjalik ning veenab vaatajaid, et kui osta temalt või ta sõbralt just sellised traksid, siis koera elukvaliteet saavutab täiesti uue mõõtme. Ja loomulikult tahab iga koeraomanik, et tema lemmikul oleks kõige parem elukvaliteet. Kes meist ei tahaks. Ja kui täna müüb elavalt ühes internetikanalis ühesuguseid trakse üks härra ja homme müüb teistsuguseid teine proua, siis  kindluse mõttes tasub osta mõlemad ning koeraga jalutamas käia erinevatel nädalapäevadel erinevate traksidega. Kas need kuidagi koerale kasulikud on või ka nö. tervislikud on aga oopis teine ooper.  Muigama võtab kõige selle juures aspekt, et tegelikult ju müüakse ostjatele igasugust kaupa, millele suudetakse äge legend juurde rääkida. Olen isegi mõlgutanud mõtteid, et võiks turule tuua traksid, millele oleks löödud külge värvilised kivikesed ning rääkida sinna juurde juttu, et need kivikesed aitavad paremini koera meeleolu stabiliseerida ning selliste traksidega kõndiv koer on oluliselt õnnelikum, kui teised tema liigikaaslased. Kahjuks mul on täna miski eetiline piiraja peal, mis ei lase mul sellisesse ärisse sukelduda, kuigi paljud koeraomanikud just midagi taolist ootavadki. Täna müüd legend, mitte tegelik sisu.

Eks tegelikult tänaseks ongi ju äri tunginud väga sügavalt meie igapäeva. Põnevatele lugudele toetudes müüakse uusi teenuseid nagu koerte jooga või teistest erinev täiesti uudne koerahoid või koerte tegevustoad või koertele mõeldud aroomiteraapia jne jne. Omamoodi kurb on näha kuidas osad inimesed on muutnud ka koertest hoolimise äriks ehk nad tegelevad sellise meedia postitamisega, mis jätab mulje et nad hoolivad kuni sügava hingepõhjani koertest ja soovivad neile vaid parimat ning sellise illusiooni loomine aitab neil mugavalt tugitoolis istuda ning vältida rasket tööd, mis tegelikult hoolimise ja hoolitsemisega käsikäes käiks. Täna on tõeliselt lihtne koguda endale sotsiaalmeedias feimi öeldes, et ma olen suurim loomasõber, soovin neile kõigile head ning minu arust on koerapiinajad need, kes „roheliste rihmadega“ jalutamas käivad, sest see on sadism. Kõik lugejad leiavad, et sa oled hingelt tõeline loomasõber ja tõeliselt hea inimene ning sa ei pea selleks isegi ennast tugitoolist välja veeretama. Ise oled rahul, et teed justkui heategusid ja samas sinu kuulsus erilise inimesena aina kasvab.

Kogu selle  eelneva nö. kokkuvõtteks ütleks, et mul tegelikult on koertest mega kahju. Koer on tegelikult koer ehk nö. eilne hunt. Tema saab maailmast aru koerte (huntide ) signaalide kaudu ning temale inimlike käitumisvormide juurde pookimine tekitab temale hulga stressi. Kui nö. keskmist pilti vaadata, siis täna on tegelikult stressis olevate koerte hulk  väga palju suurem, kui oli näiteks 15 aastat tagasi. See hakkab silma läbi erineva probleemkäitumise, mida varasemalt oli väga väga palju vähem. Aga eks see ole ka loogiline, sest varem üritas keskmine inimene õppida koerte keelt ja suhelda koeraga koerte keeles et välistada probleeme. Täna üritab inimene koerast pigem last tekitada ja temaga lapse keeles suhelda. See lisab koertele suures koguses stressi ja kutsub esile ebameeldivaid plahvatusi, kus koerad kedagi hammustavad või ründavad. Ehk siis kokkuvõtvalt võibki öelda, et kui 20- 30 aastat tagasi üritasid inimesed pigem koeri mõist aja enast harida, et koer oleks õnnelikum ja endal oleks vähem probleeme, siis nüüd ollakse pigem pinnapealsed ja üritatakse nö. kiiret lahendust. Ja kui koeraga tegeleda nagu lapsega, siis seda ju suudab pea igaüks ilma pikema süvenemise ja õppimiseta.

Tuleks tagasi koeraspordi juurde

Kui nüüd tulla koeraspordi juurde tagasi, siis ka selles on muutunud 30 aasta juures mega palju. Okei, eks ka sinna on äri sisse pugenud ja oma suure jälje jätnud,kuid see kipub olema paratamatus. Kui rääkida teenistuskoerte koolitusest laias maailmas, siis 30 aastaga on toimunud mega arengud. Umbes paarkümmend aastat tagasi hakkas spordis tõusma aina rohkem esile aspekt, et koer peab tahtma koerajuhiga koostööd teha ning olema selles tegevuses rõõmus. Sellised koerad said võistlustel selgelt rohkem punkte. Eks see avaldas koheselt ka mõju koolitusplatsidele. Aina vähem kasutati koerte koolitamisel sundi, mis koera nö. kohustas midagi tegema ning aina enam motiveeriti ja premeeriti palli või nutsuga. Ütleks tagasivaates, et  ca 10 – 15 aastat tagasi olid kõik edukamad koeraspordi koolitajad läinud üle valdavalt positiivsele lähenemisele, kus liikumapanevaks jõuks oli motivatsioon ja kauni soorituse eest premeeriti palliga. Eks see ju mõjutas omakorda ka aretust ehk siis sellest hetkest oli mugav aretada suure saagiinstinkiga koeri, kes suutsid motiveeritult teha kauneid ja tehnilisi sooritusi. Vaadates nö. suurt pilti maailmas olid suurvõistlustel edukana esinenud koerte sooritused väga täpsed tehniliselt ning koerad kõrgelt motiveeritud ning energilised.  Natuke läks aga see suund lappama, sest ära hakkas kaduma teenistuskoerte alade nö. algne põhimõte. Nende alade nö. sügavam mõte on alati olud tagada läbi aretuse jõustruktuuridele teenistuseks võimelisi koeri. Kui vaadata nüüd viiimase nö. 5-7 aasta suundumusi, siis aina rohkem on hakanud tõusma au sisse see, et koerad oleksid oma tegevuses ka jõulised, domineerivad ning puhtalt saagiv põhinev kiirus, mis lihtsalt närvilisuseks võib üle kanduda, jääks pigem minevikku. Eks see ju nõuab koerakoolitajatelt taas nö. uut lähenemist ja arengut. Kui aretus viib koeramaterjali rohkem suunda, et koerad on võimsamad ja jõulisemad, siis  sellise koera koolitamine on alati natuke raskem ning kindlasti ka natuke nõrgem saagiinstinkt viskab oma väljakutse. Ehk siis kokkuvõetult ütleks, et kui kunagi 30 aastat tagasi oli koerakoolitusplatsidel päris palju sundi ja negatiivset kohustamist,siis ca 20 aastat tagasi hakkas see pendel liikuma jõuliselt saagiinstinkti suunal, kus kõik põhines preemial ja saagil. Nüüd aga soovitakse aretust lükata suunal, et koerad oleksid rohkem nö. keskteel, mis tähendab, et nende motiveerimine on veidi raskem ning see nõuab ka targemat lähenemist. See ei tähenda mitte, et sund tuleks tagasi, vaid pigem tuleb saagil põhinevat motiveerimist ehitada ülesse targemalt. Ei ole nii, et annad labidaga motivatsiooni ja siis plahvatab kõik ägedaks soorituseks, vaid annad kühvliga jupp haaval erinevates toosides ja üritad selliselt koera käitumist nö. teatud piirides hoida. Aga ma ütlekski nii, et minu jaoks on olnud see hästi paeluv, et sport on kogu aeg arenenud lähtuvalt ühiskonnast ning vajadustest ning sundinud ka koerakoolitajaid ennast arendama. Ma ise olen näiteks hästi uhke selle üle, et minu treenitud koerad on jõudnud võistlustel läbi aegade kõrgetele kohtadele olenemata asjaolust, kuhu suunas just hetkel sport on arenenud.

foto aastast 2011

Tuleks nüüd üldisemate asjade juurest tagasi trenniplatsi juurde.  Vaadates ajas tagasi olen ma erinevate tulemusteni treeninud väga laia nimekirja erinevaid koeratõugusid. Ma ei ole kunagi nö. valinud oma trenni tulijaid selliselt, et koer peaks olema eriliste eeldustega ning võimaldama kaugele jõudmist. Olen pigem võtnud vastu inimesi, kes on motiveeritud, tahavad trenni teha ja nõus nö. eesmärgipäraselt töötama. Seejuures on mu platsi kaudu koerasporti sisenennud päris palju algajaid ehk inimesi, kes varasemalt polnud kunagi koeri treeninud.Tõugudest on minu platsilt tulemusteni jõudnud  IGP (IPO) poolel töö ja näituse liini sakslased, malinoisid, dobermannid, šnautserid, rotweiler, bauceron. Jälje poolel olen treeninud kuni FH tulemuseni lisaks sakslastele, malidele, dobermannile ja snautserile ka rotweileri, borderi ja A katses ka austraalia karjakoera. SK poolelt on minu juures trennis käinud ja tulemusi saanud borderid ning weimari linnukoerad, KK (BH) poolel airderterrier ning must terjer. Kokku on erinevate ametlike tulemusteni jõudnud minu platsilt üle 100 koera; IGP (IPO ) ja FH ametliku tulemusteni on aga jõunud 50 erinevat koera, mis pole 30 aasta peale jaotatuna üldse väike number. Ja ma ei räägi mitte samade koerte erinevatest startidest vaid  50 koerast, kes on teinud väga väga palju õnnestunud starte. Kusjuures suuremat osa neist olen ma treeninud kõigil kolmel alal. Ja antud juhul ma ei räägi mitte koertest, kes on kuskil mujal platsil enamuse oma trennidest teinud ja siis  minu juures vaid nö. viimase lihvi saanud, vaid valdavalt minu platsil üles ehitatud koertest.

foto aastast 2006

Kui vaadata nüüd selles ajas tagasi, siis ütleks nii, et pea erandlitult kõik koerajuhid on öelnud nagu ühest suust, et tulles treenima IGP-d (IPO) ei kujutanud nad ette seda töö hulka. Enne, kui ma koera oma trenni võtan, olen ma alati eelnevalt koerajuhile pika vestluse maha pidanud teemal, et see on väga pikk ja üsna kivine tee käimiseks. Olen soovinud koerajuhile lahti kirjeldada võimalikult täpselt selel teekonna pikkust ja töö mahtu. Eks kolme ala koos treenimine ongi ju väga töömahukas. Aga ikkagi ei ole nad ette kujutanud, et see nii töömahukas on. Seda nad on tõdenud nö. tagantjärgi.

Annaks nõu alustavatele koolitajatele

Kui tagasivaates uutele alustavatele koolitajatele nõu anda, siis ütleks nii, et kõige raskem osa koeraspordi treeneri juures on see, et kõikide harjutuste ülesehitamisel ei pea mitte ainult lähtuma konkreetse koera omapäradest ja iselooomust vaid ka koerajuhi võimekusest ning eripäradest.  Teisisõnu võid sa koolitajana näha kuidas ühest koerast saaks nö. otsemat teed pidi kauneimaid sooritusi tegeva koera, kuid sa ei saa seda koera sinna viia oma käekõrval, vaid seal on koerajuhi puhver vahel. Toon mõningad näited. Paljud koerajuhid ei oska koera kiita piisavalt ja õigeaegselt,  eks ka negatiivse tagasiside andmises on paljudel olnud arenguruumi. Osadel on lihtne aru saada tehilistest harjutustest, aga ei osata koera lugeda ehk siis sellest lähtuvalt olen ma andnud nö. koduseks tööks teha selliseid asju, kus koeralugemine on teisejärguline. On ka selliseid koerajuhte üksjagu nähtud, kellede autoriteet jääb koerale alla ning siis  selle kompenseerimiseks peab treeningutel jälgima selliseid väljakutseid, et see allajäämine ei tuleks koerale välja.Ehk tuleb teha nö. poolikid harjutusi, mille sees koeral säiluks vähemalt mingigi arusaam, et koerajuhu sõna maksab. Ehk siis treeninguid ja koduseid ülesandeid on tulnud planeerida sellises ennekõike võtmes, et koerajuht nendega hakkama saaks ja see ka mingit kasu (kahju asemel) toodaks. Ehk siis kui lähtuks puhhtalt koerast, siis tegelikult jõuaks natuke teistmoodi töötades palju kiiremini tulemusteni, aga koerajuht ei ole võimeline seda lähtuvalt oma omapäradest ellu viima. Näiteks jäljel treenides on mul kogu aeg olnud väga selge arusaam, et mis asjadega mingi inimene hakkama saab ning seetõttu olen jälgede joonistamisel ja planeerimisel olnud vägagi arvestav, et lisaks koerale ei satuks valele inimesele vale ülesehitusega jälge, mida ta pole suuteline treenima. Jälje poolelt on omamoodi naljakas mõelda, et on tuua ka selline nö äärmuslikum näide mis on juhtunud oli see, kui kahele Eesti MV stel osalejale sai eelnevaks päevas planeeritud täpselt sellele koerale sobiv häälestusjälg ning siis ajas esimesena startija jäljed segi ja mõlemad koerad tegid risti teineteise jäljed ehk häälestamine läks risti vastu soovitule. Ja kahjuks paistis see ka järgmisel päeval Eesti MV ste stardis välja. Ehk siis tihti leian ennast mõttelt,  et kui ma praegu ise seda koera treeniks küll oleks palju lihtsam, aga nüüd läheb see info koerani läbi koerajuhi filtri. See on asi, mida ma üldiselt koerajuhtidele ei räägi ja lahti ei seleta ehk siis pakuks, et paljud isegi ei ole teadud, et ma olen neile harjutusi planeerides päris palju seda koerajuhi filtrit arvesse võtnud. Kui sa ikka vaatad kombinatsiooni koerajuhist ja koerast ja saad 100% aru, et nad ei ole iseseisvalt võimelised teatud harjutust kodus treenima selliselt, et seal oleksid teatud komponendid sees, siis sa pead leidma miski teise harjutuse, mis ei tööta küll nii hästi eesmärgi suunal, kuid see-eest suudetakse seda läbi viia.

Kui rääkida nö. vigadest, siis mul on mõlkunud peas mõte , et võiks sellise loengu teha, kus räägikski nö. vigadest, mis koerajuhid kipuvad tegema ning mis päris paljut tulemusteni jõudmisel mõjutab. Pole sellist loengut kunagi teinud ja tundub, et sellel oleks äkki jumet. Et tooks välja nö. need karid, mis rohkemal või vähemal määral laevu kipuvad uputama.

Teine väga raske osa on see, et koeraspordi treenerina pead lisaks koolitajana olema ka korraldaja ja organisaatori rollis, psühholoogi osa täitma, hetkel kui koeraga asjad pekki lähevad ja näed seal taga seda sousti, mis koerajuht tegi, teda lohutama ja motiveerima jätkama, neelates alla kogu oma eneseuhkuse teemal, et need loorberid, mille ette sai palju treenitud jäid tulemata. See ongi tegelikult jube raske, et sa näed miski asja üles ehitamisega mega vaeva, mis seisneb mitte ainult konkreetsete trennide läbiviimises vaid ka koduses analüüsis ja mõtete kogumises, et kuidas sellest olukorrast välja tulla. Ja siis käib see mats ja kõik lendab kildudeks. Kui oleks oma koer ja oma sooritus, siis läheks ja istuks mornina autos aga nüüd teed hea näo, lohutad ja üritad kuidagi teise inimese maailma taas kokku õmmelda. Need kõik on sellised emotsioonid, mis on pannud mind ennast oma kunagist kergejõustiku treenerit kõrgelt austama, sest ju tal käisid samad olukorrad läbi. Eks need olukorrad on tuttavad kõikidele treeneritele. Ja kohe kindlasti peab ka seda ütlema, et alati kui sportlane võidab on nö. üldsuse silmis sportlane tubli ning alati kui sportlane ebaõnnestub on see treeneri süü. Ja see ei ole mitte ainult koeraspordi teema. Ka teistel spordialadel kipub seda tihti kuulma, kuidas medali saanud sportlase taga ei nähta treenerit ja kõik aplodeerivad sportlasele ning kui midagi ebaõnnestub, siis süüdi ju ole sportlane vaid liistule võetakse treener. Omamoodi veider, et teistpidi tõlgendusi peaaegu ei kuulegi.

30 aasta jooksul on väga palju muutunud

foto aastast 2017

Huvitav on see, et kuigi 30 aasta jooksul on maailmas väga palju muutunud – meil kodudesse tekkinud arvutid, pihku nutiseadmed ning autod  hakanud elektriga sõitma, siis trennis on tulnud läbi aegade ette ühte ja sama situatsiooni. On inimene, kes tuleb trenni teadmata koeraspordist midagi. Tal on oma võimetel sellest lähtuvalt üksjagu piirid ees. Tal on käe otsas koer, kellel on geneetiliselt antud teatud eeldused. Ta tuleb ja tahab teha koerasporti. Sisemiselt mõtleb ta, et äge oleks saada IGP 1 tulemus või ühel päeval äkki isegi IGP 3.  Sa treenid teda ja teed üksjagu kompromisse, sest puudulike oskustega koerajuht ei suuda miskeid asju ellu viia ning koeral on lähtuvalt tema geenidest teatud piirid. Sa voolid seda paari nagu savi ning ühel päeval on see paar Eesti MV stel viiendal kohal. See on selline koht, kuhu isegi ei julgenud loota, et üheks päevaks võib jõuda. Oled ise mega õnnelik. Koerajuht on mega õnnelik. Ja siis miski hetk saabub see hetk, kus koerajuht ütleb, et ta tahaks olla teisel kohal ja sa vaatad seda paari ja mõtled, et kurja küll, me oleme juba üle oma varju hüpanud. Kuid koerajuht arvab, et iga koer on sündinud 100 punkti koeraks ja igal koerajuhil on 100 punkti oskused. Ja siis jõutakse punkti, kus see koerajuht unustab ära kõik need karikad,mis ta kappi on kogunenud ja esineb sõnavõtuga, et sa ei oska tegelikult treenida ning ma lähen teise treeneri juurde. Sest seal teises kohas jõuan ma palju kõrgemale, sest seal osatakse palju paremini. Neid selliseid „minejaid“ ei ole olnud palju, kuid nad on toredasti jagunenud kogu selle 30 aasta peale. Ja siis sa võtad kodus õhtul klaasi rummi ja mõtled, et pekki, miks see tee nii kivine peab olema. Ja kuigi enamus neist minejatest ei ole kuhugi jõudnus, siis see ei kompenseeri mitte kuidagi seda kogetud pettumust.

Kui nüüd rääkida positiivse poole pealt, siis olen saanud meeletus koguses positiivseid elamusi, mida mulle on pakkunud mu erinevate aegade treeninggrupid. Hästi palju on olnud sellist nö. kokku hingamist ja teineteise toetamist. Alati on oldud teineteisele abiks nii treeningutel kui ka võistlustel. Sain just selle 30 aasta tähisena oma trennilistelt sellise soojasid mõtteid täis raamatu, kus arvamust olid avaldanud ja omi mõtteid jaganud ka varasemate aegade trennilised ning tõeliselt südant soojendav oli sealt kogu seda välja õhkuvat soojust näha.

foto aastast 2011

Kokkuvõtteks

Kui nüüd tõmmata joon alla, siis tooks siia lõppu välja veel mõningad numbrid. Alates aastast 2007 on minu platsilt alati olnud Eesti Kennelliidu ja/või Eesti Saksalambakoerte MV stel IGP (IPO) /FH IGP-FH meistrivõistlustel keegi esikolmikus. Miks alles aastast 2007? Aga sellepärast, et neid võistlusi hakati alates sellest ajast alles korraldama. Paljudel aastatel mitu.  Selle aja jooksul on EKL ja ESLÜ MV stel  IGP ja FH poolel võidetud 46 medalit. Hämmastav on täna isegi mõelda, et see on 18 aastat juba.

Omamoodi ägedad saavutused on ka need, et aastal 2018 käisime oma klubi võistkonnaga Soomes Who Bites The Best RV IPO võistlustel ja saime meeskondlikult teise koha, mis on väikese klubi kohta väga kõva saavutus. 2022 aastal taas samal võistlustel käies, mis ühtlasi olid ka Soome IGP meistrivõistlusteks tuli Kaidi Maxiga võistlustel individuaalselt neljandaks kaotades kolmandale kohale vaid 1 punktiga. Arvestades, et stardis olid kõik parimad ning Soome võitis samade sportlastega meeskondlikult FCI IGP MM l samal aastal medali, on see üks Eesti IGP spordi säravaimaid tulemusi läbi kogu ajaloo. Uhke tunne on ka selle üle, et Eesti esimese FCI IPO- FH tulemuse tõi Eestimaale Kairi ja Apollon meie klubist aastal 2011. MM –del on meilt grupist käinud kokku 8 erinevat koera ning tulemuse on neist saanud 7.  Ägedaid sooritusi MM del on olnud mitmeid ning kindlasti üks eredamaid on sellest aastast, kus FCI IGP MM l saavutas jäljel Kaidi ja Max 100 punkti ning seda üsna rasketes tingimustes.
Siia lõppu paneks ühe video, mille filmisin aastal 1997 ühel Eestis toimunud IPO eksamil